Maagia, loitsud: olenditele
Madu, isand, mari, isand,
kuluisand, kuldisand,
kuldpea kulualune,
madu must maa-alune,
salepuu salualune;
kulukarva, kullakarva,
lehekarva, lillekarva,
helekarva, heinakarva,
veekarva, virtsakarva,
tuhakarva, tukikarva,
savikarva saksa poeg,
kerauss põõsasse!
Vesiuss, mu vennapoeg,
vaskuss, mu vader,
ära mind salaja salva,
nägemata näpista:
mul juures Jumala rohud,
mul kaasas maarjahein,
mul on küljes küüslauk;
ussil musta ute meel,
ussil laugu1 lamba meel,
ussil kirju kitse meel
valge peaga vasika meel.
1 lauk – looma otsmikult ninale kulgev (lai) valge vööt
Madu saini, marja saini,
kulusaini, kuldasaini,
kuldapea kuluv-alune
madu musta maa-alune,
salepuu salu-alune,
kulukarva, kullakarva,
lehekarva, lillekarva,
helekarva, heinakarva,
veekarva, virtsakarva,
tuhakarva, tukikarva,
savikarva saksa poega,
kera ussi põõsa’asse.
Vesiuss, mu vennapoega,
vaskuss mu vaderi,
ära mind salaja salva,
nägemata näpista:
mul juures Jumala rohud,
mul man mariheina,
mul on küljes küüselauku;
ussil musta ute miil,
ussil laugu lamba miil,
ussil kirju kitse miil,
valge peaga vasika miil.
Ehi, ehi mõrsjakene,
seni, kui linik lõigatasse,
sõlg tuuas, sõba tuuas.
Valitud keelel puudub tõlge.
Hussile laulda, kui kätte saad:
Ehi, ehi, mõrsjakene,
linti minti liinast tooma!
Siis ta jääb paigale, ei lähe ära.
Valitud keelel puudub tõlge.
Sepa Liine mõist´ usse välja kutsuda. Jaaniööl sai nii seta kuts´:
Pihka poisi, pika poisi,
tulke nüüd välla!
Ussi kõik tulliva man. Pärast lätsiva ära jälle.
Valitud keelel puudub tõlge.
Ma nägin, meil Tartumaal oli üts metsavaht, ta lubas kümme ussi välja kutsuda. Minge te sinna suure kivi otsa. Kui ta siis hõikis: Liisu, Kadri, Juku! - kui tulid kõik roomates. Kui ta pandis teise põvve särgi ja ihu vahele, mõne pandis ümber kaela ja tasku. Kui sis võttis ühe pisikese peene kaseoksa, et akake nüid minema, kus kõik kadusid. Sellel on ikka päris ussisõna.
Valitud keelel puudub tõlge.
(Jüri Peets.) Kui uss nõelas, siis ta pani käe peale ja sosistas ja ei paistetanud üles ega midagi.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui tahad, et ussid enam sinu maa piale ei tule, siis tuleb teha nõndamuudi, kui mulle vana Mikk õpetas. Tuleb võtta üheaastased pajukasud (kasvud), aga ma seda ei tia mitu. Kas kolm või ühessa. Nendega lüiasse ussi, aga maha (surnuks) ei lööda. Iga kord kui lüia, siis tuleb ütelda: "Mine oma sõprade juure!" Nii tuleb kas kolm või ühessa korda lüia ja ütelda, täiesti just ei või ütelda, on meelest ära. Kui oled teda oma maa pialt ära ajand, siis viska niid vitsad talle üle piiri järele, siis enam sinu maa piale ei tule.
If you don’t want snakes to come to your land, you must act the way old Mikk taught me. You must take one-year-old willow shoots, but I am not sure how many - three or nine. You must beat a snake with them but not kill it. Each time you beat you must say: „Go to your friends!“ You must beat it and say so three or nine times - I can’t be sure, I have forgotten. If you have chased it away, throw these whips over the boundary after it. Then it won’t come to your land any more.
Tahad sa hundiks saada, siis mine ööse suure kivi juurde, jookse kolm korda ümber kivi ja laula:
Siuh, säuh, silmad pähe,
kiuh, käuh, korvad pääle,
untervits hunt valmis!
Valitud keelel puudub tõlge.
Lepatriinu, lepatriinu,
too mulle kirja.
Kuhu lendad, kuhu lendad,
säält kiri tuleb.
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui võtta lepatriinu käele ja küsida: “Ütle, ütle lepatriinu, kust poolt kalu saab? Kas idast või läänest?” Kuhu poole lepatriinu lendab, sealt poolt saab kalu.
Valitud keelel puudub tõlge.
Lepatriinule laulsime nii kaua, kui ta lendu läks:
Lepatriinu, lepatriinu,
lenda kaugele ja too mu sõnumid!
Valitud keelel puudub tõlge.
Kui kured äramineku ajal kokku loed, siis nad eksivad teelt ära; siis pead laulma et "Kurekesed, teele, teele," siis saavad tee peale.
Ku kurõq mineki pääl ärr loet, sis essüse nimä tie päält ärr, sis piät laulma, et "Kurõkõsõq, tiele, tiele," sis saava tie pääle.
Kui kured lähevad ja keerutama akkavad, siis öeldasse:
Teele, teele linnukese,
issa ette, emma taha,
poiad keeru - ehk -
[poiad] poole vahhe peale!
Siis saavad jälle õigele teele minema.
Kui ronk soo lähedal röögib, ja kui sina soo veeres lammastega oled, siis piab nõnda laulma: “Ronk, ronk hää lind, vii kuri kaugele.”
Valitud keelel puudub tõlge.
Nõiasõnad roosi ja teiste ülespaistetatud kohtade vastu1
Praegu enam ei ole meie ümbruskonnas olemas niisuguseid sõnaarste, nagu oli seda paarkümmend aastat tagasi. Siis elas Põlva kihelkonnas Peri vallas Naruski külas kuulus nõid ehk sõnaarst nimega Johan Palo, rahvanimega "Juto", kes jäi viimati lolliks hakas algul naisterahva riideid oma ihu ligi kandma ja viimati kandis juba avalikult naisterahva undrukut. Suri vist aastal 1923 ära. Ta oli oma arstimisega kuulus ka kogu Räpina kihelkonnas. Ja igaüks, kes tema poole abiotsima läks, kinnitas seda, et tohtrite käest nemad abi polevat saanud, aga "Juto" olevat oma nõiasõnadega terveks teinud. Juto oli tuttav ka minu naiseemaga Mari Ortusega, kelle käest tema oli nõudnud üht vana undrukut ehk seelikut, et kui selle temale annad, siis ta opab omad nõidumised sellele ära. Mari Ortus oli siis annud temale ühe vana pruugitud undruku ja siis oli õpanud temale järgmisi nõidumise kunste ja sõnu:
Roosi ja teiste ülespaistetatud kohtade vastu võetakse paks sinise värviline paber sinna kirjutatakse hariliku musta pliiatsiga järgmised tähed järgmiselt:
S A T O R
A R E P O
T E N E T
O P E R A
R O T A S
Siis hõõrutakse need tähed pliiatsiga täitsa üle, nii et kirjatähti üldse sugugi tunda ei ole. Võetakse siis see niimoodi valmistatud paberi tükk pannakse haige koha peale seotakse rätikuga kinni ja lastakse seal olla nii kaua kuni paistetus alanema hakkab ja valu väheneb ehk täitsa ära kaob.
Loomadele ülespaistetanud kohtade vastu tehakse järgmiselt: Võetakse samuti paks sinise värviline paberi tükike ja kirjutatakse samasugused tähed samasuguses järjekorras peale ja hõõrutakse samuti pliiatsiga üle mustaks nii et tähti enam tunda ei ole, võetakse siis umbes teelusika suurune tükike searasva hõõrutakse selle nõiutud ehk kirjutatud paberi peal täitsa läbi ja sitkeks ja pannakse ühes selle paberiga tühja tiku toosi sisse ja viiakse haige loomani, kas olgu see loom siis kas kümme sammu ehk kümme kilomeetrit kaugel. Võetakse siis see nõia salv tikutoosi seest välja pannakse loomale haige koha peale nõnda, et paber väljapoole jääb ja rasvaga pool vastu haiget kohta jääb ja seotakse kõvasti rätikuga loomale haige koha peale. Lastakse olla seni kuni püsib ehk paistetus alanema hakkab.
1 Roos on äge nahapõletik.
Incantations against the spots of erysipelas and other swollen spots.1
Nowadays there are no longer such incanting healers in our neighbourhood as there were a couple of decades ago. Then, in Naruski village, Peri borough, Põlva parish, there lived a famous witch or incanting healer Johan Palo, nicknamed Juto, who in the end became a fool and started to wear women’s clothes next to his skin until at last he openly wore a women’s skirt. He probably died in 1923. He was famous for his healing throughout the whole of Räpina parish, and everybody who had sought his help could confirm that they had no help from doctors but that Juto had healed them with his incantations. Juto also knew my mother-in-law Mari Ortus from whom he had asked for an old skirt, in return for which he promised to teach her the bewitching spells. Mari Ortus had then given him one old worn skirt and he taught her the following bewitching arts and incantations:
Against the spots of erysipelas and other swollen spots you must take a thick piece of blue paper and write there with a line pencil the following letters as follows:
S A T O R
A R E P O
T E N E T
O P E R A
R O T A S
Then these letters are rubbed with a pencil so that they can no longer be understood. Then the piece of prepared paper is put on a diseased spot and tied there with a shawl. It is to be kept in place until the swelling starts to go down and the pain reduces or disappears completely.
For animals, the swollen spots are treated as follows: Another piece of thick blue paper is taken and upon it is written the same letters, in the same order, and rubbed until black so that the letters can no longer be seen. Then a teaspoon sized piece of swine fat is taken and rubbed onto the bewitched or written paper, until it is completely absorbed, put into an empty matchbox, and taken to the sick animal, be it ten steps or ten kilometres distant. Then the magic ointment is taken out of the matchbox and applied to the animal so that the paper is on the outside and the greasy side is against the diseased part, and tied there tightly with a shawl. It is kept in place for as long as it lasts, or the swelling starts to decrease.
1 Flushed (reddish) skin diseases were called 'rose'.
Kui lammas talle ära põlgab, siis minnakse risttee peale ja hõigatakse kõva häälega: "Külamees, lammas põlgas poja ära!" 3 korda. Hõikamine peab sündima alati siis, kui keegi võõras mees teed mööda läheb. Möödamineja külamees peab vastama: "Mine, mine tagasi, küll võtab omaks."
Kui lammas poja ära põleb, siis minnakse risttee peale ja hõigatas kõva häälega: "Külämiis, lammas põlg' ärq poja!" 3 korda. Hõikamine peab sündima alati siis, kui keegi võõras miis teed mööda läheb. Möödamineja külämiis peab vastama: "Mineq, mineq tagasi, küll võtt umas."
Soent ehk libahunt oli verejänuline ennast hundiks muutnud inimene. Kes soentseks tahtis minna, käis kolm kord käpukile ümber kivi ja ütles:
"Nih, nah, nahk selga, kih, kah, karvad peale, under ander hunt vallmis,"
siis muutus ta hundiks.
Sõim
Ronk, ronk, tulitukk,
pastlapaik!
Ära lenda üle meie karja,
lenda üle teiste karja.
Aidu vallas
