Esivanemate vaimud

Vanasti viidud Tartumaal kausiga hauale vett, et surnutel hauast välja tulles oleks juua.

Kuressaare kerguaidas (surnuaedas) läinud vaht Muratsi külase pulma, ümardaja jäenud koduse loomasid talitama. Korraga, kui videvik käes, ilmunud hulk vaimusid tuppa, kõik küsivad vett juua. Et tüdrukul vett polnud kõige hulga tarvis anda, hakand vaimud tüdrukut käegistama. Kui peremees õhtul ümardaja poolsurnult põrandalt leidis, mõistis ta ära, et kaevul (kajul) künädes vett surnute tarvis polnud. Alati peab surnumajas kajul künad vett täis olema - muidu tulevad surnud tuppa käegistama. Alati peab vaht surmale juba ristitud olema¹ ja õnnistud kepiga, mis ta peab käes, aedas surnuid taltsutada ja hauda saata olema.

¹ Surmale ristimine – mitteametlik tava ristida keegi elav inimene ristimata surnu asemel.

Siin on üks talu. Tuul lõhkus rehetare ära. Vanasti, kui ta veel alles oli, siis peremees oli läinud öösel rehte peksma. Pannud tule üles ja näinud, et vanaisa on tulnud rehte magama. Terava otsaga ritv oli käes olnud ja peremees visanud selle põrandale, kus vanaisa magas. Sel ajal veel aknaid ei olnud – oli vaid üks laud augu ees. Siis vanaisa kadunud nagu kolksti minema. Aga kes see muu oli kui vanakuri. 

Tartus Maarja [kalmistu] surnuaiavaht oli Lõsta. Temal olnud alati kombeks täita kaevu juures olevad veetünnid. Ühel õhtul unustanud Lõsta tünnid veega täitmast. Öösel tulnud valged vaimud tünnide juure, kolistanud tünne ja käinud ka aknapiita kolkimas. Järgmisel päeval täitnud Lõsta tünnid veega vana harjunud kombe järel ja ei olevat ka sel ööl vaimud Lõstad ärritamas käinud. Järgmisel õhtul läinud Lõsta surnuaega midagi otsima. Sääl näinud ta haudade vahel naisterahvast, kellel olevat üks sukk jalast ära võetud ja parajasti teist võtnud. Lõsta kohkunud seda nähes ja ka surnu kadunud samal hetkel nähes Lõstad. Lõsta lebanud pärast seda kuus nädalat voodis kuni ta ka suri, sest ta olevat väga ehmatanud.

Ema ruttas vara ära surra,
enne muid mulda minna,
jättis mu vara vaeseks,
enneaegu armetuks.
    Ema viidi tarest välja,
arm astus üle läve.
Ema viidi väravast välja,
arm astus üle aia.
Ema viidi teed mööda,
arm läks teeveert mööda.
Ema viidi matusele,
arm astus üle aia.
Emale hauda kaevati,
arm juurde jooksis.
Ema hauda pandi,
arm alla langes.

    "Tõuse üles, emakene,
karga üles, kasvataja.
Tule teed näitama,
radasid rajama."
    "Ei või tõusta, tütrekene,
karata, kanakene:
rist on raske rinde peal,
kääbas raske käte peal.
Sirelid pistavad silmi,
jahelehed pitsitavad jalgu."
    "Oleks ma tundnud Tooni¹ taret,
tundnud Tooni tare läve,
välja oleksin toonud oma ema,
välja kandnud kasvataja.
    Oleksin teinud libeda² leoauku,
lehelise² musta lombiauku,
maha oleks pesnud maahaisu,
suu juurest surmahaisu,
käte juurest kääpahaisu,
rinde juurest ristihaisu.
Püsti oleks pannud posti toele,
seisma seina najale."
       "Tema oleks mind kutsunud kullakeseks,
hüüdnud ka hõbedakeseks.
Nüüd mind kutsutakse kuradiks,
manatakse maajooksikuks."

¹Tooni, Kalmu – surmavalla haldjad
² libe: libeda – ka leheline, pesemiseks kasutatav leeliseline vedelik, tuhavesi

[Õde]: "Vellekene, sa armsakane,
[sinult] ma küünitan küsima.
Kuhu mul minna enne [pulmi] kutsuma,
minna pulmasõnumit saatma?
Kuhu ilma mul minna kaema?
Ilmades on mul rohkem omakseid,
kalmus on mul kallimad omaksed,
seal on mu isa hellakene,
kalmus kaks vanemat.“
    [Vend]: „Ehi mulle see hiirhall hobune,
kes pole veel rakkes olnud
ega kuu aega kuskil käinud;
kes sõi heinu taevast,
jõi vett vikerkaarest.
Rakenda järele raudsed rattad¹
ja vasksed vankrid,
ette pane sa istmed kuldsed.
Siis lähen ma surmavalda kutsuma,
sõmerasse² sõna viima.“
      „Vellekene, armsakane,
võta sa kirves kätte,
seal öeldakse olevat mänd päitsis,
seal on jalakas jalutsis,
haab haua veere peal.“
      „[Siis] saab jälle koju mu ema,
kaldub [koju] kaks vanemat.“
      „Vellekene, sa armsakane,
keelan ma oma kirstu³ juurde [tulla].“ 
      „Sealt võtan ma liivalinikuid,
võtan kalmusukki,
liiva teen ma tee linikulise,
kalmule teen ma tee sukalise.
Siia ma ei pelga jälgi jäävat,
ei pelga ma sammu [maale] saavat.“
      „Aga kui nad ei tohi koju tulla,
aga kui pelgavad küla koeri,
varjavad end valla kutsikate eest?“
      „Siis panen kinni küla koerad,
panen valla Harmid ahelatesse.“
      „Vennakene, vaid seda õudust nad kardavad,
et on juures maahais,
kui ligi ka liivahais,
kaela juures kalmuhais.“
      „Ma teen ühe libeda⁴ liua sisse,
sooja vee lännikusse,
ma teen ühe libeda⁵ lillakase,
teise teen ma maasikmarjalise,
kolmanda kuremarjalise⁶.
Siis pesen su juurest maahaisu,
kaela juurest kalmuhaisu.“
      „Vennakene, armsakane,
siis pane sa liud laua peale,
lisalusikas liua veere pääle,
lõika lisa-leivaviilukene,
pane lisapeeker suitsuaugu peale.“
      „Kõik mu omaksed on näljas,
kõik mu sugu on end korda seadnud;
pole mul kahte omast,
ühte pole ema hellakest,
kaol kahte vanemat.“
      „Aga kui nad lendavad liua veere peale,
[kui ta] tuleb peekri põhja peale,
koju ta lendab liblikana,
kodu ta käib kärbsena?“
      „Kes on tuvi tulba otsas,
kull tare harja peal –
see on minu emakene,
need on kao kaks vanemat.“
      „Aga kui ta kaeb räästast
või vaatab varju alt?“
      „Tooni⁷ ei lase tal koju tulla,
Kalmu ei lase tal koju tulla.“
      „Kui ma nägin päikest (päeva) tõusvat,
aoserva astuvat,
mõtlesin oma ema tulevat.“
      Siis läks ta mari magama,
läks ta osi unevoodile,
nuttis kümme vett külje alla,
nuttis seitse vett selja alla,
küllalt oleks sest saanud hobuseid joota,
küllalt varssadele valada.

¹ ratas – tähendab ka vanker 
² jäme liiv, kasutatakse sageli itkudes haua metafoorina
³ Neiu mõtleb siin arvatavasti oma veimekirstu või riidekirstu.
⁴ libe: libeda – ka leheline, pesemiseks kasutatav leeliseline vedelik, tuhavesi
⁵ lillakas – ka linnumari, liimukas, võro k linohk
⁶ kuremari – jõhvikas
⁷Tooni, Kalmu – surmavalla haldjad