Kolmekordne ilm

Umbes 60 a. tagasi Ansiküla mehed uskusid, et maakera on lai plekk ning taevas on kummulikeeratud katel, augud sees, päike on suur tulepomm, mis ühest august paistab. Vanajumal elab katlapõhja peal, tõmbab sirmi ette kas täielt või poolelt, nagu tahtmine on, sellest on täis- või poolkuu. 
    Kui vanajumal on vihane, põristab rusikaga vastu katla põhja, sellest on müristamine. 
    Üks vana naine tuli kalaranda kalu ostma ning ütles: "Ma mõtlesin, et taeva äär on üsna ligidal, kui kodust ära tulin. Nüüd olen palju maad ära käind, ei tea, millal sinna taeva ääre peale saab."

Taevataat on mailma loonud. Taevas on ühe härja nahk, mis vanal aial vihma varjuks on inimeste pea pääle pandud aga ta on nii kõrgese läinud ja suureks saanud ja on siis taevaks jäänud. 
 

Vanasti käind mõned julgemad mehed maailma lõpus. Edasi tulnd minna ikke ommiku (või õhtu) poole, kuni suur kõrge müür vastu tulnd. Müür olnd nii kõrge, et õige pikad mehed ulatand sealt taevasse vaatama ja mõni mees pääsendki sinna. Kes aga vaadand teisele poole müüri, see kukkund kohe üle müüri teisele poole, kus eland koerakoonupad, kes olnd pool inimest ja pool koera. Need olnd vaheldamisi 7 päeva inimese mõistusega ja eland siis ilusti ega põle inimesi kiusand. 7 päeva olnd neil aga koera mõistus ja siis nad söönd inimesi: muud põle tahtnd. Koerakoonupate eest põle kaitsend muu asi, kui toomingapõõsasse tulnd pugeda, siis sealt põle nad inimesi üles osand otsi.
 

Räägidä, et maailmal ei ole otsa. On küll. Vana Numme Kalle oli käünd laevaga siel, kus taevas oli ulatund ninda madalalle, et laeva mastid olid jäänd taevasse kinni. Kalle oli rönind veel masti ja kaapind pussuga taevast - oli old selge punane vask. Tämä löönd siis pussuga augu taevasse ja sield tuld kohe ingli jalg läbi, old ninda paks ja pehme jusku tide reis. Tämä oli sield siis nähnd, et maakerä on laberik jusku leib ja taevas pääl kummulla jusku pada.