Loomadeks maskeerumine
Eestis käivad mitmete sügistalviste pühade ja jõulude-nääride ajal perest peresse maskeeritud külalised. On arvatud, et vanemal ajal maskeeriti end peamiselt loomadeks ja lindudeks, hiljem lihtsalt karvasteks ja koledateks, aga ka valgeteks olevusteks. Karvad, õled ja tundmatu välimus sümboliseerisid nii üleloomulikku päritolu kui viljakust. Salapärased olevused võisid esindada ka kodu külastavaid esivanemaid. Nad õnnistasid peresid ja said vastu ande, mis olid ühtaegu ohvrianniks kui kingituseks oma kogukonna liikmetele.
Lõuna-Eestist on meieni siiski jõudnud vähe teateid loomadeks maskeerimisest. Loomadeks ja lindudeks maskeerimine oli aga hästi tuntud ja kaua säilinud Lääne-Eestis ja saartel. Eriti levinud oli seal haneks käimine kadripäeval ning näärisokuks ja karuks käimine jõulu ajal. Võibolla oli selles ka germaani rahvaste mõju.
Sandiks on Eestis käidud mihklipäeval (29. IX), mardipäeval (10. XI), kadripäeval (25. XI), andresepäeval (30. XI), luutsinapäeval (13. XII), toomapäeval (21. XII), tabanipäeval (26. XII), nuudipäeval (7. I) ja vastlapäeval, lisaks veel hingedeajal (neljapäeva ja laupäeva õhtuti) ja jõuludel. Pikk sarnaste pühade periood võib osutada traditsiooni vanusele ja selles toimunud muutustele, nagu ajaarvamise muutus, eri rahvaste mõjud.
Maskeerimine ja karnevalid kuuluvad paljudel rahvastel aastavahetuse (või ajaperioodi vahetuse) juurde. Eestis tähistab santide käimine suvepoolaasta lõppu ja võibolla ka aastavahetust.
Kuidas jõulusokk tehakse. Mees paneb pahupidi kasuka selga. Hobuselook pannakse jalgade vahelt läbi, rihmaga õla päält läbi, ettepoolne looga ots tehakse pea, õlgedest punutakse sarved, linadest habe. Tahapoole looga otsa pannakse sauna vihast saba. Sokk tuleb tuppa ja hakkab poksima.
Ajal, mil ühed torkisid “kingsepa” silmi, valmistasid teised n.n. “nääri soku”. Soku valmistamiseks võeti paras puu vibu, mille ühte otsa kinnitati õlgedest sarved ja teise otsa viht, mis pidi kujutama saba. Soku vedaja asetas soku vastavalt selga, talle laotati hall tekk katteks üle ja sokk oligi valmis. Harilikult käis sokuga ühes ka “näärikurg”. Kurg valmistati pahumpidi pöördud kasukast, mille ühte käistest pisteti nokataoline puu konks. Sokk kurega käis perest perre, korjates andeid, neid mitte saades kastis sokk saba saatjate käes olevasse veeanumasse ja vihtles kõiki toas viibijaid, samuti nokkis kurg mis võis.
