Loomadeks maskeerumine
Eestis käivad mitmete sügistalviste pühade ja jõulude-nääride ajal perest peresse maskeeritud külalised. On arvatud, et vanemal ajal maskeeriti end peamiselt loomadeks ja lindudeks, hiljem lihtsalt karvasteks ja koledateks, aga ka valgeteks olevusteks. Karvad, õled ja tundmatu välimus sümboliseerisid nii üleloomulikku päritolu kui viljakust. Salapärased olevused võisid esindada ka kodu külastavaid esivanemaid. Nad õnnistasid peresid ja said vastu ande, mis olid ühtaegu ohvrianniks kui kingituseks oma kogukonna liikmetele.
Lõuna-Eestist on meieni siiski jõudnud vähe teateid loomadeks maskeerimisest. Loomadeks ja lindudeks maskeerimine oli aga hästi tuntud ja kaua säilinud Lääne-Eestis ja saartel. Eriti levinud oli seal haneks käimine kadripäeval ning näärisokuks ja karuks käimine jõulu ajal. Võibolla oli selles ka germaani rahvaste mõju.
Sandiks on Eestis käidud mihklipäeval (29. IX), mardipäeval (10. XI), kadripäeval (25. XI), andresepäeval (30. XI), luutsinapäeval (13. XII), toomapäeval (21. XII), tabanipäeval (26. XII), nuudipäeval (7. I) ja vastlapäeval, lisaks veel hingedeajal (neljapäeva ja laupäeva õhtuti) ja jõuludel. Pikk sarnaste pühade periood võib osutada traditsiooni vanusele ja selles toimunud muutustele, nagu ajaarvamise muutus, eri rahvaste mõjud.
Maskeerimine ja karnevalid kuuluvad paljudel rahvastel aastavahetuse (või ajaperioodi vahetuse) juurde. Eestis tähistab santide käimine suvepoolaasta lõppu ja võibolla ka aastavahetust.
Esimese püha hommikul ilmus jõulusokk. Viimast edendas keegi küla-noormees, kes oli moonutatud sokuks: pääs sarved, silmadeks vasknööbid, sabaks viht, mille kastis veetoobrisse ja raputas, hüppas mökitas ja poksis.
Mitte ainult õlgedest ega heintest tehtud passidega ei peksnud noored teineteist, vaid ka vitsadega. Vitsa annavad kas ”jõuluhaned” ehk aga antakse ”jõuluhanesid”. Hanede andmine sünnib tavaliselt jõululaupäeval vihtlemise ajal. Pajuvitsu võetakse lavale kaasa ja lüüakse nendega teineteisele mööda paljaid kintse, üteldes sealjuures: "Hani!" Saaremaal võtab pereisa hanede andmise enda peale. Ta läheb kõige enne lavale vihtlema, siis kodukondsed. Pereisa jääb lava juurde põrandale lavalt allatulijaid ootama. Neile annab ta kolm korda vitsaga ja hüüab ise "Hani, hani!" asemel "Näkk! näkk!" Ükskõik, kas "Hani, hani!" ehk "Näkk, näkk!" öeldakse, ikka nimetatakse niisugust vitsaga löömist ”hanede andmiseks”. Miks löömisel niisugune imelik nimi? Nagu näha, päris hanede andmine jõuluhanedest. Jõulus käisid peale pukkide, sokkude, karude jne. veel kured ja haned mööda majasid. Need haned olid maskeeritud inimesed. See püüdis enesele hane kuju anda. Hanivarustus tehti hanesarnase nokaga; mõnikord võeti paar lauatükki, millised löödi teineteise vastu; teisal valiti jälle nokaks mingisugune puujuurikas; ka kinnitati kohati noka külge pärishane kuivatud hingekõri, milles herneid ragises. Saaremaal kandis hani peas õlest mütsi; hane käed ja jalad olid õlgedega mässitud. Hane keha kattis ümberpöördud valge kasukas. Hani hoidis vitsa käes, andis vitsaga enamasti noortele pihta, nokaga aga ka vanematele. Igatahes on jõulupass siin-seal jõuluhanevitsaks moondunud, õlgedest passi asemele vits, sagedasti pajuvits võetud. Tekib küsimus, miks niisugune passidega peksmine ehk hanede andmine jõuluks? Meieaegsed inimesed ei tea sagedasti enam seletust anda, seda enam, et komme laialt kadunud. Mõnes kohas arvavad vanad inimesed ometi, et lüüakse passidega ja vitsadega hea lõikuse pärast. Tartu pool arvati korra: ega põld muidu vilja kanna, kui teda ei künta ega väetata. See väide tuletab jõuluõlgi meelde. Need toodi vanasti tuppa põrandale selles usus, et siis vili paremini kasvab; jõuluõled avaldavad mõju suvisele lõikusele. Sama väide maksab jõulupeksugi kohta. Löömisest vitsaga või õlgedega loodeti jõudu löödavale jõudu ja tervist anda.
Young people beat each other not only with "passes" (bunches) of straw or hay but also with twigs. Either "Christmas geese's" twigs or "Christmas geese" are given. "Geese giving" usually happens on Christmas Eve during the whisking. Willow twigs are taken to the sauna (bath-house) and used for beating each other's bare thighs, saying "Goose"! In Saaremaa, the father of the family takes it upon himself to provide "the geese". First of all, he goes on the sweating bench to whisk himself, then the family members. The father of the family stays on the floor to wait for those coming down from the sweating bench. He gives them three strikes with a whip and calls "Nix, nix!" instead of "Goose, goose!" Anyway, either "Goose, goose!" or "Nix, nix!" is said, this kind of beating with a whip is still called "giving geese". Why such a strange name for hitting? As you can see, "giving geese" comes from Christmas geese. At Christmas, there were in addition to goats, bears, etc. also cranes, and geese around the houses. these geese were people in disguise. They tried to give themselves the shape of a goose. Goose gear was made with a goose-like beak; sometimes a few small boards were taken, which were struck against each other; elsewhere, some kind of root was again chosen as the beak; also sometimes was attached to the beak a real goose's dried throat, in which peas rattled. In Saaremaa, a goose wore a straw cap on its head; the goose's hands and legs were wrapped in straw. The goose's body was covered with an inverted white fur coat. The goose held a twig in its hand, mostly hitting the young with the twig, but also hitting the elders with her beak. In any case, the Christmas "pass" has here and there been transformed into a Christmas goose's twig, a twig, often a willow twig has been taken instead of the straw "pass". The question arises, why such beating with "passes" or "giving geese" for Christmas? Modern people often don't know an explanation anymore, especially since the custom has largely disappeared. In some places, old people still think that beating with passports and whips is for a good harvest. Near Tartu was thought once: the field will not bear fruit if it is not plowed or fertilized. This statement brings to mind Christmas straws. They were brought into the room on the floor in the old days in the belief that then the crop would grow better; Christmas straw affects the summer harvest. The same statement applies to the Christmas cracker. Hitting with a twig or straw was expected to give strength and health to the hitter.
Jõule, tõlgitsetuna “lõbupühana” on sellistena peetud ka germaanlaste keskel juba õige varakult, mida osalt nn. “sulane Ruprecht” ehk jõulutaat saksa algupärana tõendab. Eestis esines viimasena “jõulupukk”, “jõulusokk” või “jõuluhani”. Look jalgade vahele asetatud, üla õla nööriga kinnitatuna, tekk või kasukas üle pea, algab nn “jõulusokk” naljategemist perekondlikus ringkonnas, mis aga tihti nagu külale sihituna, palju laiaulatuslikuma ilme võtab. Samal põhimõttel moondusid tüdrukud “jõulu-haneks”…
Kuidas jõulusokk tehakse. Mees paneb pahupidi kasuka selga. Hobuselook pannakse jalgade vahelt läbi, rihmaga õla päält läbi, ettepoolne looga ots tehakse pea, õlgedest punutakse sarved, linadest habe. Tahapoole looga otsa pannakse sauna vihast saba. Sokk tuleb tuppa ja hakkab poksima.
Sokul oli suur lina ümber. Ega see ”sokk” olnud muu keegi kui inimene. Sokul oli pea ja sarved tehtud mingist kõvemast asjast. Võib-olla ka papist. Sokk tuli sisse just kõige suuremal heal tujul. Siis ehmatasid kõik, sest sokk tuli nii järsku. Pärast oli siis jälle nalja. Sokk tegi ju tempe. Eks ta sellepärast tuligi.
A goat had a large sheet around him. And this "goat" was none other than a person. Goat's head and horns were made of something harder. Maybe of cardboard. The goat came in just in the best mood. Then everyone was startled because the goat came so suddenly. Then it was fun again. The goat did the tricks. That's why he came.
[Teisel pühal] Õhtul tuli jõulusikk. Siis oli see nalja tipp. Jõulusikuks oli mõni vanem meesterahvas, kellel kasukas pahempidi seljas ning oinasarved peas. Sikule anti vorsti ja taari. Kui sikk oli läinud, viidi oled toast.
Valitud keelel puudub tõlge.
Talud, mis olid kalastuskohtadest kaugemal tehti jõululaupäeval “sokku”, s.o. võeti hobuse look: ühe otsa külge seoti sauna viht ja teise külge 2 haruline õlgedest tuuts, see pidi kujutama sarvi. Kell 12 istus mõni juuresolijaist looga otsa ja teised tõid valge lina ja viskasid selle istujale selga, aga niiviisi et viht ja õle tuust välja jäi. Kui “sokk” juhtus olema vee toobri lähedal, siis kastis istuja viha vette ja viskas sellega vett juuresolijaile, eriti aga tüdrukuile. Vahel mindi sokku tegema teise tallu.
Valitud keelel puudub tõlge.
Jõulupukka tehti. Kaks pahempidi kasukat pandi ühe mehe selga, üks kätest ja teine jalgadest. Labakindad olid tal kääs ja jalgas. See pidi toas käpuli maas käima. Igaüks võis teda peksa ja teha, mis tahtis. Sellega keidi mööda küla ja saadi siis õlut. Kui üks pukk ära väsis, siis tehti teine jälle. Sedasi keidi arilikult esimese püha õhtu.
Jõulu tehti sokku ja nääri oli ani. Sokk tehti sedaviisi et mees oli na küürakil, sõba oli üle, õlest sarved ja saba. See tehti niisama nalaks, keidi taga mööda küla ja saadi õlut siis. Sõba on hiidlaste voodivaip, läbivillane, toimne, lambamusta ja valge ruuduline.
Jõuluid pühitseti ikka heaste. Õlut tehti ja toodi viina koa. Jõulu anti liha, pada pandi kerisele lihaga. Vorstid ja pudru oli jõululaupäeva õhta. Põhud toodi tuppa. Jõulupukkisi tegid. Karutantsitajad olid. Pukil oli valge riie ümber, õlest sarved olid peas. Õl’ga visati lakke, katsuti sellega rukki õnne.
Maskeeritud loomakuiusid tehti jõulusokkule, kurele ja hani. Maskeeriti puuvärviga ja tahmaga. Jõulusokk tantsis, kurg tõi süles nuku ja hani võttis nokaga kinni pereema kuuest. Neile anti siis kõigile andeid. Kaaslasi neil ei old.
Jõulupokk. Jõulu-naljamäng.
Keegi inimene maskeeritakse pokaks. Pannakse talle mingisugune riie üle tehakse pea, ja pähe hästi suured sarved. Köis kaela ja kaaslased hakkavad pokka mööda küla talutama. Igas majas pokk karjub: “Plää, mää, tahan juua!” Siis antigi pokale õlut juua. Kes tahtis pühade ajal purjutada, seda tehtigi pokaks. Seda mängu on mängitud vanemal ajal vanemate inimeste poolt.
Valitud keelel puudub tõlge.
Jõulusokk. Toodi üks hobuse look seoti köis otstest kinni, siis seoti üks saunaviht teise otsa ja teise otsa õlgedest keeratud tuustid. Siis läks inimene looga ja köie vahele, köis üle õla ja look jalge vahel ise oli heasti kõveras siis pandi vana kirisõba üle ja jõulupukk oligi valmis. Küll see pukk siis kargas ja tantsis ja karjus mpää-pää.
Siis tehti puust siukene külavanem. Selga pandi talle riided postikott. Seda viidi ühest perest teise. Külavanem käis head uut aastat soovimas. Jõulude ajal tehti ka jõulusokk.
Valitud keelel puudub tõlge.
Jõulu ajal käis sokk, nääris kurg ja kolmekuningas karu. Noored mehed käisid nendega. Jõulu 1. püha hommiku tuli sokk. Sarved olid peas, pahupidi kasukas seljas. Kurel oli kure nokk. Karu oli käpakil maas. Karule oli kott ka alla pandud, et isane. Ma napsasi selle noaga ää. Küll oli siis sõda! See oli, kui mina noor olin. Vahepeal kadus ära. Möödunud aastal oli nääri ajal siin sokk. (M. Laasi tütar ütleb, et tema teada käisid kõik koos – kurg, sokk ja karu. Tänavu käis sokk. Anna Truumaa järgi käis Paadremaal kolmekuningas kurg.)
Jõulu õhtul tehakse ”Jõulupukka”. Poisil, kes enesest jõulupukka tahab teha, pannakse hobuse look põigiti jalgade vahelt läbi, otsad ülespidi, siutakse looga otsad nööriga ühte, nii et nöör üle õla tuleb. Ette poole looga otsa keerutatakse hõlgedest puka sarved taha otsa – saba ja ubadega täidetud kinnas, selle peale pannakse poisile sõba /tekk/ üle pea ja puk on valmis. Puk läheb küla kaudu peredesse möllama, kus ta ka sarvedega puksib takkand ube maha laseb, mis eest talle jälle heaste õlut antakse.
Tähtsamaks lõbustuseks oli ”jõulu sokk”. Keegi noormees paneb enesele hobuse looga põigiti jalgade vahelt läbi, nii et looga otsad ülespoole seisavad. Looga otsad seotakse nööriga kokku, nii et nöör noormehele üle õla ulatub. Eespoolsele looga otsale kinnitatakse õlgedest sarved. Valge lina tõmmatakse üle ”jõulu soku” ja sabaks pandakse sauna viht mis märjaks on kastetud. Nii mindakse talust talusse ja tehakse kõiksuguseid tempe ja pritsitakse juuresolevaid isikuid.
Valitud keelel puudub tõlge.
Siis tulevad sokud. Need puksivad tublisti, ühtlasi toovad nad ka õnne majja. Lauta toovad looma õnne, tüdrukile hääd mehe õnne, poistele pruudi õnne j.n.e. Selle eest tahvad nad vorsti, saia, õunu, pähkleid, ube, käkke ja muud söödavat. Kui ei anta, siis tabab maja nende sajatusel paljud õnnetused.
Uue aasta hommiku tulid näärisokud. Selleks käisid enamasti külanoormehed ringi perest perre soovides head uut aastat ja üldse kõiki häid asju. Kaelas olid neil makid (jõuluvorstid), mille otsast murti ja söödi. Pererahva poolt kostitati neid õlle ja muu pühade söögi-joogiga.
Valitud keelel puudub tõlge.
Uueaasta öösel toodi põhud tuppa, valati õnne ja tehti n.n. “sokku”. “Sokuks” osutus üks teenijatüdruk, kes enda ümber mähkis valge lina, sabaks pani õle tuustiku ja pähe samuti õlest valmistatud torbiku. Too “sokk” ajas siis pererahvast taga, pistis vahetevahel “saba” veetoobrisse ja pritsis nii inimestele vett.
Valitud keelel puudub tõlge.
Uueaasta hommikust ööd käisid noored mehed külas, muudetult sokuks, karuks ja kureks. Soku pea tehti puust. Pea oli sees õõnistatud, kus põles küünal. Pea külge kinnitati pahempidi kasukas. Viht seati sabaks. Sokul oli ka kell kaelas. Ka karul oli pahempidi kasukas seljas. Kurel oli pikk puust nokk.
Valitud keelel puudub tõlge.
Vana aastaõhtu toiminguist oleks nimetamisväärt ”nääri soku” korraldamist, õnnevalamist ja askust, mis näitab katstetajalle ta tulevases eluseltsilise ära. Nääri sokku korraldati järgmiselt: Keegi isik riietati vastavasse – võimalikult veidrasse – riietusse. Selga pahupidi kasukas, taha saba ning suhu takust valmistet sokuhabe. ”Soku” alalised saatajad olid toonekurg ja karu, samuti võimalikult sarnased loomadele, keda nad pidid imiteerima. Näärisokk oma saatjaskonnaga käis neljakäpakil kylastamas talusid. Sokk viis neidudele, kes olnud kylapidudel või mujal uhked oma austajaile, salaja voodi alla kaltsudest ja räbalatest valmistet nuku.
Sokud ja kured. Üks suuremaid lõbudest vana-aasta öösel oli sokuks käimine ja ühtlasi sokkude valmistamine. Sokkude valmistamine algas alles pärast keskööd. Ühe küla noored mehed ja poisid kogusid ühte tallu kokku, kus algasid ettevalmistused. Otsitakse üles möödunud aastane sokupea ja seatakse korda. Pea oli valmistatud puust midagi soku või lehma pea taoline moodustis. Sageli kaeti pea lamba või jänese nahaga. Silmadeks klaasid mis sageli värvilised. Tihti pandi pea sisse valguse allikas – küünel. Pea külge oli kasevemmal kinnitatud, mille teises otsas luud või viht sokusabaks. Sokuks olev isik võttis endale pahurpidi kasuka ümber, pani pää vibuga endale jalgade vahelt läbi ja sokk oli valmis. Sarnaseid sokke oli mõnikord 3-5 tükki sokuseltskonnas. Arvemini valmistati kurgesi. Kure kaelaks oli kasuka pahurpidi pööratud käis, sellest käis läbi puu mille otsas nokk. Nokk oli kahest osast ja liikuv – paelaga tõmmatav. Kure kehaks lühikene pahurpidi kasukas ja jalgeks harilikult inimese jalad – hästi kitsad püksid. Karu – oli ka kurgede ja sokkude kõrval kuid arvemini. Karu kujutas endast pahurpidi kasukas inimest suurte labakinnastega. Sageli pandi karule õlgei või patju seljapääle, et hoobid mis annab karule karutaltsutaja ei tunduks nii valusatena. Kui kell näitas üle keskööd ja korraldustega oldi valmis, algas reis talust-tallu. Tulles tehti suurt kära – mängiti lõõtsapilli, harvemini viiulid j.t. pille, ja katsuti kujutatavate loomade hääli aimata järele. Talu õue jõudes saadeti loomade näitaja, kellele need loomad kuulusid tuppa või akna taha küsima, kas pererahvas ei soovi näha võeramaa loomasid. Luba saades läksid loomad tuppa – algas tembutamine. Astuti tuppa lõõsharmooniku saatel karjased katsudes sääljuures taltsutada oma loomasid. Keerati tuli väikseks, et säraksid hästi sokkude punased silmad. Siis algas sokkud pääletung talurahvale, seda püüdsid rahustada talurahvale kallaletungimise eest taltsutajad-karjased. Kättevõetud loogaga lõi sokk vastu põrandat tehes sokule sarnanevaid kõpsutisi. Sokud kastsid sageli sabad pajas märjaks ja pildusid sellega vett pererahva pääle. Kurg aga püüab nokaga inimesi lüüa ajades sääljuures nokka lahti ja kinni. Kõige enam vaeva näeb aga karu karjane, kes oma loomale sageli peab isegi hoope jagama. Selle järel hakkas etendust andma titetaltsutaja, kui see oli kaasas loomadega. Nii hüüti meest kes tegi igasugu nalja kaasas olevate nukkudega. Loomad olid ka vahepääl muutunud vagusamaks ja hakkasid nüüd tegema kätteõpitud kunsttükke-pillimängu saatel Kui juba küllalt igasugu nalja tehtud hakakvad peremehed pererahvalt manguma pähklaid, õunu, kaalikaid, teri herneid ja muud. Saagi kätte saanud, läksid nad muusika saatel järgmisse tallu. Nii käidi talust-tallu kuni hommiku valgeni. Tagajärjeks oli enamasti igas talus kättejõudnud aastanumber söega valgele ahjuseinale või kriidiga mustale kirjutatud. Mõnelpool ajas ka karu paigast ära lõuka-kivi. Sellega oli lõppenud vanaaasta-öö ja algas uusaasta.
Valitud keelel puudub tõlge.
Õhtul kui kõik rõõmsad olnud, tehtud nääri sokka. Üks mees toppinud omad jalad pahupidi pööratud kasuka käisest sisse, katnud ennast siis pahempidi kasukaga, seadnud enesele kaks õlgist keerutatud sarve pähä, pistnud hobuse looga jalgade vahele mille taha otsa külge suur lehtne viht seotud. Selle viha kastnud ta siis vette ja kui keegi ta ligi tulnud teda vaatama siis kastnud neid veega ja teinud märjaks, mis palju nalja teinud. Siis poksinud ta teisi ja ajanud lapsi taga kuni viimaks üks tüdruk kindad või sukapaelad kingituseks sarve köitnud.
Ajal, mil ühed torkisid “kingsepa” silmi, valmistasid teised n.n. “nääri soku”. Soku valmistamiseks võeti paras puu vibu, mille ühte otsa kinnitati õlgedest sarved ja teise otsa viht, mis pidi kujutama saba. Soku vedaja asetas soku vastavalt selga, talle laotati hall tekk katteks üle ja sokk oligi valmis. Harilikult käis sokuga ühes ka “näärikurg”. Kurg valmistati pahumpidi pöördud kasukast, mille ühte käistest pisteti nokataoline puu konks. Sokk kurega käis perest perre, korjates andeid, neid mitte saades kastis sokk saba saatjate käes olevasse veeanumasse ja vihtles kõiki toas viibijaid, samuti nokkis kurg mis võis.
Uueaasta öösi, vastu uutaastat toodi õlgedest kolmejalgne arakas, ka kingsepaks nimetatud tuppa. Siis üks inimene oli maskeeritud, mask ees, luuavõrudest silmad ja kasukas pahupidi seljas. Seda maskeeritud inimest nimetati näärisokuks. Temal oli kaasas poiss, kes teda talutas. Näärisokk pidi nüüd kingsepal silma peast välja torkima kepiga, mis tal käes on. Talutaja poiss ei tohtinud aga seda sündida lasta. – Ta pidi näärisoku pimesi löödud hoobid kõrva juhtima. Kui viimaks kingsepal oli silm õnnelikult peast torgatud, siis käis näärisokk inimese juurest inimese juurde andeid kogumas ja igaüks pidi neid andma.
Uuel aastal tehti nääri sikku: Kaks poissi lasksid küürakile ja tõmbasid teki endale peale. Esimene hoidis oma ees kas hobuse pead või mõnda muud. See pea oli tehtud puust. Ja tagumisel oli saba taha pandud. Kui nad käisid siis astusid korraga ja pealt paistis nagu hobune.
Valitud keelel puudub tõlge.
Me tegime näärisokku. Puust soku pea, seest tühi, sisse pannakse küünal, silmad punasest klaasist. Kasuka heidan enesest üle, kasuka käis oli kaelaks. Sokk tuli tuppa, tegi nalja. Käis ka teistes peredes. Laulab ukse taga. Laul ei tule meelde, umbes mardilaulude moodi. Sokku on ka teistes peredes tehtud. Igal aastal sokku pole olnud. Soku pea on praegu ühe poisi käes, kes tahtis omale ka teha, teeb selle järgi. Näärivana käis kah. Siis olime kõik kontoris. Kell kaksteist tulime koju, siis tegime sokku ja valasime õnne.
Valitud keelel puudub tõlge.
Näärinäkud. Hobuse looga seod otstest kinni, look jäi jalge vahele, valge lina ümmer. Õlgedest sarved. Kastsid viha veesse, viskasid vett. Kurge tehti niisama nääri õhta. Käise seest nokk väljas, kaks pikka peergu, saba ka, titt nokka vahel, andis kellele tahtis. Kolhoosi aegas tegin oma kurese viskasin noorikule titesi. Karuse ka tegin, kasuk pahampidi selgas. Kurg ja sokk, karu ja, need olid näärinäkud.
