Maagia, loitsud: olenditele
Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad. Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära. Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud.
Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas.
Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata.
Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära. Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata. Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.
Valitud keelel puudub tõlge.
Ma nägin, meil Tartumaal oli üts metsavaht, ta lubas kümme ussi välja kutsuda. Minge te sinna suure kivi otsa. Kui ta siis hõikis: Liisu, Kadri, Juku! - kui tulid kõik roomates. Kui ta pandis teise põvve särgi ja ihu vahele, mõne pandis ümber kaela ja tasku. Kui sis võttis ühe pisikese peene kaseoksa, et akake nüid minema, kus kõik kadusid. Sellel on ikka päris ussisõna.
Valitud keelel puudub tõlge.
Nõiasõnad roosi ja teiste ülespaistetatud kohtade vastu1
Praegu enam ei ole meie ümbruskonnas olemas niisuguseid sõnaarste, nagu oli seda paarkümmend aastat tagasi. Siis elas Põlva kihelkonnas Peri vallas Naruski külas kuulus nõid ehk sõnaarst nimega Johan Palo, rahvanimega "Juto", kes jäi viimati lolliks hakas algul naisterahva riideid oma ihu ligi kandma ja viimati kandis juba avalikult naisterahva undrukut. Suri vist aastal 1923 ära. Ta oli oma arstimisega kuulus ka kogu Räpina kihelkonnas. Ja igaüks, kes tema poole abiotsima läks, kinnitas seda, et tohtrite käest nemad abi polevat saanud, aga "Juto" olevat oma nõiasõnadega terveks teinud. Juto oli tuttav ka minu naiseemaga Mari Ortusega, kelle käest tema oli nõudnud üht vana undrukut ehk seelikut, et kui selle temale annad, siis ta opab omad nõidumised sellele ära. Mari Ortus oli siis annud temale ühe vana pruugitud undruku ja siis oli õpanud temale järgmisi nõidumise kunste ja sõnu:
Roosi ja teiste ülespaistetatud kohtade vastu võetakse paks sinise värviline paber sinna kirjutatakse hariliku musta pliiatsiga järgmised tähed järgmiselt:
S A T O R
A R E P O
T E N E T
O P E R A
R O T A S
Siis hõõrutakse need tähed pliiatsiga täitsa üle, nii et kirjatähti üldse sugugi tunda ei ole. Võetakse siis see niimoodi valmistatud paberi tükk pannakse haige koha peale seotakse rätikuga kinni ja lastakse seal olla nii kaua kuni paistetus alanema hakkab ja valu väheneb ehk täitsa ära kaob.
Loomadele ülespaistetanud kohtade vastu tehakse järgmiselt: Võetakse samuti paks sinise värviline paberi tükike ja kirjutatakse samasugused tähed samasuguses järjekorras peale ja hõõrutakse samuti pliiatsiga üle mustaks nii et tähti enam tunda ei ole, võetakse siis umbes teelusika suurune tükike searasva hõõrutakse selle nõiutud ehk kirjutatud paberi peal täitsa läbi ja sitkeks ja pannakse ühes selle paberiga tühja tiku toosi sisse ja viiakse haige loomani, kas olgu see loom siis kas kümme sammu ehk kümme kilomeetrit kaugel. Võetakse siis see nõia salv tikutoosi seest välja pannakse loomale haige koha peale nõnda, et paber väljapoole jääb ja rasvaga pool vastu haiget kohta jääb ja seotakse kõvasti rätikuga loomale haige koha peale. Lastakse olla seni kuni püsib ehk paistetus alanema hakkab.
1 Roos on äge nahapõletik.
Incantations against the spots of erysipelas and other swollen spots.1
Nowadays there are no longer such incanting healers in our neighbourhood as there were a couple of decades ago. Then, in Naruski village, Peri borough, Põlva parish, there lived a famous witch or incanting healer Johan Palo, nicknamed Juto, who in the end became a fool and started to wear women’s clothes next to his skin until at last he openly wore a women’s skirt. He probably died in 1923. He was famous for his healing throughout the whole of Räpina parish, and everybody who had sought his help could confirm that they had no help from doctors but that Juto had healed them with his incantations. Juto also knew my mother-in-law Mari Ortus from whom he had asked for an old skirt, in return for which he promised to teach her the bewitching spells. Mari Ortus had then given him one old worn skirt and he taught her the following bewitching arts and incantations:
Against the spots of erysipelas and other swollen spots you must take a thick piece of blue paper and write there with a line pencil the following letters as follows:
S A T O R
A R E P O
T E N E T
O P E R A
R O T A S
Then these letters are rubbed with a pencil so that they can no longer be understood. Then the piece of prepared paper is put on a diseased spot and tied there with a shawl. It is to be kept in place until the swelling starts to go down and the pain reduces or disappears completely.
For animals, the swollen spots are treated as follows: Another piece of thick blue paper is taken and upon it is written the same letters, in the same order, and rubbed until black so that the letters can no longer be seen. Then a teaspoon sized piece of swine fat is taken and rubbed onto the bewitched or written paper, until it is completely absorbed, put into an empty matchbox, and taken to the sick animal, be it ten steps or ten kilometres distant. Then the magic ointment is taken out of the matchbox and applied to the animal so that the paper is on the outside and the greasy side is against the diseased part, and tied there tightly with a shawl. It is kept in place for as long as it lasts, or the swelling starts to decrease.
1 Flushed (reddish) skin diseases were called 'rose'.
Minu isa panni tuulispasa nõnda liikuma, et läks tiilahkme pääle ja puhus pudeli sisse ja rääkis sõnu tuulesse ja varsti olli kange tuulispask väljas, mis lehti ja pragi üles keerutas.
Valitud keelel puudub tõlge.