1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on olnud koer, kass ja hiir.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti minu soovil majja. Looma võtmist kaaluti pikalt, kuna mõni pereliige ei olnud nõus esialgu. Taheti, et majas oleks mõni karvane ja armas loomake, kuid vaieldi selle üle, kes neid hooldama hakkab.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera ja kassi saime tuttavatelt tasuta ja hiire ostsime poest, hind oli 200kr.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimi on Muri, kassi nimi on Liisu ja hiire nimi Miki. Kassi kutsutakse igapäevaselt Liisuks. Nimed pandi nii, et loomi oleks hea kutsuda.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Saame oma lemmikloomade kohta teavet telekast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud mitte mingil moel looma võttu. Looma tõupuhtus ei ole oluline, kuna iga loom saab ja jääb armsaks, olenemata tema tõust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud loomanäitusel. Suhtumine on positiivne, aga see nõuab väga palju aega treenimiseks ja muuks sääraseks, et esineda oma lemmikuga.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Hiire eest hoolitsen mina ja koera ja kassi eest vanem vend. Hommikul paneme vennaga loomadele süüa ning vend käib veel koeraga väljas. Lõunaks jõuame koolist tagasi ja toidame uuesti, lisaks veel koeraga väljaskäimine ning sama kordub ka õhtul. Veedan umbes 3 tundi päevas oma lemmikuga.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Anname mõlemat, kuna see pidi loomale kõige parem olema.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kassiga oleme käinud korra arsti juures kirpude pärast. Ei ole lahendanud, kuna pole olnud erilisi probleeme veel. Vaktsineerimine on terve pere poolest igati mõistlik, sest see on väga vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on mõnikord vajalik, eriti kasside puhul, sest kassid toovad korraga liiga palju poegi ja nendega pole midagi peale hakata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole, kuid seda on juhtunud. Looma järglased müüakse, antakse ära või "saadetakse merekooli” (rahvakeelne väljend uputamise kohta).
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Hiir on minu toas oma puuris, kass on lihtsalt toas ja magab seal, kus tahab, ja koer on ka toas, kuid temal on kindel koht magamiseks koridoris. Kõikidel loomadel on vaba voli liikuda seal, kus tahavad. Lemmikloomal ei ole luba tulla voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemate reiside puhul on loomad jäänud maha ja laseme vanavanematel neid hoida. Ei võta loomi eriti kuhugi kaasa ja ei ole veel kasutanud loomahotelli.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea kahjuks.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole ostnud ega õmmelnud. Kõikidel loomadel on mänguasjad. Ja oleme muretsenud spetsiaalsed vahendid loomade pesemiseks. Ei ole soovi, kuna see näib mõttetu.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arvates on küll. Siis, kui loom magab juba teie endi kõrval.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Loomade peale mõeldakse rohkem, et neil ka mugavam ja lõbusam oleks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pole seda veel kogenud ja ei oska öelda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme õpetanud loomadele peamiselt puhtusepidamist. Puhtusepidamist õpetasime nii, et kui loom tegi õigesti, sai ta kiita, ja kui ei, sai karistada.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole olnud ühelgi koduloomal õnneks. Õige oleks looma lihtsalt mitte kiita ja rääkida kurja häälega.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole õpetanud ühtegi trikki, enda arvates pole see just väga vajalik.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, räägin küll oma lemmikuga. Minu arvates saab loom kõigest aru nagu inimene.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu eriti, sest loom valib ikkagi õige inimese. Looma poolt valitud inimene ei kasuta looma ära.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapse kohus on loomaga käia väljas ja neid toita. Peres hoolitsevad loomade eest lapsed ja nad suhtlevad nendega rohkem. Mina arvan, et vajab küll.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei hakanud suhtlema teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks madu, sest ma kardan neid ja nad on väga hirmsa välimusega.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kahjuks ei tea ühtegi näidet.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei julgeks pidada, kuna nad on liiga hirmsa välimusega.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Loomad, kes kohanevad inimestega ja ei tule neile kallale. Näiteks lõvi, sest ta on liiga suur ja siiski kiskja. Minu arvates ei ole tal küll mingit otstarvet, lihtsalt ilus vaadata.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Mina arvan, et enda lõbustamiseks ja pingete maandamiseks. Loomade pidamine on lihtsalt väga armas.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kokku on meie peres olnud päris palju koduloomi: koer, 2 papagoid, 2 hamstrit ning hetkel on kass ja merisiga. Koer oli meie peres siis, kui Kelly oli umbes 3-aastane. Papagoi võtsime siis, kui Kelly oli 4-5aastane. Hamstrid tulid meie koju, kui tütreke oli 8 aastane. Kiisu Pätu võtsime neli aastat tagasi ning merisiga oli Kelly sünnipäeva- kingitus eelmisel aastal.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera võtmine tuli täielikult äkkotsusena. Koer võeti kogu pere soovil. Pooltargumendiks oli see, et koer on koduhoidja ning vastuargumendid puudusid. Ka papagoid võeti äkkotsusena ning nemadki tulid meie perre kõigi soovil. Nemad võeti sellepärast, et meie perekonnatuttavad tahtsid, et nende papagoid saaksid headesse kätesse, ning vastuargumendid puudusid. Hamstrite puhul kohe ei oskagi öelda, kas oli äkkotsus või mitte - me lihtsalt läksime loomapoodi ning lastele hakkasid hamstrid meeldima ja me ostsime nad ära, seega hamstrid võeti tütarde soovil. Hamstrid on nii pisikesed olevused, et nende puhul ei saakski poolt- ja vastuargumente olla. Kassi võtmist kaaluti päris pikalt ja lõpuks ikkagi sai kass ka ära võetud. Kiisu võeti minu ning Kelly soovil. Pooltargument olid näiteks, et kass on lihtsalt armas koduloom, kes saab kiiresti pereliikmeks. Merisiga tahtis Kelly sünnipäevaks, seega see ei olnud absoluutselt äkkotsus. Merisea puhul ei kaalutudki midagi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer on saadud tuttavalt ning tema hinnaks oli 800 Eesti krooni. Ka papagoid on saadud tuttavatelt, kuid ei mäleta päris täpselt, kas nende eest tuli ka tasuda. Hamstrid on ostetud loomapoest, nende hinnaks oli 50 Eesti krooni tk. Kiisu on saadud minu klassiõe käest ning tema eest raha ei küsitud. Viisakusest viisime siiski kommikarbi. Merisea saime tuttavatelt tasuta, omanik lihtsalt tahtis, et loom saaks headesse kätesse.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koera nimeks sai Alfy ning see oli ta igapäevaseks nimeks. Nime panid koerale ema ja isa. Papagoide nimed olid Tiina ja Jaak, hüüdnimesid neil ei olnudki. Nimed pandi papagoide vanemate omanike järgi. Hamstritele panid nimed lapsed, kuna üks hamster kuulus Kellyle ja teine Evelinile, siis pani kumbki oma loomakestele ise nimed. Evelini hamstri nimi oli Kiki, Kelly oma nimi Miki, hüüdnimed neil puudusid, kuna pärisnimed olid niigi kerged. Kiisu nimi on Pätu, hüüdnime meie Pätul ei ole. Alguses tahtis noorem tütar Kelly panna kiisu nimeks Blacky, aga kuna kass ei reageerinud sellele, siis ei pannud me seda. Ühel õhtul ütlesin ma talle Pätu ning ta reageeris, sellepärast on ta nimi Pätu. Kelly merisea nimi on Jessica ja hüüdnimeks on Jessu. Nime pani talle tütar ise, sest see on ikkagi tema loom.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Meie perekond saab oma lemmiklooma kohta informatsiooni raamatutest ja tuttavatelt ning ka Internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole küll meid mõjutanud lemmiklooma võtmisel - meile meeldivad pikakarvalised loomad. Looma tõupuhtus ei oma mitte mingisugust tähtsust - tõupuhtus ei anna loomale midagi juurde. Loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mitte ühegagi meie lemmikloomadest ei ole me osalenud näitustel. Ta on ikkagi meie lemmikloom, ta ei ole võetud teistele näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres enam õnneks ühtegi looma pole, kellega peaks jalutamas käima. Meil polekski aega näiteks koeraga jalutamas käia. Kui meil koer oli, siis oli aega rohkem ka, kuna mina tööl ei käinud, siis sain mina koeraga jalutamas käia. Koerale andsime süüa meie abikaasaga, enamuse ajast siiski mina. Meie pesamuna Kelly koeraga tegeledes palju aega ei veetnud, kuna ta oli pisike, aga mängitud sai muidugi ikka. Enamuse ajast tegelesin koeraga mina, kuna mul oli lihtsalt kõige rohkem aega. Papagoide puuri puhastasid kõik pereliikmed, süüa andsid ka kõik. Papagoidega ei saagi nagu õieti tegeleda, nad on isepäised.
Kuna hamstrid olid tütarde omad, siis hoolitsesid nemad nende eest: andsid süüa ning puhastasid puuri. Hamstritega mängisid tütred pidevalt ja kui teised pereliikmed aega leidsid, siis ei jäänud loomadega mängimine ka meie päevakavast välja. Aga seda ei oskagi öelda, palju aega me oma päevast kulutasime. Kiisu puuri puhastab Kelly ning süüa annan enamasti mina. Alguses, kui Pätu meie majja tuli, siis sai temaga ikka kõvasti mängitud, terve päev oli mureta, et võiks igav hakata, aga nüüd enam nii palju ei mängita, sest nüüd on pereliikmetel ka rohkem tegemist: trennid, töö, kool. Kui kodus ollakse, siis ikka mängitakse või kammitakse teda. Merisiga on Kelly oma, seega tema eest hoolitsemine on ka Kelly kohus, aga vahel annan ka mina talle süüa - värskeid asju nt kapsast, porgandeid. Tuleb tunnistada, et meriseaga Kelly eriti tegeleda ei viitsi, aga ta võtab Jessut ikkagi puurist välja, et ta saaks joosta. Tavaliselt on Jessu "jooksutund" õhtuti, kui Kelly magama hakkab minema.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie ostame oma lemmikloomale spetsiaalset toitu. Meie kiisu on valiv, ta ei söö isegi paljusid spetsiaalseid kassitoite. Merisiga eelistab ka tegelikult rohkem värskeid juur- ja puuvilju, aga kuivtoit on tema söögikausis alati olemas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie oleme pidanud oma lemmikuga pöörduma arsti poole, kui ta oksendab, sest oksendamise tagajärjel läheb ta väga kõhnaks. See kehtib meie Pätu puhul. Pätule oleme ise ka pastat andnud, mis lahustavad karvapalle kõhus. Loomade vaktsineerimine on kindlasti kasulik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma arvan, et looma steriliseerimine on kindlasti vajalik. See ei ole kindlasti looma piinamine, pigem aitamine. Meie peres on emane kass ning tema on ka steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole. Ma usun, et kui talle ei oleks seda operatsiooni tehtud, siis oleks kodus päris põrgu lahti.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on järglasi saanud ainult papagoid. See lihtsalt juhtus, mingit paaritamist polnud: emane ja isane lind lihtsalt elasid ühes puuris. Järglased andsime ära, aga emane papagoi tappis kahjuks mõned ka ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil on muidu maja, poest ostetud pehme majake, aga see ei meeldi talle vist, sest ta ei ole kunagi seal sees. Meie kiisu võib liikuda, kus tahab, välja arvatud suure toa ja köögi laual ning ka köögikappidel. Õues ta küll ei käi, sest teda on võimatu trepist alla saada, aga selle eest istub ta rõdu peal pidevalt. Kiisul on lubatud tulla ka voodisse, ta magab meie voodites - ta on täielik pereloom ja tahab lähedust, kuigi ta on isepäine.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Meie ei ole oma loomi reisile kaasa võtnud. Ma arvan, et neile endale see ise ka ei meeldiks. Tavaliselt me jätame koju ja anname kellelegi võtme, et vaatamas käidaks, kas meie armsakestega ikka kõik korras on ja et neil kõik vajalik (söök, jook) olemas oleks. On ka nii, et terve pere ei lähe koos reisile. Muidu, kui me lähme loomaga näiteks arsti juurde, siis transpordime teda puuris. Linnaskäikudele merisea või kassi kaasa võtmine on ju tobe. Nad ei kannataks seda müra, eriti veel kiisu, kui ta ei julge isegi korterist välja minna. Loomahotelli teenuseid pole kasutanud, sest selleks pole veel vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäeva teame, aga meriseal täpselt ei tea. Kui kiisul sünnipäev on, siis tavaliselt ostetakse talle mingit kallist fileeritud liha. Alguses ostsime talle mänguasju, aga need ei huvitanud teda, nüüd oleme liha peale üle läinud. Looma sünnipäeva ei saagi eriti kuidagi tähistada minu meelest. Ma ei usu, et keegi kutsub oma tuttavad koos lemmikloomadega külla. Sellest võib suur segadus tulla.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Loomale riideid pole ostnud, õmmelnud ka mitte. Pole selleks vajadust olnud. Meriseale vist eriti ei pane riideid selga ka. Kiisule pole sellepärast riideid ka soetanud või õmmelnud, et ta on koduloom, me ei käi temaga kuskil, sest ta on väga arglik. Muidu, kui ta laseks ennast kodust välja viia, siis kindlasti oleks tal riided ka, eriti talvel.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et looma eest ei saa üle hoolitseda. Loomad vajavad hoolitsust, kes rohkem, kes vähem. Aga see on armas, kui looma eest hoolitsetakse. Kuid kui looma omanik viib oma lemmiklooma näiteks kusagile lemmikloomasalongi, siis võib see loomale ebameeldivaks osutuda, sest kõikidele loomadele ei meeldi sellised asjad. Ma kujutan ette, et kui meie Pätu viidaks salongi, siis oleks kõik salongi töötajad ära kriibitud ja salongis valitseks suur segadus. Pärast salongiskäiku muutuks ta kindlasti veel arglikumaks, kui ta praegu on.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Meie peres on surnud kaks hamstrit ja papagoipoegi. Hamstrid matsime suvila aeda ning papagoi pojad matsime lähiümbruses vaiksemasse kohta. Peale hamstrite surma võtsime uue looma. Selleks oli Pätu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Pätul on reeglid olemas, millest ta peab kinni pidama ja seda ta ka teeb. Ta ei tohi lillepottides tuuseldamas käia, laual ei tohi käia, voodite ja seinte kraapimine on samuti keelatud. Puhtusepidamisega probleeme meil pole, Pätu käib ilusti oma kastis hädal ja kuna ta on toakass, siis ei tule õuest ka mingit mustust.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie loomadel polegi halbu kombeid olnud. Kui on olnud, siis võib-olla see, et üks meie papagoi Tiina oli agressiivne ja teda ei saanud puurist välja võtta. Tal oli harjumus nokaga toksata. Sellest hajumusest ta lahti ei saanud kahjuks. Looma tuleks kindlasti karistada, väike laks pepu pihta ei tee ju paha.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mina olen meie Pätule õpetanud käpa andmist ja sitsimist. Ta on küll kass, aga võib öelda, et ta saab sellega paremini hakkama kui mõni koer. Dressuuri läheb siis vaja, kui loom on võetud selle jaoks, et temaga näitustel käia või kui ta peab olema abiline omaniku töös.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad Pätuga kõik. Mina arvan, et loom mõistab kindlasti omaniku meeleolu ja seda, kui temaga räägitakse. Mõtlemine on ka loomadele omane, nad on samuti elusolendid ja ma arvan, et kõik elusolendid mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Vahel võib muidugi nii juhtuda, et loom kasutab omaniku liigset kiindumust ära. Ta võib hakata rohkem pahandust tegema, arvata, et pääseb karistusest. Samuti võib loom ka toidu suhtes pirtsakaks muutuda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on nii, et Kelly kohus on hoolitseda Jessica eest. Kelly puhastab ka Pätu kasti. Süüa panen tavaliselt Pätule mina. Aga vahel juhtub ka, et Kellyl ei ole aega Jessicale süüa panna, siis teeme seda mina või abikaasa. Mõnes peres on nii, et täiskasvanud pühendavad rohkem oma aega loomadele, mõnes peres aga teistpidi. Oleneb sellest, kuidas pereliikmetel aega on. Ma usun, et laps vajab looma. Kui lapsel on loom, siis saab ta juba väiksest peale teada, mis tähendab olla millekski kohustatud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast looma võtmist pole midagi muutunud, suhtleme samade inimestega, kellega ennegi. Me pole kuskil klubis.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei peaks kohe kindlasti krokodilli, madu, ämblikuid, lehmi, lambaid jm. Krokodille, madusid ja ämblikuid ma kardan ning lehmad ja lambad ning muud laudaloomad pole lihtsalt minu rida.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et eksootiliste loomade pidamine on igaühe enda teha. Kui meeldib siis miks mitte.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad kindlasti kiisud, kutsud, hamstrid, merisead, jänkud, papagoid. Selliseid loomi, kes ei mahu mõistesse „lemmikloomad”, pole olemas minu meelest, sest kõikidel inimestel on erinev maitse. Mõnel võib lemmikloomaks olla isegi elevant või mammut, kui see võimaldatud on. Lemmikloom on loom, kes pakub sulle seltsi ja keda sa saad õhtuti teleka ees sügada ja kammida, loom, kes tuleb sulle õhtul kaissu magama ja hommikul ärkab sinuga koos üles. Koduloom on loom, kes teeb ka tööd, näiteks lehmad, hobused jne. Lemmikloomal ei peagi mingit otstarvet olema.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, kellegi eest hoolitseda. Nagu eelmises vastuses öeldud - lemmikloom pakub seltsi.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on olnud koer, kass ja jänes.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Jänes kingiti, koer tuli äkkotsusena: naaber tuli pakkuma armast väikest kutsikat ja me ei saanud keelduda.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koera saime naabrilt tasuta. Jänese saime kingituseks tädilt. Kassi saime tuttavatelt. Loomade eest raha ei küsitud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Väiksem koer oli Lutik, kuna ta oli väga pisike. Jänese nimi oli Jännu, sest ta oli hästi armas. Kassi nimi oli Kassu, hakkasime lihtsalt kassi nii kutsuma.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmikloomade kohta saime teavet sõpradelt, raamatutest, telekast ja ka loomaajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Lemmiklooma puhul pole oluline, kas ta on puhtatõuline või mitte, loom on nagu loom ikka.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole käinud näitustel, suhtun näitustesse hästi: ka loomad vajavad tähelepanu.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kõik hoolitsevad koera eest korraga. Koera viin mina jalutama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame ikka spetsiaalset toitu, sest selles on rohkem vitamiine, mis on loomadele eluks vajalikud. Meie kass on ka valiv, ta ei söö igasugust toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme lasknud kassi kastreerida. Vaktsineerimine on vajalik, et loomad ei haigestuks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimine on vajalik. Meil on kass steriliseeritud ja mingit probleemi ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koduloomadest on saanud järglasi ainult koer, me oleme järglased ka ära andnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Loomadel, kes õues elavad, peaks olema kuut. Koertel ei luba küll terves majas ringi liikuda, sest nad võivad kanda pisikuid. Kassi lubame ikka voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma ei ole kaasa võtnud reisidele, tavaliselt oleme jätnud sõprade juurde.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Teame küll lemmiklooma sünnipäeva, aga ei tähista. Mõnikord oleme talle ostnud mänguasju.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole lemmikloomale õmmelnud, aga mänguasju on tal küll. Need oleme hankinud poest.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Koerte puhul on piir täiesti olemas. Lemmikloomale ei tohi olla kõik lubatud. Kassid nii palju ei mölla ringi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal polnud spetsiaalseid vahendeid hoolitsemiseks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom tavaliselt ikka maetakse. Otsustasime võtta uue lemmiklooma.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Lemmikloomad ei tohi närida ega kraapida igasuguseid asju. Puhtuse hoidmisega probleeme pole.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie lemmikloomal polnud halbu kombeid. Oleme lemmikloomale õpetanud mõningaid nippe.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Jah, olen õpetanud sitsimist ja käpa andmist.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, loomad mõistavad päris hästi, mida inimesed räägivad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom võib kasutada liigset kiindumust ära, kui peremees lubab talle kõike. Lemmik võib muutuda toidu suhtes pirtsakaks ja loodab pahandustest pääseda karistuseta.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad oma lemmikloomale süüa andma. Kui neil aega pole, teeb seda keegi teine.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtlen samade inimestega ikka edasi pärast lemmiku võtmist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei võtaks koduloomaks kindlasti madu, krokodilli, ämblikke, sest need on jõledad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei ole näinud, kuidas mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Need on üsna hirmsad loomad, aga igaühel on oma hobid.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla kõik, aga õige inimese käes. Lemmikloom ei oma mingit otstarvet.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, et oleks millegagi tegeleda, et neil igav poleks ja et neil oleks, kelle eest hoolitseda ja et ka keegi hooliks inimesest.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud 3 lemmiklooma: 2 kassi ja koer. Üks kass on surnud pikemat aega juba, teine elab siiamaani. Koer oli ka pea 3 aastat tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti õe soovil, mina isiklikult nendest siis ei huvitunud, kuid nüüdseks on nad mulle vägagi armsaks saanud. Ei olnud vastuargumente, kõik olid nõus ja saigi soetatud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime ema tuttava kaudu, kellel oli nii kasse kui koeri. Saime tasuta, kuna tal ei olnud nendega niikuinii midagi peale hakata.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Praeguse kassi nimi on Milkish, vana oli Pentium, koer oli Maff. Kutsusime ikka pärisnime järgi, kuid vahel tarvitasime ka mõningaid hüüdnimesid nagu Pentu ja Maffi ja Milkiway jne. Nimed mõtlesin kõik mina välja.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
No rohkem internet ja tuttavad.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei, mind need tõud kohe mitte ei huvita. Samas tõsist karvanässu ka ei taha. Ei oska öeldagi, miks, lihtsalt see tõu hooldamine jne, ei viitsiks seda kõike.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole elu sees osalenud loomanäitusel! Ega taha ka, mind ei huvita sellised asjad.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhimõtteliselt hoolitsevad kõik tema eest. Hommikul annan kassile süüa, siis lasen välja, ise lähen kooli, kui tulen koju, on kass juba toas, kõht täis, magab, õhtul jälle söödan, mängin natuke temaga, lasen ta välja, siis uuesti tuppa ja magama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest kassitoitu ikka, aga koduseid asju sööb ka. Loomale on ju oma kindlaid aineid vaja, mida ta kassitoidust saab.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme küll jah. Eelmine kass murdis kuidagi oma käpal luukese ja panime ise ta jala lahasesse, kuna oli pühapäev ja ükski kliinik ei töötanud. Ise mõtlesime, et ta ei ela seda ööd üle, aga kiisu oli tubli ja elas selle öö üle. Siis aga sai mindud esmaspäeval arsti juurde, kus öeldi, et käpp on nii puru omadega, et seal ei ole midagi, mis paraneks ja oli valida, kas kass kolme käpaga ja eluks ajaks tuppa laisaks kassiks, või magama ta panna. Pärast pikaajalist mõtisklemist lasime ta siiski magama panna ja mitte piinata kassi! See oleks liiga jube olnud. Vaktsineerimisse suhtun ma suhteliselt ükskõikselt, laseks teha selle, kui seda vaja on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Emaseid on ju ka vaja, aga linnas elavatel kassidel tuleks seda vahest teha, kuna jooksuajal on kodus hullumaja. Muuga pole kokku puutund.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Oleme küll jah, need on need kräunumisrohked suveööd. Järglastega pole mul õrna aimugi, mis tehakse. Kuna meil on isane, siis teeb omad asjad ära ja koju tagasi, egas siin nalja pole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie kass on nii toas kui väljas, oleneb, kus ta ise olla tahab. Kodus ta võib igal pool olla, v.a paaril diivanil. Aga muidu vaba luba: magagu, kus tahab, kuigi tavaliselt magab ta teleka ees. Jah, lemmikloomal on lubatud tulla voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole elu sees võtnud oma looma reisile kaasa. Ja ei võtaks kah. Temaga, ma arvan, on raske hakkama saada, loom peab ju kohanema.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean küll. Kas just tähistame, aga õnne soovin ikka, saab sellel päeval ka paremat süüa - mõne isuäratava konservi vms.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole ja vaevalt, et seda ka teeks. Ja ei sooviks teda viia ka spaasse. Teda saab kodus ka niivõrd palju hellitatud, et tal pole vaja spaasse minna.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loom on ju ka ikkagi olend. Kas teile meeldiks, kui teid kogu aeg silutakse ja pestakse ja kammitakse? Kuskil maal on tõesti piir.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öeldagi, kuid kindlasti hoolitsetakse nende eest rohkem ja söök on ka neil kindlasti parem.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Jah, oleme kogenud. Matmine toimus perekondlikult oma aeda. Jah, 4 kuud hiljem võtsime uue.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Köögi laua peale ei tohi tulla! Rohkem reegleid vahest polegi. Ta on meil rahulik, ei kraabi ega lõhu midagi.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole elu sees sellist probleemi olnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole kahjuks, kuigi tahaks ja on ka plaanis. Ei pea just seda vajalikuks, aga oleks ju tore, kui lemmikloom oleks natuke targem kui mõni tavaline penikene, kes nuusib lihtsalt päevast päeva. Aga see kõik oleneb ka lemmikloomast.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, kindlasti iga päev saab midagi talle räägitud, aga enamuse ajast räägib ikka tema minuga. Kurb, et midagi aru ei saa. Loom, ma usun, et mõistab, vähemalt tundub, et mõistab, sest sõna ta kuulab igatahes. Ei ole sellega nõus!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, arvab, et võib kõike teha ja lõpuks ronib kasvõi sinna, kuhu kohe mitte ei ole enne teda lubatud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mina vähemalt tegelesin pidevalt loomadega ja olen eluaeg nendega tegelenud. Laps tegeleb, ma usun, kindlasti rohkem kui täiskasvanud. Neil on seda aega rohkem ja viitsimist ka. Neile on ju see lausa lust, kuigi mõni lausa kardab loomi. Kas just laps vajab teda, kuid elu teeks tal see kindlasti huvitavamaks. On, kelle eest hoolitseda.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti. Tean teisi siinkandis niigi, mis mul nendega ikka vaja suhelda. Kuid jah, vahel on hea rääkida kogemustest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Hamster või lind - nad on nii tüütud, nendega ei saa mängida ja kisa on jube. Niivõrd häälitsevad, et ei saaks võib-olla öösel magadagi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea, kui päris aus olla.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
No see on ekstreemsus omaette. Samas madu tahaks endale, mulle see meeldiks. Päevast päeva oleks adrenaliinisüst veres, kuigi see oleks väga ohtlik. Igati respekt neile, kes seda teevad ja endale selliseid koduloomakesi võtavad! Südamest edu neile.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Iga loom saab ju lemmikloom olla, kui ta ei ole metsistunud või kiskja. Noh, karu vahest kodus ei peaks või mis? Tema vahest sinna ei mahuks. Ega ta vist erine suurt midagi. Mõlema eest sa ju hoolitsed ja mingil määral ka tegeled temaga.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Noh esiteks on juba peres teistmoodi pereliige juures! Elu on kindlasti huvitavam. Ei ole tavaliselt ka kunagi üksi kodus siis. On, kellega olla, kellega mängida, kellegi rääkida. Soovitan sügavalt - võtke endale koduloom, näiteks kass ja te näete, et teil on tegevust rohkem ja üldse huvitavam eluke ees ootamas!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on kogu aja, nii palju kui mina mäletan, peetud koera ja kassi. Maal on lemmikloomal peale loom-sõbra ka praktiline vajadus. Koer valvab maja ja annab märku võõra tulekust. Kass on aga hiirepüüdjaks.
Ka praegu on meil kaks koera (üks on juba vana ja lõpetab peagi oma koeraelu), kass aga ei ole. Sai aasta tagasi ilmselt pulmapeol viga ja oli ühel päeval surnud.
Peale selle on meil praegu viirpapagoid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera ja kassi võtmine on loomulik, need lihtsalt peavad olema, eriti maakohas, siin pole midagi pikalt kaalutleda. Viirpapagoi võeti aga tütretütre soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomade saamine varematel aegadel oli üsna lihtne. Teati kellelgi olema koera- või kassipojad ja soovi korral siis sealt kutsikas või kassipoeg saadi sümboolse tasu eest, või siis päris muidu. Praegu aga on eriti koerapojad küllalt kallid ja nende eest küsitakse üsna mitu tuhat krooni, olenevalt sellest kas on tõukoer või siis ilma tõutunnistuseta. Näiteks: viimane koerapoeg saadi meie peresse tütretütrele kingitusena. Aga viimane kass nii, et kuulutati Maalehes, et on ära anda must noor kass, keda keegi loomaarmastaja oli bussipeatusest ära korjanud kui ta seal juba mitu tundi oli seigelnud ja endale kodu otsinud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie pere koerte nimesid on olnud palju kui ma juba varasest noorusest mäletan 4 aastasest alates: Deegi, Napsi, Muti, Parri, Vuti, Lipsi, Pitsu, Muska, Berta.
Kasside nimed: Miti, Kiti, Nurri, Aadi, Hallik. Minu ema rääkis ühte lugu mõisapreilist, kes armastas kasse pidada ja käis nendega koos jalutamas. Kena jalutuskäigu olevat aga ära rikkunud juhuslikult välja ilmunud koer, kes hakanud kasse taga ajama. Need aga põgenenud kõik puude otsa. Kui ebaviisakast tülitajast oli juba lahti saadud, hüüdnud mõisapreili heleda häälega oma lemmikuid puude otsast alla – Kiti, Kati, Aadi, Halli, Miti, Roosi. Nimede panek loomadele käib meie peres nii, et igaüks pakub välja oma ettepanekud ja ühiselt otsustatakse siis, milline nimi panna. Nii nagu hääletamine käib.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet lemmikloomade kohta on saadud raamatutest ja ka tuttavatelt, kellel samasugused loomad on.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud ja tõug ega tõupuhtus pole olnud oluline. Tähtis on see, et koeral oleks pikem karv ja paras suurus, et ta külma ega kutsumata külalisi ei kardaks.
Kass tavaliselt leiab ise endale kusagilt heinalakast sooja koha, sest ta saab ise igale poole ronida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseb põhiliselt tütretütar, kes käib temaga kaugemal jalutamas ja kammib. Süüa annab see, kellel parajasti aega on. Igatahes söömata pole nad kunagi jäänud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerte jaoks ostetakse spetsiaalset koeratoitu, aga valmistatakse ka seda toitu, mida isegi sööme.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On tulnud ette, et vanal koeral jääb kõht kinni, sest temal ei tööta seedimine enam nii efektiivselt kui noorena. Seepärast me enam vanale koerale konte ei anna. Sellisel juhul tuli loomaarsti poole pöörduda. Praegu tean ma seda, et vanale koerale ei saa anda konte, ega ka spetsiaalset koeratoitu. Tuleb anda rohkem vedelat ja panna söögile peale toiduõli.
Vaktsineerimine on vajalik. Marutaudi vastu saab süstitud igal aastal.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
See on nii, kuidas võtta. Looma seisukohast on see täiesti vaenulik, sest osa looma kõige tähtsamast elutegevusest jääb ära. Inimesele on see kasulik lihtsalt mugavuse pärast. Ei ole vaja koera ja kassipoegadega jännata ega neid uputada, sest nii palju kasse ja koeri pole inimkonnal vaja. Pealegi on koera- ja kassipulmad üsna ebameeldivad ja kärarikkad asjad.
Siinkohal väike viktoriiniküsimus – millises pulmas ei pakuta külalistele süüa! Siin on mõeldud nende loomade vabapidamist.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi varem oli meil emane steriliseerimata koer, kes sai vabalt ringi jooksta. Siis muidugi peeti ka koerapulmad, mille tagajärjel sündisid pojad. Pojad said ära uputatud. Aga järgmine kord sai jäetud 2 isast poega kasvama, ülejäänud hukkasime. Kui kutsikad olid juba suuremaks kasvanud, sai vana koer hukatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koertel on väljas kummalgi eraldi kuut, millele sissepääsuavale saab talveks ette pandud nö. eesriie. Koerad oskavad väga hästi ninaga eesriide kõrvale lükata ja kuuti minna. Sellega on ruum tunduvalt soojem ja külm tuul ei puhu peale.
Vana koera saime täiskasvanult raudteejaamast (keegi oli ta vist rongist välja visanud). Teda on õpetatud nii, et ta võib tulla ja olla ainult esikus. Uks võibki lahti olla ja ta ei tule tuppa. Noore koeraga on lugu teine, saime ta kutsikana külmal ajal, mistõttu ta oli mõnda aega köögis, kuni ilmad läksid soojaks. Tema käib meie köögis aga kaugemale ta ei saa ja ega ei lähegi, kuigi vahel selline võimalus olekski.
Koertel pole lubatud eluruumidesse minna ega jalgadega pori tuppa tassida, aga samuti karvu põrandale ajada. Voodisse minek ei tule kõne allagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele ei ole koeri kaasa võetud, nad jäävad koju. Meil on suur pere ja keegi jääb ikka koju, kui peaks olema vajadus kusagil kaugemale sõita. Ka kuhugi külla minnes ei võta me koeri kaasa.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Noorema koera sünnipäev on teada, kuid vana koera oma mitte. Saime ta täiskasvanud koerana, vanust võis tal olla siis umbes aasta või poolteist. Aga sünnipäevapidu me koertele pole teinud ega šampust nende terviseks joonud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei käi riides, seni on nad oma kasukaga hakkama saanud. Mänguasju on küll olemas. On ostetud mänguasi, mis koosneb ühest tugevast köiest ringi kujul, millel on peal plastmassist muhv ja veel üks piiksuv kummist pallitaoline asi. Piiksutaja on muidugi juba ammu katki tehtud, aga ülejäänud peab vastu. Rohkem meeldib talle aga tavaline puupulk, mida annab närida ja mida on huvitav üles otsida, kui keegi seda talle viskab.
Spetsiaalseid pesemisvahendeid ei ole soetanud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See võimalus on täiesti olemas, et lemmiklooma eest võib liiga palju hoolitseda. Näiteks kui elab keegi üksik vanem inimene, kes loomi armastab ja tal ei ole kedagi, kellega ta räägiks, siis võib lemmikloom saada kogu hoolitsuse ja hellituse omale. Pealegi on lemmikloom, eriti koer inimesele väga suureks seltsiks kui üksinda istud. Kui inimesel on pidevalt mingit tegevust, siis arvan ma, et jätkub tähelepanu nii ühele kui ka teisele.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Sellele ma ei oska vastata. Maal hoolitsetakse koerte-kasside eest ikka ühte moodi. Kassid peletavad hiiri ja koerad hauguvad samamoodi kui külaline tuleb. Ja süüa antakse neile ikka samamoodi nagu varemgi. Võibolla linnaoludes on mingi vahe olemas. Ma ei oska öelda, kas praegu peetakse linnades rohkem lemmikloomi kui nõukogude ajal. Võibolla on meie uusrikaste lemmikloomadel tõesti rikkalikum toidulaud kui varem. Aga eks nõukogude ajal olid ka n.ö. enamvõrdseid, kes võisid oma lemmikloomade eest rohkem hoolitseda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom on ju ka üks pereliikmetest ja kui ta juhtub lahkuma kas õnnetuse või loomuliku surma läbi, on see väga kurb. Me oleme temaga harjunud, armastame teda ja nüüd äkki on ta meie juurest lahkunud. Ometi teame, et see on asja loomulik käik, millest pole kellelegi pääsu. Kahju on.
Kui oled kogu eluaja pidanud koera, seda eriti maal, kus tal oma kindel koht ja otstarve, siis igal juhul sai võetud uus koer või kass. Sest peale lemmiklooma on neil mõlemil oma osa (töö) täita maainimese perekonnaelus.
Tavaliselt maetakse lemmikloom oma koduaeda kas õunapuu alla, või mõnesse teise sobivasse kohta ja tema hauakohta tehakse lillepuhmas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassipoega õpetatakse liivakastis asjal käima, kui ta on veel väike ja õues külm. Kui ilmad lähevad soojaks, siis noor kass juba käib õues ja suvepoole hakkab juba öösiti ka väljas olema. Lillepotis või peenral kraapimise eest saab riielda. Ajapikku hakkab noor kass aru saama, mida ei tohi teha.
Koer võtab kergemini õpetust. Oleme õpetanud koerale käppa andma, istuma, lamama. Mitte kunagi ei tohi koerale anda söögi ajal palukesi, vaid saab hiljem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kunagi oli meil üks koer, kes pidevalt jooksis närviliselt ringi, nii et muru peaaegu ei olnudki. Ei aidanud keelamised ja riidlemised. Sellest halvast kombest ei saanudki lahti. Kuna meil oli viljapuuaias ka lilled ja mõni väike peenargi, olime sunnitud selle osa aiaga eraldama.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole loomadele õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koerte ja kassiga, kui see oli sõna kuulanud, aga ka mõnel muul ajal, loom saab väga hästi aru inimese meeleolust ja kõnest, eriti toonist, millega räägitakse. Mina arvan küll, et loomad ka mõtlevad. Koerte puhul on eriti tugevalt arenenud kohusetunne ja kiindumus pereliikmete vastu. Olen jälginud tähelepanelikult meie viimaseid koeri. Kui ma kusagil midagi teen, siis koer harilikult lamab kusagil lähedal. Aeg-ajalt aga tõuseb üles ja tuleb minu juurde, et ma temaga räägiksin ja silitaksin. Kui ma juhtun istuma, siis ronivad nad mulle esikäppadega sülle. Mõne minuti pärast lähevad jälle ära ja istuvad kusagile lähedale maha. Koer sai oma silituse ja head sõnad kätte ja võib nüüd jälle rahulikult oma peremehe tegevust eemalt jälgida.
Kass on aga hoopis nahaalsem, tema tuleb ka inimese juurde, kuid tema läheb inimese töö peale magama, tema ei vaata kõrvalt.
Kirjutan teile paar tõestisündinud lugu meie pere loomadest.
Esimene koer, keda ma oma varases nooruses mäletan, oli väike kolli nimega Reegi ja nad olid minu emaga väga suured sõbrad. Ema läks põllule tööle kodust umbes poole kilomeetri kaugusele, koer kaasas. Et oli soe ilm, võttis ema oma jaki seljast ja pani põllupeenrale maha koera juurde. Kui töö tehtud, läks ema õhtul koju. Seal aga hakkas vaatama, kus koer on. Siis lõpuks kuulis, et keegi ulub seal kandis, kus ta tööd tegi. Pea taipas ta, et see ongi tema armas Reegi. Läks siis põllule tagasi ja näeb, et koer istub truult ema jaki juures ja valvab seda. Ema jutustas pärast, et tal hakkas koerast nii kahju, et see pidi mitu tundi tema jakki valvama ja ei tulnud koos emaga koju. Ema võtnud siis koera sülle ja toonud ta lepitusena niiviisi koju. Selline kohusetunne on otse liigutav.
Üht teist koeralugu olen kunagi lugenud. Sõitnud üks rikas kaupmees ratsa, mööda teed oma koeraga. Äkki hakanud koer väga ägedalt haukuma ja ümber hobuse hüppama, pärast poole veel hobuse jalgu hammustama. Kaupmees arvanud, et koer on hulluks läinud ja tulistas püstolist koera pihta. Sõitnud siis edasi ja lõpuks märkas, et rahakott, mis rippus sadula küljes, on kadunud. Sõitnud siis tagasi ja leidis oma rahakoti, mille juures lamas tema haavatud koer.
Kolmas lugu on meie pere lehmast. See oli sõja ajal, kus talud pidid andma normiks ka liha. Tuli ära anda lehm. Isa viis siis ühel päeval lehma ära vastuvõtu punkti, mis asus Kloogal (see on Keilast läbi Paldiski poole), meist umbes 20 kilomeetrit. Kahju oli neil lehmast ja kahju oli ka lehmal kodust lahkuda. Järgmisel hommikul vara, kui ema läks lauta loomi talitama, nägi ta kaugel meie tee peal mingit looma. Kui ta laudast tagasi tuli näeb, et see loom on ikka tee peal, aga tunduvalt lähemal. Asi pakkus huvi ja hakati vaatama, mis loom see on ja kuhu läheb. Sai selgeks, et tegu on lehmaga ja lõpuks saadi aru, et see oli meie lehm. Ema viis lehma ädala peale, et ta süüa saaks, kuid loom ei võtnu suutäitki, vaid surus oma pea tugevasti ema vastu. Ema rääkis pärast, et ta ei saanud enam rahulikuks jääda ja puhkes suurest meeleliigutusest nutma. Selline suur kodu ja inimeste (minu ema antud, juhul, kes teda talitas) armastus aitasid lehmal sellise pika tee ette võtta. Teisest küljest oli lehmast ka veel sellepärast kahju, et see pikk ja raske teekond oli kõik asjata. Minu vanemad, kui väga ausad ja kohusetruud inimesed, viisid lehma Kloogale tagasi.
Kui majas on loomad, olgu nad lemmikloomad või muud loomad, kui neid peab ära andma, on neist väga kahju. Nad on ikka selle pere liikmed.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole sellist kogemust.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on loomad olnud väga hinnatud kaaslased. Olgu need siis kanad või kanapojad, lambad või lambatalled, koerapojad või kassid. Lapsed armastavad nendega mängida, sööta, silitada, nendega rääkida. Kui meie noor saksa lambakoer õnnetult auto alla jäi, olid lapsed väga õnnetud. Õnneks sain ma Valingu raudteejaamast uue koera juba mõne päeva pärast. Ta on suur must koer ja tema leidmise ajal umbes aasta vanune. Ta oli ilmselt rongist välja lükatud ja otsis endale juba paar päeva uut peremeest ja kodu. Kuna ta on rahulik ja hästi sõbraliku iseloomuga, siis said nad lastega omavahel väga ruttu suurteks sõpradeks. Kui lapsel läksid jaama kellegile vastu, võtsid nad alati koera kaasa. Koer oli nagu suur kaitseingel, kes hoidis lapsi tülitajate eest. Polnud kunagi muret, et lastega võiks midagi halba juhtuda. Ka kodus aias ja ka väljaspool aeda ei läinud ta kellegile kallale vaid andis haukumisega alati märku võõra tulekust. Praegune teine noor saksa lambakoer on hoopis käredama loomuga, ega lase tavaliselt võõrast omapead aiaväravast sisse.
Minu arvates lapsed vajavad loomi, nad on neile väga headeks mängukaaslasteks. Ka laps vajab kedagi, kelle eest ta hoolitseks ja hellitaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kuna meie peres on kogu aeg loomi peetud, siis ei saa ma öelda, et oleksin rohkem hakanud teiste loomapidajatega suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei tahaks pidada näiteks madusid, igasuguseid närilisi. Kõigepealt on madu sellise eemaletõukava välimusega ja võibolla isegi ohtlik, kui tal on millegipärast tuju kedagi salvata. Närilisi (hiired, rotid) olen ma kogu elu põlanud, sest nad teevad majapidamises väga palju kahju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ka metsloomad võivad olla lemmikloomad. Mul on metsas metskitsede jaoks kaks söögikohta, kuhu ma panen heinu ja õunu. Kitsed on väga kenad loomad ja ma vaatan neid alati suure heameelega. Ka rasvatihased, musträästaid, puukoristajaid ja rähnisid on meie peres palju aastaid talvel toidetud. Nende toidulaud on meil akna lähedal tulba otsas, Tore on vaadata, kuidas nad pekki (või ploomirasva) ja päevalille seemneid söömas käivad. Millegipärast ei söö rasvatihased päevalille seemneid linnumajakese sees, vaid lendavad ühe seemnega lähedal olevate puude okstele ja söövad seal. Edasi-tagasi lendamine käib väga vilkalt. Põhilised söögiajad on hommikul ja peale lõunat kella 5 paiku. See on ka loomulik, sest linnud on kõik hommikul väga varased, õhtul lähevad aga varakult ööbima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mulle need loomad ei meeldi ja sellepärast ma neid ei taha ka pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
On igasuguseid inimesi ja igaühel omad huvid. Mõni tahab just nimelt võtta endale sellise lemmiklooma, mida teistel pole või milliseid harva esineb. Mul on hea tuttav, kellel on kaks hobust. Ma küsisin, mida ta nendega teeb. Ta vastas, et see on maitse asi, mõni peab koera, teine kassi, mina aga pean hobuseid. Ta on kena mees, käib talviti küla lastega saanisõitu tegemas, aga suvesõitudeks ehitas kerge neljarattalise vankri, ikka selleks, et lapsi sõidutada. Vahel käib ta ka ise hobustega ratsutamas, ega keela seda ka teistele lastele, kes selleks soovi avaldavad.
Eks ole ka selliseid loomi, kes ei mahu mõiste alla „lemmikloom“. Näiteks hunt, rebane, kährik, ilves, karu, tuhkur jne. Kõiki neid loomi ma ei vihka, nad on kõik looduses vajalikud ja reguleerivad saakloomade arvukust.
Mõiste „lemmikloom“ ja „koduloom“. Nagu ma eelmises punktis juba mainisin, võib koduloom olla ka lemmikloom. See oleneb täiesti olukorrast ja ka inimesest endast. Näiteks suures farmis, kus on mitusada lehma, seal vaevalt neist mõni lemmikloomaks saab. Aga üksik Maali, kes elab maal ja peab lehma, kes teda toidab, sel juhul on täiesti mõeldav, et tema lehm (koduloom) on talle ka lemmikloom. Või näiteks linnakorteris pere või ka üksik inimene peab endal koera, siis on see koer talle lemmikloom. Ega sel koeral ju praktilist otstarvet ei ole. Koer on inimesele seltsiks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Siin võib olla ka mitu põhjust. Osa inimesi võtab endale kas koera või kassi, kellel on tõupaberid ja kuulsad esivanemad. Selliste koerte, kassidega käiakse näitustel ja saadakse medaleid. Näitused on lemmikloomapidajale ka huvitav, sest saadakse kasulikke kontakte teistega.
Asjal võib olla ka äriline külg, sest puhast tõugu ja paberitega koerakutsikad on küllalt kallid. Hinnad ulatuvad mitmetuhande kroonini. Ta võib olla mõnikord ka n.ö. moeküsimus. Kui ümberringi kõigil tuttavatel on peres mõni lemmikloom, siis ei taheta ka „ajast maha“ jääda ja võetakse endalegi kedagi.
Üsna sageli võtavad üksikud inimesed endale lemmiklooma sellepärast, et oleks keegi elusolend su kõrval, kelle eest saab hoolitsetud, kellega võib rääkida ja kes on väga ustav ja aus oma peremehe-perenaise suhtes. Sellisel juhul ei ole tähtis, et see loom peaks omama tõupuhtaid pabereid ja on pärit n.ö. kõrgemast soost. Ka tavaliste krantside hulgas on väga palju toredaid koeri.
Eks lemmikloomadega ole mõnikord samuti kui suveniiridega – ilus asi, mida on tore vaadata, aga millel praktilist otstarvet ei ole.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lastel olid merisiga, hamstrid ja kassipojad (emakassi ei olnud).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmiklooma võtsime tüdrukute soovil. Esialgu olime vastu, sest elasime korteris, kus loomal polnud nii hea kui oleks olnud maakodus. Pärast selgus, et loom võeti puuriga kaasa nädalavahetuseks maakodusse, pandi voodi ette, et ei oleks koera poolt ohtu. Lapsevanemate lemmikloom oli ja on õuekoer.
Kassipoegade võtmisele olime väga vastu, kuid kui needki kusagilt süles koju tassiti, ei olnud me enam nii vastu. Kui juba kord on, siis las jääb, kus tal parem elu tuleb… Õnneks kassikasvandust ei tulnud, üks läks kaduma ja teise elu jätkus naabrite juures.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsed ise koolis kuulsid, et teistel, nende eakaaslastel, on merisiga ära anda. Hamstri ostsime Balti jaama turult koos hea puuriga, mis oli väga sobiv suuruselt. Teine hamster vahetati koolist talle seltsiliseks. Algul turtsusid loomad vaenulikult ja ei sobinud. Pärast harjusid ning mängisid. Raske oli nende sugu määrata, poegi igatahes ei tulnud. Hiljem kingiti edasi koos puuriga teistele lastele. Olid pisikesed kuldhamstrid.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Pisikesi loomakesi kutsuti värsket rohtu sööma: „Tšiki-tšiki-tšiki“. Nad tulid ja muud nime ei olnudki tarvis.
Koerte nimed minu abielu aja jooksul (32 aastat) on olnud: Murka, Pitsu, Reku, Naki, Donna. Minu lapsepõlvekodus koeri ei peetud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen lugenud ajakirjadest artikleid loomade elust. Vaatan huviga TV-st loomaaia saateid. Vestlen heameelega loomade elust, kui on teisi huvilisi. Viimane raamat koertest, mida lugesin, oli: „101 küsimust, mida sinu koer küsiks oma loomaarstilt (kui su koer oskaks rääkida“ Bruce Fogle.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Must Murka oli naabrikoer, kes tõrkumata asus meile elama, kui perenaine läks linna tütre juurde. Murka oli väike, kerge koerake, kes meelsasti hüppas sülle. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Pitsu oli väga väike valge koer, kes oskas sitsides tantsida ja paremat toitupala paluda. Ta asus omal soovil vene suvilatesse, mis asuvad meie naabruses ja leidis lahke pererahva. Siis oli meil juba ketikoer Reku (laika) ning pisut hiljem ka kolli Naki. Viimane sai võetud kartulimaa valvuriks metssigade vastu. Kuigi ta oli hea haukuja, sead tuhnisid edasi, sest said aru, koeral on oma maa-ala, kust ta kaugemale ei saa. Nüüd tõime Naki minu ema juurde teise külasse. Kolli lepib igasuguse eluga, kui on lahke perenaine, ta ise on väga sõbralik koer. Kodus on hall hundikoer Donna, noor ja mingi pass on tal ka (kuigi mitte PÄRIS puhtatõuline). Tema toodi Reku asemele, kes elas 17.5 aastat vanaks (hall laika). Pass on vajalik süstimiste märkimiseks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel meie koerad käinud ei ole ja meie ise ka mitte, kuigi Tallinnas ju näitusi korraldatakse ja see pole kaugel. TV-st olen koerte näitust näinud. On huvitav vaadata!
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koer saab joosta vabalt mitmeid tunde, siis anname süüa ja paneme ketti. Tal on suur, avar kuut, heinad all ja joogivesi ees. Külmal ajal lasime looma lahti, et ta jooksuga endale sooja teeks. Ta leidis öise pesapaiga keldri lakka, kus tundub mõnusam kui kuudis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kartuleid keedame suurele koerale eraldi. Söögile lisame söödajahu ja graanuleid (kui on, alati ei ole). Sooja veega teeme toidu valmis, ette anname jahtunult.
Laste pisiloomadele ostsime spetsiaalset toitu ja kassidele krõpse. Piima said siis, kui oli ülejääke laualt.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks ei ole loomaarsti abi vaja läinud! Vaktsineerimiseks viidi koer kaupluse juurde, kuhu tuli loomaarst terve küla koeri vaktsineerima. Seda on olnud 1 kord ja mina juures ei olnud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui meil oleks selline loom ja me elaksime keset küla, siis tuleks seda teha. Praegu meie koertel ei ole teiste koertega kokkupuuteid.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma järglased (mõtlen KOERAKUTSIKAID) antakse mõnda teise talusse eluloomaks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerad elasid kõik õues. Väike Pitsu sai külmal ajal tihti tuppa, teised ei ole tahtnudki, sest nad on teisiti harjunud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Loomadega me reisinud ei ole. Ei ole kasutanud ka hotelli teenuseid. Ka arvame, et see pole sobiv. Parem tuleb paluda naabreid (kes meil on küllaltki kaugel, kuid arvan, et nad ära ei ütleks) koerale süüa tooma.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäevi ei ole meil tähistatud. Ka ei ole need nii täpselt teada, et päev oleks kindel. Ainult Donnal on pass, kuhu on märgitud I vaktsineerimine. Pilti selles passis ei ole (kuigi ruumi oleks, kohta pole märgitud).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pitsut ja Nakit on tüdrukud pesnud, sest nad on heledakarvalised. Reku ja Donna on saanud tiigis ujuda. On olemas koerašampoon. Hiljuti vaatasin, tuleks uus osta.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir ülehoolitsemisel on vast olemas? Koera ei tohi endasuguseks pidada, siis ta „kasvab üle pea“ oma hooldajal. Otsekohe hakkab tegema lubamatut, mida muidu ei tee (tuleb õues riide peale, kus on väike laps; läheb telki, kui ei keelata, hüpleb lapse pikali, raputab karvakasukat inimeste peale – veest tulles jne.)
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Maaoludes ei ole küll mingit vahet lemmiklooma eest hoolitsemisel tänapäeva ja nõukogude aja vahel.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Laika Peku maeti kõrgemasse liivapinnasesse umbes 1,5 m sügavusele meie meelest puhtasse, kuiva hauda. Noorem tütar (praegu 20-aastane) istutas tõrvalillede ja pääsukübarate mättagi tagasi, sest seal need enne kasvasid. Ja me seisatame vahel Reku haual, oli tubli koer.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
„Kodureeglid“ on väga endastmõistetavalt välja kujunenud. Kui koera noorelt nendega harjutada, ei hakka ta lubatust üle astuma. Koer leiab ketis oleku ajal ühe kaugema piirkonna, kus ta asjal käima hakkab. Ta ei tee seda oma kuudi ette ega sööginõu kõrvale. See on õpetamatagi loomal selge.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Looma karistamine on raske küsimus. Õieti ei tohi seda kuigi tõsiselt teha. Lüüa ei ole lubatud ega tahagi seda teha. Suuri pahandusi pole meie koerad teinud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kes tahab oma lemmikloomaga uhkeldada, näidata, mida koer oskab, see peab teda ka hoolsalt treenima. Dressuur on vajalik, linnas on eriti kasulik, kui koer oskab käituda korralikult, kuulab peremehe sõna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägitakse koeraga. Minu arust loom mõistab inimest, vähemalt meeleolust saab aru (muutub ise kurvaks, tagasihoidlikuks või on ülemeelik).
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Võib teha kogemata haiget sellele inimesele, kes temaga tegeleb. Talve jooksul on küüned pikaks kasvanud, neid tuleb kevadel kuidagi lõigata, lasta loomaarstil seda teha, kui omanik ise pole suuteline. Koer saab aru, kui temaga pahandatakse, muutub kurvaks nagu omanik ja otsib üksindust enne kui uuesti julgeb kõhkleva sabaliputamisega lagedale tulla.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Nad tegid koertele süüa, viisid selle ette, mängisid ja jooksutasid koeri. Käidi koos ujumas, visati pulki kaugelt ära toomiseks või veest võtmiseks. Laps vajab looma. Minul väikesena mängimiseks koera polnud, on kahju nagu praegu sellele mõelda. Aga ma sain koos vanematega tegelda suurte taluloomadega: lehmi karjamaale ajada, hobust koju kutsuda, vasikat joota, lamba niitmise juures abiks olla.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Maakohas meil klubi ei ole, kuid naabritega on koerte teemal palju juttu olnud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei tahaks endale hiirt ega rotti. Külakohas on nad kogu aeg olnud põlatud närilised, kes talvel keldris ja kuuris kahju teevad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kosu külas, minu isakodus, kus ema elab, on julge orav. Ta on väga tore loom. Hüpleb mööda kuuske alla, jookseb mööda maad 6-7 m, siis kargab müüriäärele, jookseb mööda seinapalgi vahet maja teisele küljele, sealt jälle 5-6 m mööda maad ja vahtrasse! Vahtra tüves on sobiv lõhe, sinna viib käbi, lüdib selle seemnetest puhtaks ja viskab alla. Vahtra all on suur kuusekäbide hunnik.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ega keelata ei saa, kui keegi tahab uhkeldada selliste haruldaste loomadega nagu madu või minisiga. Külaelus neid ei esine, arvan, et Kuusalu vallas neid ühtegi pole. Ei soovitaks neid pidada (tekib raskusi omanikul ja teistel õnnetusi).
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadel on otstarve, kui ta pole tavaline kasulik koduloom (talleke või kutsikas), siis on ta vähemalt inimesele hea seltsiline.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi peamiselt üksindusest või jõuka elujärje võimaluste kasutamisest looma heaks, tema hüvanguks, et jagada oma heasoovlikkust, heldust, abi.
SÕBER, KES MAHUB TASKUSSE
Rotid - hüüatab naine ja hüppab toolile. Tavaline reaktsioon, eriti naisterahvaste poolt. Aga rott lapse lemmikloomana? Ei, mitte mingil juhul. Nii arvasin minagi, kui tütar kord sellest juttu tegi. Kassid ja koerad, need ikka tavalised kenad koduloomad, rott aga näriline, kes keldris vaid pahandust teeb. Ja kuidas veel kõik kolm korraga hakkama saaksid? Koer kiusaks kassi ja kass sööks roti? Vaatasin siis eelarvamusega neid kodurottide pilte, mis tütar mulle näitas. Olid ikka õuerottidest erinevad küll. Proovisin siiski leida põhjuseid, miks üks rott meie majapidamises kindlasti liigne oleks. Tütar püüdis aga õhinal ja asjalikult seletada, kuidas nad kodus nii vaiksed ja rahulikud puuriloomad on, et mingit tüli neist ei tulegi. Pisut juurvilja ja vett ning kõhumuredki on lahendatud. Ei mäleta, mida tookord siis vastasin, kuid varsti oli meil hall rotipoeg Naksitrall kodus. Sai oma puuri lapse toas ja nii ta elu meil algas, Naabritüdruk oli samuti rotivaimustusse nakatunud ja nii toodi meile teinegi rotuke. Naabril polnud aga veel õiget puuri oma loomakese jaoks ja nii jäi teinegi mõneks ajaks meile. Valge oli tunduvalt pisem ja sai puuri esimese peremehe käest kohe keretäie. Et väike valgeke oleks julgem ja isekam, sai talle nimeks Mina. Mõne aja pärast kolis naabri juurde hoopis Naksitrall ja pisike Mina harjus kiiresti puuri täiesti omaks pidama. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele rottide räpasusest veendusime Mina puhul, et puhtamat looma annab ikka leida! Pidevalt puhastas ta ennast hoolega ninaotsast sabani ja käis ka veekausi juures nägu pesemas. Eriti räpasena tundis ta ennast inimesega kokku puutudes. Siis järgnes väga põhjalik puhastusprotseduur.
Loomulikult oli tal puuris kindel nurk WC toiminguteks, oma söögi-nurk ja pesa, mida ta aegajalt ümber korraldas. Toidumaitse oli tal üsna inimlik ehk otse öeldes - ta sõi kõike, mida meiegi. Oma eelistused muidugi olid: üldse ei maitsenud juust ja lemmikuks oli karamellijogurt.
Kes oleks võinud arvata, et kahe kuu pärast mängin minagi selle toreda tegelasega ja lasen tal oma õlal istuda nagu papagoil. Aga nii see läks ja Mina muutus tõesti lemmikloomaks, keda oli tore jälgida ja vahel ka tuppa ringi jooksma lasta. Muidugi olid siis koerad-kassid õues. Üks meie kassidest juhtus kord ikkagi Minaga vastamisi, kuid kass vaatas teda imestunult ja ei pidanud teda sugugi sobivaks saakloomaks. Õnneks muidugi!
Kodurotte on kahte liiki, Mina oli laborirott ja nende eluiga on umbes 2 - 2,5 aastat. Ütlen juba ette, et hästi hoitud Minal õnnestus isegi 4,5 aastat tütre lemmikloom olla. Ta elas rõõmsalt oma rotielu ja igav polnud tal kunagi. Mitmeid kordi tuli kolida koos oma peremehega, kuid see ei häirinud tema elu sugugi. Sageli seadis ta end tütre taskusse unele ja tegi nii mõnedki matkad tukkudes kaasa. Peaasi, et peremehe hääl, lõhn ja soojus ligi olid. Kui Mina oli ligi üheaastane noor emane, sai ta endale kaputsiinrotist sõbra Sina.
Mina oli vanem ja võimukam, kuid võttis siiski kaaslase omaks. Pereelu tulemusena saadi kaks pesakonda armsaid pojakesi. Mäletan esimest pesakonda, kus 14 kaputsiinmustrilist ja halli pisikest ringi siblisid.
Rotikesed kasvasid väga kiiresti ja peagi oli puur ronivaile, kiikuvaile ja kettas jooksvaile närilistele väikseks jäämas. Selliseid väikseid tavahiirest pisemaid pojakesi julgesid pihku võtta ka need, kes täiskasvanud looma pelgasid. Said sealt siis sõbrad ja zookauplused. Mina jäi varsti jälle üksi.
On teada, et rott on 7 targema looma hulgas. Oma nimele ta reageeris hästi. Toas ringi joostes kuuletus ta hüüdmisele ja tuli juurde. Tütar otsustas teha temaga labürindikatse. Papist sai ehitatud klassikaline labürint, mille läbimisel ootas rotti maitsev pala. Esimesel korral uuris Mina põhjalikult kõiki käike, enne kui maiuseni jõudis. Teisel korral ei olnud aga mingit ekslemist, rada oli meeles ja kiirelt eesmärk saavutatud. Pärast kümnendat korda aga üllatas Mina hoopis inimmõistust - ta lihtsalt näris kiirelt otsetee läbi papiseinte ja auhind oli jällegi käes.
Nagu juba enne mainisin, elas ta kauem kui keskmine laborirott. Viimasel eluaastal oli ta ajukasvaja tõttu pime. See ei häirinud tema elukvaliteeti eriti, sest korteri plaan oli selge ja ta orienteerus ilmselt mälu järgi. Sageli näppas ta koera kausist kuivtoitu, et voodi alla varusid soetada või vedas minema ka näiteks endast tunduvalt suurema kondi. See juba koerale ei meeldinud, kuid roti väiksed hambad tema ninas ei meeldinud talle veelgi enam. Nii et tavaliselt lasi koer tal lihtsalt omi asju toimetada ja sai oma kondi tagasi siis, kui Mina puuris uinakut tegi. Orienteerumistaju kaotas Mina vaid eriti hea saagi korral, siis läksid ärevusest kodupuurini viivad suunad segi. Nii ta elas oma rotimaailmas kõrvuti inimeste ja teiste koduloomadega kuni ühel päeval lihtsalt enam ei ärganud. Tema hauale sai pandud kivi. Meile jäi aga palju toredaid fotosid ja mälestusi väikesest tegelasest nimega Mina.
Kui oled suures hingehädas ja vajad üdini ustavat sõpra, siis võta endale koer. Koer on ustav sõber ja oma kiindumusega ja heasoovlikkusega aitab sind igas olukorras. Suur koer vajab palju hoolt, kuid suur koer on suuremeelne olend, ta tasub
sinu hoole eest sügava kiindumuse, armastuse ja truudusega. Koer on väga ustav loom inimesele, ta ei vea sind kunagi alt ja püüab sind kaitsta, isegi auto eest.
Mul oli emane koer nimega Hundu. Ta istus alati maja välistrepil ja teadis täpselt, mis toimus aias, tänaval ja toas. Ta tervitas ja saatis meid alati. Kui keegi läks majast välja või sisenes majja, ta alati tervitas maja elanikke, liputas saba ja väljendas oma sõprust igati.
Võõras olend tema haldusalas ei olnud teretulnud, loa pidi andma peremees või perenaine, et majja saada. Käisime iga päev hommikul ja õhtul temaga jalutamas. Pargis või haljasalal ta sai vabalt jooksta, nuusutada jälgi, tõsta jalga ja tutvuda teiste koduloomadega. Koer oli segavereline saksa lambakoer, temaga koolis me ei käinud, kuid õpetasime kodus selgeks kõige elementaarsemad käsklused. Kui me jalutasime tänaval ja keegi tuli vastu jooksis ta minu kõrvale, samuti käitus ta kui tuli auto vastu; alati ta püüdis kaitsta oma perenaist. Ta oli väike kutsikas kui minu täiskasvanud pojad ta leidsid ja tõid koju. Enne
Hundut oli meil väike must koer nimega Naki. Poisid said selle koera pärast esimese klassi lõpetamist ja ta oli laste parim sõber, kellega võeti ette kõik matkad ja käigud ja kes oli laste ustavam ja parim sõber. Naki oli väike krants, ostetud turuväravast, kuid väga vastupidav haigustele. Ta ei põdenud ühtki tuntud koera tõbe ja suri vanaduses, kui tagumised jalad enam ei tahtnud liikuda. Hundu seevastu jäi aastaselt koerakatku. Ta oli väga haige. Tohterdasin teda hoolikalt, ta sai terveks ja kiindus arstijasse veel enam. Hundul tulid esimesed viis poega ja need kutsikad olid väga ilusad. Järgmisel aastal tuli 11 poega ja koer põdes nii, et vaevu taarus jalgadel. Kutsikate kasvatamise ja realiseerimisega olid probleemid ja otsustasime koer ära steriliseerida. Operatsiooni talus ta hästi ja poegi enam ei tulnud, kuid jooksuaeg säilis. Jooksuajal lukustasime ta garaazi, sest isased koerad ründasid nii, et hekk ja lillepeenrad kannatasid.
Kord minnes jalutama, püüdis Hundu sõbralikult läheneda mustavalgekirju kaukaaslasele, kuid viimane ründas Hundut halastamatult, koer hakkas südantlõhestavalt karjuma. Kaukaaslane oli minu koera hammustanud kaela, nii et umbes 20 cm haav oli kaela peal. Sõitsime kohe loomakliinikusse, kus teda opereeriti narkoosi all. Tulime koju, koer paranes haavast. Otsisin üles kaukaaslase peremehe. Selgus, et kaukaaslast oli õpetatud tapma hunte, kes ründasid lambakarju. See koer oli toodud kaugelt Eestisse perenaisele kingituseks. Tavaliselt ta oli aias, kuid käis perenaisega jalutamas. Perenaine ei suutnud teda rihma otsas hoida, koer oli liiga tugev.
Teine kord hüppas ta üle aia ja tormas jälle meile kallale, õnneks oli mul käes suur kepp ja sellega õnnestus koer ära ajada. Teatasin peremehele ja nad panid koera ketti.
Hundu oli 14 aastane kui tal tekkis udara kasvaja ja sellega ta läks ära.
Tulid Eesti Vabariigi algusaastad, vargus ja röövimine olid igapäevased asjad. Nii kui pimedaks läks tulid kontvõõrad aeda ja õue luusima. Käisin igapäev jalgrattaga sõitmas. Mul oli jalgratas vene Saluut, kus oli värv juba ära kulunud. Ostsin metalli värvi ja võõpasin üle, et näeks parem välja. See ratas viidi hoovist minema. Mehel viidi ära mesinduskäru. Otsustasime, et võtame uue koera, hea valvuri. Poisid tõid ilusa rotveileri kutsika mustavärvi pruunide käppade ja kõrvadega, kes oli puhastverd tõukoer ja maksis palju. Kutsikas vajas eridieeti ja esialgu oli tal hoidja, kes valmistas talle sööki. Ta vajas loomaarsti hoolt, tal oli oma haigeraamat, kuhu oli kirja pandud, millised süstid ta on saanud ja millal peab uuesti veterinaari juurde minema. Ta kasvas väga jõudsalt. Pooleaastaselt hakkas ta näitama oma iseloomu ja allumatust. Tal haukumise kommet ei olnud. Ta haukus ainult väga pahatahtliku inimese peale. Koer vajas koolitust. Läksime koerakoolituse kursustele. Kästi tulla sellel inimesel, kelle sõna koer kõige paremini kuuleb. Koer allus hästi pojale, kuid tal polnud aega käia koeraga kursustel. Mina ei jõudnud koera kinni pidada, sest ta oli väga jõuline. Hakkas kursustel käima minu abikaasa, kursuste kestvus oli 3 kuud suvel 1995.a. ja maksis 550 kr. Nüüd kursuste lõppedes koer hakkas paremini kuuletuma, ta mõistis käsklusi ja temaga võis iga perekonnaliige jalutama minna. Kuna ta oli väga ilusa välimusega ja hella südamega koer, siis kõik kallistasid teda ja tänutäheks ta tõmbas keelega üle näo. Seda koera kasvatades mõistsin, et koera tõug ei ole määrav koera kurjuse ja tigeduse puhul, vaid kõik sõltub sellest, kuidas teda kasvatad. Rambo oli suur tugev lihaseline koer, kuid väga õrna südamega. Kui meil kodus olid külalised lasksime ta tuppa, et ta tutvuks meile lähedaste inimestega. Ta nuusutas kõik ära ja läks siis oma kohale või istus diivanile või tuli minu sülle.
Koer tajub instinktiivselt kuidas temasse suhtutakse. Iga loom kaitseb ennast ja oma sõpru. Kui koer on kasvanud tihedas inimühiskonnas, siis ta ei taha üksi olla ja läheb inimesi otsima.
Rambot toitsime kutsikana 5 korda päevas, ta sai ka juurvilja toortoitu, kalamaksõli ja vitamiine. Hiljem läksime üle poest ostetavale koeratoidule. Konte, juurvilja, õunu ja muud puuvilja ta sai lisaks. Keetsin ka vahetevahel putru. Koer sai õigeaegselt vaktsineeritud enamlevinud tõbede vastu. Usside vastu tuli ka tablette anda. Kuna koerakatk on haigus, mis levib ja on ohtlik, siis esialgu hoidsime koera maakodus ja peale vaktsineerimist tõime linnakodusse. Katkupisik säilib mitu aastat pinnases.
Ramboga jalutasime kolm korda päevas ja iga kord vähemalt poolteist tundi. Koeraga jalutamiseks valisin aja, kui inimesed olid tööle läinud või magasid, õhtuti käisime mitmekesi jalutamas. Rambo ei olnud kordagi haige, kuid paar korda ta astus oma käpa katki terava klaasikillu peale. Käpa ravi oli väga komplitseeritud. Tuli kogu aeg siduda ja ravida, umbes nädala võttis aega täieliku tervenemiseni.
Kõik koerad on elanud väljas ja maganud kahetoalises kuudis ka kõige suurema pakasega. Kuut on ehitatud kahekihiliste seintega ja soojustusega seinte vahel. Magamisruumis on aken tänava poole. Rotveiler on madalakarvaline, kuid tal on paks rasvakiht naha all ja ta talub hästi pakast. Esialgu kutsikana ta oli meil rõdu peal kuudis. Ainult Rambol oli lubatud majas viibida ja diivanile ronida. Teised koerad on kogu aeg väljas. Kui Hundu põdes koerakatku, tegime talle esikusse omaette ruumi, kus oli soe ja sai teda jälgida ja ravitseda.
Ramboga käisime tihti maal, ta istus autos tagumise istme peal minu kõrval ja ma hoidsin teda ümbert kinni. Ta talus autosõitu väga hästi.
Hundu oli autos tavaliselt põrandal, ta ei tahtnud nagu Rambo aknast välja vaadata. Lemmiklooma sünnipäeva me ei pea ja riideid ei ole vajanud. Koera regulaarselt kammime ja suvel peseme. Kevadel kui ilm on soe ja koer vahetab oma kasukat on hea šampooniga koer puhtaks pesta ja seejärel korralikult läbi kammida. Koer on perekonnaliige ja vajab tähelepanu, seltsi ja hoolitsust. Koera oleme püüdnud toita hommikud ja õhtuti samal kellaajal, et ta oleks rahulik ja ei lärmaks kui kõht on tühi. Hunduga käisin jões ujumas. Ta püüdis sinu ligi olla ja kraapis mõnikord küüntega. Vältisin koeraga koos vees olemist.
Aias on mul lindude pesakastid ja talvel panen rasvatihastele toitu. Tore on aknast jälgida nende toimetamist.
Meil on olnud kodus aeg ajalt ka mõni kass. Lapsed on toonud kassipoja ja siis on väga raske teda ära saata. Kass tahab elada toas, ta jätab oma karvu igale poole ja ta ei küsi luba kuhu võib ronida. Ükskord ronis kassipoeg pesumasinasse musta pesu vahele ja magas rahulikult seal, kui meie teda otsisime üle terve maja. Peale selle kass ei ole väga koduhoidev loom. Ta kõnnib naabrite juurde, laseb ennast toita seal ja kui ära tüdineb tuleb koju tagasi. Kass võib ronida sinu voodisse, padja peal põõnata ja muude rumalustega hakkama saada. Kass ei ole minu lemmikloom.
Lapsena elasin talus, kus peeti koduloomi: lambaid, hobuseid, lehmi ja sigu ning kanu. Väga armsad olid veebruaris vastsündinud lambatalled, kräsulised armsad olevused. Lastel lubati neid hellitada ja sööta. Väga kaunis oli ka vastsündinud hobusevarss oma pikkadel jalgadel. Suvel sai ratsutada kui isa pani tüdruku vana aeglase ruuna Kimmeli selga. Hobune ei sallinud seda ja tõmbas oma pehmete mokkadega tüdruku jalgupidi seljast maha.
Väga armsad olid tibupojad kui nad olid just koorunud ja oma pehmuses ringi tatsasid.
Koduloom teeb kodu kodusemaks ja nõuab inimeste kodusolekut. Koduloom on perekonnaliige, tema ülalpidamiseks läheb päris kopsakas summa raha ja sellega tuleb arvestada kui tahad looma pidada. Loomapidamine on omaette teadus. Vajalikku teavet saab koeraraamatust ja veterinaari käest. Tuttavate teave ei pea alati paika.
Koeranäitustel ei ole käinud. Rotveiler Rambo oleks saanud kindlasti medaleid, kuid meie koer oli meie jaoks, mitte võõrastele pilkudele.
Eriti oluline ja tähtis olend on koer lastele. Koer on lapse parim sõber. Kui lapsed olid suvel spordilaagris või pioneerlaagris, olid nad alati mures, et koer saaks jalutatud ja et koer ei läheks hulkuma.
Koera kuuti puhastame igal suvel, tõstame üles katuse ja laseme päikesel desinfitseerida ruume; vahetame allapanu, milleks on parim põhk või kuivatatud hein. Riided ei sobi allapanuks, sest lähevad mustaks ja neid tuleb tihti vahetada, peale selle imavad endasse niiskust ja muutuvad rõskeks.
Kui sul on oma maja ja aed, kus koer saab liikuda ja lapsed majas, tuleb kindlasti võtta lemmikloomaks koer. Kilpkonn, hamster, merisiga sobib paremini korterisse, kuid need olevused ei suuda asendada koera.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Oma 41 eluaasta jooksul on mul olnud 3 koera ja 1 kass. Kõik loomad on võetud poegadena, enamus emased, vaid 1 isane. Põhjalikult vaatlen kassi, kes elab praegu meie peres, teisi pealiskaudsemalt, sest nende kasvatamisest on möödas õige palju aega.
Esimese koera Terri muretsesid vanemad mulle ja vennale, kui elasime Tapal vanaisa (ema isa) majas ja meil oli vaja hanede kokkuajajat. Mina käisin siis 6. klassis, aastal 1977. Ära andsime ta 1981.
Teise koera nime ei jõudnudki panna, sest see läks juba väiksena kaduma. Sain 1984. juulis ja samal kuul läks ta õnnetult kaduma.
Kolmanda koera nimi oli Lolo. Sain 1988. aasta oktoobris, ära andsin 1992. sügisel, kuna kolisin korterisse ja ei saanud koera enam pidada. Ta oli kasvanud üles vabas looduses ja see korterielu oleks olnud looma piinamine. Lolo sattus headesse kätesse. Tema elukaaslaseks oli isane njuufaundlandi koer Viljandis ja koos elasid nad pea 8 aastat. Pererahval oli soov neilt tõukoeri saada, aga miskipärast isasest polnud asja. Meie Lolol olid varem ju kutsikad olnud ja poegade saamine polnud talle probleemiks. Enne suri tema elukaaslane ja siis kuu aja pärast tema. Nad hoidsid nii ühte. Käisin Lolot uues kodus mõned korrad vaatamas. Ligidale ei läinud, sest ta oleks mind ära tundnud. Mul oli teda nähes alati väga kurb olla, sest olin teda ära andes justkui ilmajäänud oma lapsest. Aga mul oli hea meel, et ta sai toreda uue kodu. Kui isasele anti kont, siis lasi ta Lolol selle ennem ära närida. Mis üle jäi, sõi tema. Varem ma ei teadnud, et loomad nii ühte võivad hoida, aga see lugu tõestas seda.
Kassi Robi, kes on praegu meie pere 5. liige, saime 3 aastat tagasi 20. augustil 2003. Tal on õige pea sünnipäev, sest on sündinud 1. augustil.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Terri lugu. Isa oli Haapsalu sanatooriumis tutvunud ühe koerakasvatajaga. Nende njuufaundlandi koeral sündisid kutsikad (isa oli hunt). Me sõitsime isaga kutsikaid vaatama ja ühe emase, kõige elavama, endale välja valisimegi. Terrile meeldis ujuda ja teha kõike seda, mis meilegi. Kõik olid poolt ja kuna elasime oma majas, oli looma hea pidada. Kuna kolisime 1979. sügisel Vana-Võitu, võtsime Terri kaasa. Siin polnud tal oma suurt aeda ja ta pidi leppima 2-toalise korteriga. Kutsikate kasvatamine oli ka raskem kui Tapal. Meie korteri peal elas üks tige kepiga vanamemm, kellele koerad kohe üldse ei meeldinud. Tema teatas miilitsale, et kuri koer teda ründab. Terri küll selline polnud, vast ehk siis, kui tal pojad olid, oli pisut ettevaatlikum võõraste suhtes, aga hammustanud polnud ta kunagi kedagi. Ka on teada, et njuufad on lastesõbralikud koerad. Miilitsal oli enda koeraga olnud sama lugu ja ta ütles, et tüli ärahoidmiseks on parem koer ära anda. Koera äraviimine oli väga kurb. Meil oli seda kodus ka jutuks olnud, aga ma ei uskunud, et sel tõepõhi all on. Ükskord tulid üks pere autoga meile. Isa ütles, et viigu ma Terri nende autoga ujuma. Ja kui ta oli autos, ütles isa, et nüüd pead temaga hüvasti jätma. Nii jäingi loomast, kes oli meie igapäevane seltsiline olnud pea 4 aastat, ilma.
Nimetu koera lugu. Olin töötanud ja õppinud ülikoolis juba aasta peale keskkooli lõpetamist. Terril sündisid pojad ja meil oli koeraomanikuga kokkulepe, et Territ ära andes raha ei võta, küll aga saame soovi korral ühe kutsika, seekord isase. Arvatavasti oleks ma temagi nimeks Terri pannud, sest nii hakkasin teda kutsuma. 3 aastat oli möödas, kui Terri meie perest eemal oli elanud. Kõige rohkem tahtsin koera muidugi mina. Vend oli sõjaväes ja koera põhikasvatajaks oleks olnud mina. Kasvas ta meie peres (elasin siis veel vanematega koos) vaid 2 nädalat. Pidin minema 1984. aasta juulis Karjala-Soome ekskursioonile ja andsin koera sõbranna kätte. Tema läks tuppa sööma, kutsika jättis õue ja sealt ta kohe ära kaduski. Hiljem selgus, et Viljandist ratsutamas käinud tüdrukud olid koera linnaliinibussiga sõitma viinud. Kutsikas oli nii tark, et hakkas ise Vana-Võidu (otse läbi metsa 5 km) poole tagasi tulema. Ühe pere juures (umbes 2,5 km enne meid) oli lahke pererahvas koera endale võtnud. Njuufad pole ketikoerad, aga nemad panid ta ketti. Koer muutus seetõttu väga kurjaks. Pererahval olid pardid, mis üksteise järel koera ette jõudes otsa said. Kui pardid olid peast naksates surma saanud, lasi peremees koera maha. Lugu tuli ilmsiks palju aastaid hiljem, kui Vana-Võidu tehnikumis õppis selle pere poeg ja isa temaga loomadest juttu tegi. Muidugi oleks kõik võinud võib-olla lõppeda õnnelikult, kui ma oleks lehte kuulutuse pannud. Seega oskan kõigile soovitada, et looma kadumise korral tuleb kindlasti kohe meedia kaudu sellest teada anda.
Herda-Lolo Siiriuse lugu. Tema võtsime siis, kui meil oli sündinud 1. laps Maarja. Lolo oli sündinud Maarjaga täpselt ühel päeval - 17. juulil 1988. Elasime maal, tiik ning Peipsi lähedal ja loomal igati lahe vabalt aias ringi joosta. Kõige rohkem soovisin koera mina ja ikka just njuufat, sest need olid mul varemgi kahel korral olnud ja koera kasvatamine selle võrra lihtsam. Mulle üldse njuufad meeldivad, seepärast pean ennast lausa njuufaatikuks. Lolo oli suurepärane laste valvur. Üks õnnetu lugu juhtus 1991. suvel, mil poeg Joosep oli 1,5 aastane ja just õppinud käima. Pesin tiigi ääres vaipa. Läksin seda pisut kaugemale kuivama viima. Olin ära vast 1 minuti. Laps jäi tiigist päris kaugele. Kui tagasi tulin, oli Joosep üleni märg, Lolo samuti. Siis sain aru, et ta oli Joosepi veest välja sikutanud. Seega on ta lausa lapse elu päästnud! Lolole meeldis kõiki veest välja tirida, kes sinna läksid. Meile tuli vend uue Datsuniga külla. Lolo koos korvis olevate kutsikatega läks pakiruumi ja nii me kõik Peipsi äärde ujuma sõitsimegi. Vette aga keegi minna ei saanud, sest kohe oli ta hakkaja kõiki sealt välja tirima.
Tore lugu Lologa juhtus ka meie kodu lähedal metsas. Seal olid koprad teinud tammi, kus Lolo sai ühe kopraonu käest õnnetult keelest naksata, sest ju ta siis oli sukeldunud nende jahimaadele. Veest välja tulles oli tal koguni pea verine. Kobrastel on teadupärast väga teravad hambad ...
Robi lugu. Kassi polnud ma varem pidanud. Lapsed teatasid vanavanemate juures telefonist, et nüüd nad tulevad vaheajalt 2-nädalase kassipojaga. Varem oli seda kassiteemat kodus üles võetud, aga võtmiseni polnud jõutud. Nüüd oli see siis käes. Lapsed olid soovi esitanud, Vahurgi sellega nõus ja mis mulgi üle jäi. Ja ma ei kahetse, sest ta on tõesti suurim rõõmupall meie peres ja positiivset energiat jagab ta ka lausa kapaga.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Terri hinda ma ei mäleta, aga mingi summa isa ikkagi maksis. Koera saime isa tuttavalt.
Terri kutsika saime ema hinnaga.
Lolo eest maksin 300 rubla, mis oli omal ajal suur raha. Kuna kasvatasime kurke ja müüsime neid Leningradi turul, siis oli raha kerge tulema. Tol ajal sai 2 kurgikoti eest koti suhkrut. Sõitsin koerale järgi Raplamaale Kärusse lausa kahel korral. Mäletan, et lugesin Postimehest kuulutust ja kohe järgmisel päeval sõitsin sinna kohale. Kuna ma samal ajal imetasin Maarjat, tuli seal rindu lüpsta. Piim läks perenaise soovil kutsikatele. Selgus, et kõik kutsikad olid juba kinni pandud. Kuna ühe ostja suhtes oli kahtlusi, sest ta polnud kutsule Saaremaalt järgi tulnud, sain nädalase ootamise tulemusena telegrammi, et võin koerale järgi tulla. Kutsikad olid siis 3-kuused. Nagu teada, peab tõukoeri just niikaua ema juures hoidma. Kurb oli see, et sellest pesakonnast surid kõik 6 koera peale meie ära, jäädes katku. Miskipärast olid koerad vaktsineerimata ja sealt see kõik algas. Kuna meie elasime maal, siis oli koer saanud tugevama tervise ja oli ka karastunum. Samuti polnud võimalik linnast tuua nii kergesti igasuguseid pisikuid. Haigusebaktereid võis tuua arvatavasti jalanõudega. Lolo oksendas pea nädala. Temast polnud midagi järel. Äi oli õppinud tõpratohtriks ja ta tegi Lolole iga päev süste. Kuid koer ei söönud midagi ja jäi aina haigemaks. Temast oli järel vaid luu ja nahk. Ainult öökis. Võtsin kätte ja läksin Tartusse loomakliinikusse. Selgus, et 7 tundi hilinemist oleks tähendanud talle surma. Peale arstivisiiti hakkas ta kenasti kosuma ja ei jäänud ka kutsikad tulemata. Need paarituslood on lausa omaette teema, sest pidime vahest külas elama lausa mitu päeva, et „noorpaar“ saaks omavahel lähemalt tutvuda.
Robi said lapsed maalt vanaema-vanaisa naabrilt, tuttavalt tädilt muidu, lihtsalt otsiti head omanikku. Naabrid jätsid endale teise poja, kellest olen teinud ka pildi, ja maal käies püüame teda külastada. Tema on hoopis nelja värvi triibuline, mitte nagu meie mustavalgekirju Robi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Arvan, et Terri nime valis vend. Kõik olid selle nimevalikuga päri. Ka vennal on praegu hundikoer nimega Terri.
Lolo sai nime tol ajal lastemultika järgi, mis oli just telelinale tulnud. Kuna ta oli tõukoer, pidi kõigil kutsikatel olema ühine perekonnanimi - Siirius. Eesnimi pidi aga hakkama H-tähega, mõtlesin selle Herda kohapeal, sest tütrele nime pannes olin ühe variandina valinud selle. Oma valitud nime saime koerale panna alles sidekriipsu taha. Hüüdsime teda ikkagi vaid Loloks. Tema täisnimi kõlas nii: Herda-Lolo Siirius.
Robile panid nime lapsed ja see oli kassi koju jõudes juba olemas. Robi toodi Alatskivilt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Vanasti vene ajal lugesime koerte kohta suurest koeraraamatust, kus olid kirjas tol ajal esinenud tõud kogu Venemaal. Kuna kuulusime Lolo kasvatamise ajal koerteklubisse, saime vajalikku teavet koera kohta ka sealt. Tänapäeval on kahtlemata parimaks infoallikaks internet, samuti loomasaated ja ajakirjandus. Vahest ostame ka Lemmiklooma ajakirja. Oleme osalenud loomafotode võistlustel, saates Robist tehtud digipilte. Meil on palju tuttavaid, kellel on koduloomad. Pean ütlema, et mulle meeldivad igasugused loomad ja vahet teha, et see on parem kui teine, ei oskagi. Kui ka looduses mõnd looma näen, püüan seda võimalusel pisut kauem jälgida. Viimane kogemus oli sisaliku jälgimine kivide vahel, kui läksime ujuma. Nüüd, mil meil on oma kass, ei oskakski ma elu ilma temata ette kujutada. Nii tunnevad ka teised pereliikmed. Alguses oli mul natuke väike kartus, et kuidas selle kasvatamisega ikka on ja kas saame hakkama. Vahur ja lapsed olid peaaegu kohe kassivõtmise poolt, aga mind tuli ikka pikemalt veenda. Varem olin pidanud vaid koeri. Küsisime ühelt tuttavalt armeenlannalt nõu, kes pidas kassi ja on suur kassisõber. Sofia lausa kogub kasse ja võimalusel kingitakse talle alati midagi kassidega seoses. Tema soovitas panna pissimiseks suuremasse plastkaussi kassiliiva. Sofial on kassi jaoks teinegi kauss, kus sees kuivatatud heinad, ja seal käib kass lihtsalt lesimas. Värsket heina ta vahetab suvel üsna tihti, kui õues käib. Tema soovitas ka kassi steriliseerida, kui teisiti ei saa.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kuna mulle meeldivad suured koerad, eriti njuufad, on mul soov kunagi peresse just nimelt see koer võtta. Aga see juhtub alles siis, kui saame kord oma maja ja tal on võimalik vabalt õues ringi liikuda.
Minu arust looma võtmisel on kõige olulisem see, et loom saaks aru, kes teda vajab. Muidugi tuleb enne kõvasti kaaluda, kas teda on ikka võimalik pidada, nagu loomale hea on. Leian, et looma pole mõtet võtta sellel, kes teda vaid pissitamise ajal välja jalutama viib. Loom vajab pidevat seltsi ja hoolt. Olen ise märganud, et kui suvekuudel nädalaks kodust ära läheme ja kiisukese naabritädi hooleks jätame, on ta meie saabudes nii õnnelik, aina tahab sülle ja musi. Tädi Õie jälle räägib, et nii kui ta tuppa tuleb, liibub kass igal ta sammul tugevasti tema jalgade vastu, et kuku või pikali. Kahjuks on tihtilugu nii, et kodust ära minnes pole looma võimalik kaasa võtta. Ta pole harjunud ka sõitmistega ja sõites hakkab kõvasti kräunuma.
Loom ongi omapärane ja isikupärane just tänu oma erisusele. Robi oli väiksena peaaegu musta värvi, aga suuremaks kasvades läksid need vähesed valged täpikesed kehal suuremaks. Nina ots on tal ebasümmeetriliselt valge (ühelt poolt pisut rohkem, teiselt vähem). Iga käpa otsas on valge suss, aga igale käpale on seda valget antud erinevalt. Kõhu alt jookseb väike triip üle pea sabani. Kaelas on tal justkui sall, mis on valge vaid lipsu kohast.
Robi on oma välimuse pärast lausa kiita saanud. Kord kassiga sidesse minnes ütles vastutulnud proua, et tema pole küll nii pisikesel kiisul nii pikki vurre näinud. Tihti öeldakse, kui Robiga õues jalutan, et Robil on sama mustad juuksed kui minul ja hästi ei saagi aru, kus kassi karvad lõpevad ja minu omad algavad.
Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusi vaatamas olen küll käinud (eelmisel aastal nii kassi- kui koertenäitusel), aga ise koeraga osalenud vaid ühe korra. See oli 27.05.1990. aastal, mil Tallinna Hipodroomil peeti rahvusvahelist koertenäitust. Mäletan, et koju tõime sealt päris hea koha. Sinna sõitsime Tartust ekstra näitusebussiga, mis oli koeri täis. Karvase ja koheva karvaga Lolo sõbraks oli üks suur ja peenike koer, kellel sõidu ajal nii külm hakkas, et ta pidi ennast Lolo paksude karvade vastu toetama. Suured koerad olid bussi tagumises otsas, aga ukse vahelt puhus külma tuult ja nii hakkas mõnel loomal jahe. Näitusel tuli teha jalutusring, kontrolliti hambaid ja vaadati seljajoont. Diplomi ja medali andsin Lolo uuele peremehele koos kõigi tema asjadega (kamm, rihmad, magamistekk).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Huvitav on see, et kassi tahtsid ju tegelikult lapsed ja mees ja mina olin alguses ehk pisut vastugi. Aga nüüd ei oska me küll elu ilma temata ette kujutada. Ta on nii oluline pereliige - arvan, et nii mõnedki tülid aitab kass ära hoida, sest võtame ta lihtsalt sülle, paitame ja tüli ongi ununenud. Lapsed hoolitsevad kassi eest enamasti siis, kui meid kodus pole. Mina hoolitsen siis, kui kodus olen. Annan süüa, vahetan vett, liiva. Meie kodus olles võib ta liikuda vabalt kõigis tubades, aga kui ära oleme, saab ta olla koridoris, köögis ja rõdul. Ka magada võib ta ükskõik kus, ta on ju ainult tubane kass ja sama puhas, vaata et puhtamgi kui meie, sest ta peseb ennast päeva jooksul vähemalt 10 korda. Kahjuks pole ta kunagi saanud joosta ringi murul, sest mine tea, järsku paneb ajama ... Ostsime talle küll rihma, et kui vaja, siis kasutame. Aga talle see kohe mitte ei meeldi, hakkab peast ära kiskuma ja siis me seda ei pane ka. Mõelnud olen, et küll oleks tore ta teinekord aiamaale kaasa võtta ... Talvel olen teda pannud lumele ja pisut lumes veeretanud.
Päevas kulub kassi peale umbes 2 tundi, oleneb sellest, kas temaga ka mängida või lihtsalt hoolitseda. Kui mind pole, hoolitsevad lapsed või mees. Kui päris ära oleme, siis tädi Õie. See juhtub enamasti suvekuudel, sest siis on ka lapsed vanavanemate juures. Üle nädala me korraga tavaliselt ära ei ole. Ja seda suve kohta enamasti vaid korra.
Minu päev algab enamasti nii, et Robi ajab mind tavaliselt üles. Talveajal hüppab ta lihtsalt toolilt maha, kuulen mütsu, seejärel asub ta käpaga magamistoa ust lahti kiskuma (paneme selle peaaegu kinni, sest koridorist tuleb jahedamat õhku), aitan teda, sest voodi on ukse juures, ja olengi üleval. Kooliajal ärkan 6.15 ja enamasti ongi Robi see, kes juba magamistoa ukse juures istub ja mind ootab. Annan talle süüa, juua. Teeme oma hommikused toimetused ära ja juba jälle ta magab. Nii kordub see terve päeva 2-3 tundi magamist, siis tund ülevalolekut ja jälle tuttu. Kui ma leian, et ta karv tahab kammimist, teen seda. Mitte iga päev, vaid vastavalt vajadusele. Pesnud me kassi ei ole, küll on ta saanud aga vahel märjaks, kui olen vihmase ilmaga üle õue naabritädi juurde läinud, kass õlal. Nii me siis käimegi jalutamas. Mina hoian teda tagumikust ja tagumistest käppadest, tema laiutab enamasti minu vasaku õla peal. Talle meeldib külas käia. Tal on tädi Õie diivanil isegi magamise koht. Kui ütlen: „Lähme tädi Õie juurde", kurrub ta vastu ja ajab ennast minu najale püsti, et saaks õlale hüpata. Meil on 3-4 kohta, kus me jalutamas käime. Kord kuus käime sidest lastetoetust toomas. Miks seal? Sidetädi Tiivi kass jäi just siis auto alla, kui meie Robi saime. Tema kass sarnanes natuke meie omale. Tädi Tiivi võtab lausa kassi sülle ja räägib temaga. Meie trepikojas esimesel korrusel elab tädi Anni, kes käib pidevalt Aravetel oma laste juures. Anni juures käime toas ja rõdul lilli kastmas. Senikaua, kui mina kastan, kolab Robi mööda tuba ja pühib tolmu (nagu tädi Õie ütleb). Kui me pole tükk aega Õie pool käinud, ütleb tema, et ongi juba viimane aeg, sest ämblikuvõrke on kõik kohad täis. Robi tuleb siis voodite tagant välja, nina tolmutuuste täis. Huvitav on see, et kass saab ennast nii peenikeseks teha ja seega mahub väga kitsast vahest läbi. Peaasi, et ta pea sinna sisse mahub.
Muidugi meeldib Robile ka mängida, sest minu arust pole ta veel üldse täiskasvanud kassi moodi. Ainult kui vaadata tema nägu istumise ajal, võib aru saada, et ta on juba küllaltki täiskasvanud ja 3-aastase isase kassi nägu. Kui aga hakata teda taga ajama, muutub ta rüblikuks. Vahest ta lausa kutsub endaga mängima, kraapides mind käpaga jalast ja andes märku, et ta ootab mind ennast taga ajama. Nii me siis jookseme üksteisele järele. Kui mina ta olen vanni alt või lastetoa laua või kiigu alt üles leidnud, panen ise suure jooksuga ajama ja temal tuleb mind otsida. Talle meeldib magada hästi soojas kohas, näiteks arvuti monitori otsas. Kord juhtus aga nii, et ta suure une ajal sealt otse maha potsatas. Ükskord sain ta enne kukkumist õnneks kätte.
Ühe osa mängust moodustab kahtlemata tubade sassiajamine. See näeb välja järgmiselt. Kui ta leiab mingi ajalehe, peab ta tingimata selle alla minema, võimalusel ära kortsutama ja katki kraapima. Kilekotid, olgu need siis väikesed, et vaid pea sisse mahub, või hästi suured, on samuti tema maiuspalaks. Kui aga tuleme reisilt või läheme sinna, peab ta saama tingimata kottide sisse pugeda ja kui parajasti uneaeg on, jääb ka sinna magama. Omaette elu toimub kastide sees, sest ka need on tema ühed lemmikud. Näiteks ostsime hiljuti mikseri, mis käis karbi sisse. Muidugi oli see kast vaja kohe endale võtta. Eriti tore, kui sellele saab ka kaane peale panna. Ühesõnaga meeldivad talle kõik asjad, kuhu saab sisse pugeda. Seal olles on tal siis hea käpaga kõiki kriipida ja näidata, et see on hetkel minu pesa, teie aga hoidke kohe heaga siit eemale.
Muidugi oskab ta ka pahandust teha. Näiteks kolme aastaga on suure toa tugitoolide ja diivani nurgad kõik ära rikutud, sest need on puust ja temal on ju vaja kusagil küüsi teritada. Kui ta väike oli, tõin talle küll puuhalu, aga see polnud nii hea kui diivan. Ja lillepotid ... no need on ju lausa maiuspalad. Kui vaid saaks sealt mulda välja kraapida ja lilli sasida. Ka niisama on neid tore näksata. Olen lõiganud papist rõngad, mis kleepsuga lillepottide peale käivad. See aitab ära hoida kõige hullema. Kui aga mõni pott ikka liiga suure mullaga on, peab ta seal kraapimistöid teostama. Ja suhkur ... See on tõeline magustoit! Sünnib lihtsalt süüa ja kui rohkem oleks, siis ka kraapida.
Kuna ta on ikkagi isane kass, siis tuleb tal vahel tuju teha kole kõva näu, mis vist tähendab seda, et ta kutsub enda juurde emaseid. Jah, meie trepikojas ongi ka emane kass, aga hiljuti hakkas Elisabet teda nii kiiresti taga ajama, et Robi hirmust püksi tegi ja ma pole teda enam külla kaasa võtnud. Algusaegadel olid nad lihtsalt sõbrad ja vaatasid üksteist, siis juba tuli mõni käpahoop, kus Robi jäi kaotajaks pooleks, ja nüüd Robi kardab teda. Muidugi tuleb seda arvestada, et see kõik juhtus mitte meie kodus ja eks iga loom kaitseb oma territooriumi.
Robile meeldivad külalised, sest enamasti viitsib võõras kassiga mängida. Toredaks näiteks on väike 3-aastane naabri-Rene, kelle kõige parem mänguasi on nöör. Vahest sõlmitakse sinna otsa kas lennuk või auto ja tagaajamine võib alata ... Veel meeldib talle lillelõhn. Ta nuusutab kõike, näiteks öökuninganna õisi, lillhemeid või roose. Talle meeldib, kui teda kõhu alt silitada. Nii võib ta lausa magama jääda. Sirutab end pikalt välja ja muudkui kaifib ...
Robile ei meeldi müra. Kui naabrid teevad remonti, on asi lausa hull, sest ta ei tea, kuhu müra eest peitu pugeda. Samuti ei meeldi talle tolmuimeja. Kui ma selle juba välja võtan, jookseb ta kiiruga rõdule või köögi laua alla. Huvitav on see, et kunagi kartis ta ka mikserit, aga praegu enam mitte.
Eks ta ole muud pahandust ka teinud. Umbes aasta tagasi oh ta linnu toas maha murdnud. Eks lind vaeseke sai kuidagi rõdult tuppa ja saagiks ta langeski. Robi oh linnul suled ära kiskunud ja kui ma hommikul ärgates koridori läksin, oh mu esimene ehmatus õige suur, sest nii jubedat vaatepilti poleks ma Robi poolt tehtuna küll lootnud leida.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Enamasti tuleb tal söögiisu peale kui meilgi. Seega sööme köögis enamasti üheaegselt. Tema annab minu kööki saabudes märku kõva kurrutamisega ja jala vastu nühkimisega. Siis panen talle tema oma krõbinanõust (selle sai ta jõuludeks loomapoest kingituseks) kausikese täis, millest jätkub kogu päevaks.
Kui 51-liitrisest ämbrist vesi alanenud on, valan selle täis. See veenõu jäi talle nii, et mul oh lillekastmise ämber enne tema tulekut köögis tooli all, hiljem, kui ta suuremaks kasvas, hakkas ta sealt vett jooma. Ise pole me talle süüa teinud. Väiksena sõi ta küll vahest võileiva pealt ära pasteedi või vorstiviilu, aga nüüd ta nii ei tee. Kui midagi laualt ära võtab, siis lihtsalt mängimiseks. Alguses oh tal väike 2-osaline kausike, mis anti krõbinapakiga kaasa. Ühele poole käis toit ja teisele vesi. Kuna ta aga armastab süüa nii, et krõbinad lendavad igas ilmakaares laiali, siis muutusid need vee sees pehmeks ja süüa ta neid eriti ei tahtnud. Hiljem sai ühele poole pandud kuivtoitu ja teisele vedelat pakitoitu. Alguses maitsesid talle kõige rohkem vedela Kitekati 4-sed pakid, mis sisaldasid kana-, kala-, juurvilja- ja loomalihasegusid. Kui me eelmise aasta mais kassi steriliseerisime, pidi ta hakkama sööma arsti poolt soovitatud eritoitu firmalt Royal Canin, et ei läheks paksuks. Nii lõppes see vedela toidu andmine. See kuivtoit on mõeldud just kastreeritud isastele kassidele ja sisaldab kõiksugu vajalikke aineid, mida kass vajab. Samuti ei oksenda ta enam, mis oh tingitud sellest, et kass lakub ju pidevalt enda karvu. Kui hindu vaadata, siis selle firma toit on väga kallis, võib öelda, et poole kallim kui tavatoit. Ühte 3,5 kilost pakki sööb ta pea poolteist kuud ja see maksab 357 krooni. Umbes 100 krooni eest ostame kuus talle liiva. Kui ta oh väike, pakkusime talle ka toorest kala, aga see talle eriti ei maitsenud ja ta oksendas selle lihtsalt välja. Ka hiiri on ta oma elus 3 tükki 2. korruselt (sest me elame siin) kinni püüdnud, aga peale pikaldast hiirepiinamist oleme nad lihtsalt kempsust alla visanud. Ükskord oh ta hiirega mänginud juba mitu tundi, teine vaeseke oh täitsa invaliid ja ei saanud enam käia, vaid lohistas oma keha järel. Seda vaadata oh väga nukker, aga loom peab ju jahti ja tema jaoks on see nii tavaline.
Süüa maitseb talle ka jäätist, vahukoort, hapukoort, keefiri, jogurtit, vaniljekastet jm, muidugi pisut, kausi servast või sõrme pealt vahel harva, aga siiski. Ühesõnaga on ta paras maiasmokk!
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme 2 korda kassi vaktsineerinud (kord aastas) ja sügisel saab ta valla loomaarstilt juba 3. süsti. See talle eriti ei meeldi, aga peab. Panen ta siis kandekotti, jätan pea välja ja nii me sammume side ette, kuhu loomaarst sõidab oma autoga. Kui mõnel on selline koer või loom, keda ei saa kaasa tuua, sõidab arst ka koju. Eelmise aasta mais Robi kastreeriti ja ta ei saa enam järglasi. Kuna ta hakkas kõiki kohti märgistama, tuli see op ette võtta. Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui peale pissimist pritsida ühe vedelikuga (kasside ja koerade peletusvahendiga PINK NIT), aga sellest polnud kasu. Ja op tuli ette võtta. Teine kord teame, et seda tuleb teha võimalikult vara, sest loomale on see suur piin. Meie kass oli pea nädal aega haige. Tagumised jalad olid nõrgad ja loom oli loid. Kuid peale toibumist polnud midagi muutunud - elav oli ta endiselt, jooksis koridoris kõik pikali, kes ette juhtusid. Alguses oli ta nii pisike, et polnud vahest nähagi. Alles kui kõva piiks tuli, oli teada, et keegi on jala all. Ja huvitav oli see, et sammu tegema hakates teda jala all veel polnud ... Muidu pole meie kass veel haige olnud, vahest ehk on mõned korrad aevastanud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Arvan, et seda on vaja teha. Naabrid annavad oma Elisabetile teatud aja tagant tablette. Kuna meil on isane, ei oska selle kohta rohkemat öelda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Paaritasime Lolot teadlikult, sest tahtsime tõupuhtaid kutsikaid. Muidugi on sel ajal koera pidamine raskem, sest ta peab olema kinnises ruumis ja ei tohi juhuslike koertega kokku saada. Sel ajal emasloomast erituv lõhn toob aga isaseid kokku kogu ümbruskonnast. Ja on kohe tegu, et neid eemale peletada. Peale selle kipuvad nad sel ajal lausa kodu läheduses elama. Meie kandis üks koeraomanik oli lausa mures, et kus loom on. Rahustasin siis teda, et ta elab praegu meie talu juures. Neid võib küll ära ajada, aga isasloomad tulevad ikka tagasi ja väga kaugelt, muide.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil polegi õiget pesa, sest ta magab seal, kus parajasti inimene on või tal lihtsalt meeldib olla. Kui lapsed on toas ja tal parajasti uneisu, läheb ta lastetuppa kiiktooli, vahel magab öösiti ka Maarja jalgade juures. Minu ja mehe magamistoas magab ta meie arvuti taga töötades kas arvuti peal, kõrvalolevate tekkide otsas või, kui me magame, siis tooli peal patjade otsas või voodis jalgade läheduses teki peal. Suures toas magab päikese sisse paistes kas päikselaigus (kasvõi keset põrandat, laual), toolidel või diivanil, enamasti keras. Kui tal on arvuti otsas väga palav, viskab ta ennast maha, ajades käpad hästi laiali. Kui meid kodus pole, on ta esiku diivanil või toolidel.
Ükskord juhtus selline lugu, et Joosepile tuli sõber külla ja jättis välisukse lahti. See oli vaid mõni minut, kui avastasime, et kassi pole. Vahur läks välja maja tagumisest uksest ja kuulis kohe kõrval trepikojast heledat kisa. Robi oli sama 2. korruse ukse taga, kus meiegi elame. Ta istus lapse nukuvankris ja ootas tuppalaskmist. Kui Vahur teda sülle võtma hakkas, hakkas kass veel rohkem nutma, arvates, et teda tahetakse ära viia. Ta oli lausa hüsteerias ja värises, vaeseke, tuppa tuues veel tükk aega. Kass oli tõelises šokis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaks korda on Robi reisinud, neist ühe korra ebaõnnestunult. Need olid siis, kui Robi oli pooleaastane ja oli talvevaheaeg. Lapsed tahtsid minna Alatskivile vanavanemate juurde koos kassiga. Nad ostsid Raplast piletid Tartu, kuid nii kui nad bussiga sõitma hakkasid, hakkas kass väga nutma ja tahtis mööda seina üles ronida. Nad hoidsid Robit süles, paitasid, kuid asjata. Kuna ta polnud varem sõitnud, oli kõik talle võõras. Lapsed tulid 10 km pärast bussist maha ja sammusid tagasi kodu poole, kass lukuga spordikotis. Kuna olid jõulud, tahtsime kodust ära minna ja võtsime ikkagi kassi kaasa. Enne aga ostsime talle loomaapteegist tablette, mis looma 2 tunniks rahulikumaks teevad. Üle ühe tableti ei lubatud väikesele loomale anda, sest see võivat kaasa tuua kurbi tagajärgi. Rohi mõjus 2 tundi ja seejärel muutus ta pisut virilaks, aga õige pea olime ka sihtpunktis. Peale seda talvereisi me rohkem temaga sõitnud pole, sest leidsime hea võimaluse tädi Õie näol, kes meie kiisut vajadusel valvab.
Loomahotellis pole käinud, aga see võiks huvitav olla. Mina nagu ei teagi siinkandis selliseid kohti.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Robi on sündinud 1. augustil ja seda oleme ka tähistanud. Kingime siis mõne toreda mänguasja (hiire, palli, rõnga). Erilisi sööke talle ei anna, sest tema oma krõbinad maitsevad talle kõige meelsamini.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietest ei tea meie kass midagi. Lipsu, prille ja mütsi oleme talle proovinud, aga eriti kaua ta neid kanda ei taha. Kassipesu pole teinud. Vast paar korda pepupesu, kui see on kakaseks jäänud. Spaas talle kindlasti meeldiks, sest oleme näinud, kui väga ta tahaks meiega vanni tulla.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik üle hoolitseda. Arvan, et see juhtub siis, kui peres peale looma kedagi ei ole ja teda kasvatatakse nagu oma last. Mulle tundub, et tegelikult oleme meie ka Robi eest võib-olla liiga palju hoolitsenud ja teda hellitanud, aga see on sellepärast, et meil pole väikseid lapsi, keda nunnutada. 16- ja 18-aastased lapsed ju enam sülle ei mahu! Ja nunnutada nad enam ei taha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomadele rohkem mõeldud. Neile on võimalik osta lausa oma kodu (kuut, maja) või pesa. Nad saavad vitamiine, mis on vajalik neile loomadele, kes ei saa õues käia või kelle toit seda ei sisalda. Toidu valik on suur ja seda saab lubada oma lemmikule vastavalt rahakoti paksusele. Ka tõuge on juurde tulnud. Minu jaoks on eksootilised loomad täiesti karvata kassid ja koerad. Kunagi, kui neid esmakordselt nägin, tundusid nad liiga imelikud, aga praegu on meie majas ühel perel selline tõukoer ja minu arust on ta täitsa vahva. Nii et arvamus loomade suhtes võib muutuda, kui ise selle loomaga kokku puutud. Loomade märgistamine on vajalik, sest nii saab peremees oma lemmiku kadumise korral kiiresti kätte. Peagi hakatakse seda tegema Tallinnas, loodetavasti varsti ka mujal Eestis.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mina pole ise ühegi looma surma juures olnud ja seega puuduvad ka kogemused. Kõige viimane kogemus looma surmaga oli umbes nädal tagasi. Minu tuttav on bussijuht. Ta käib tihtilugu pikematel reisidel. Tal oli rotveiler Džäkk, kes valvas kodu, kui ta ära oli. Lapsed andsid siis koerale süüa. Koer oli aga ennast ketist lahti tõmmanud ja teise koersõbra juurde läinud. Muidu oli ta üsna kuri, aga mind näiteks hammustanud ta polnud ja ka teisi mitte, kuigi peremees alati enne hoiatas, et igaks juhuks ei maksa temaga eriti tegemist teha. Purjus inimesi ta ei sallinud, nagu enamus koerad. Külas elab aga loomavihkaja, vanapoiss, kes kõik hulkuvad koerad lihtsalt maha laseb (kuigi tal selleks luba pole), ja nii oli seegi koer saanud selle mehe püssist lausa kaks pauku, nii külarahvas rääkis. Laskja oli looma metsa viinud ja kui peremees 2 nädala pärast koju tuli, sai ta alles loost täpselt teada. Mis matuseid sa enam pead, kui see mees ütleb, et tema pole midagi teinud. Koera peremees ütles, et uut looma ta niipea ei võta.
Meie naaberküla servas elab üks tore vanaproua Elsa, kes armastab väga loomi. Tal oli Lassie-tõugu koer, kes paar aastat tagasi ära suri. Elsa mattis looma taluõue maja otsa. Käisin sellest hauakääpast tema soovil isegi pilti tegemas. Sinna on palju ilusaid lilli istutatud ja see on väga kaunis. Pisut hiljem toodi talle kutsikas, keda ta sai kasvatada täpselt aastaseks, ja siis viisid pärijad looma koerte varjupaika, väites, et vanaproua ei saa tema kasvatamisega hakkama. No kuidas on see võimalik, kui ta suutis koera kõige raskemal kasvamisajal üles kasvatada. Elsa nutab iga päev taga oma koera ja on kole õnnetu, aga midagi pole teha ... Tükk aega arvas ta, et ööseks saiatükke trepile jättes söövad rebasekutsikad need ära. Siis aga selgus, et kass. Ja nii ongi ta endale saanud vähemalt kassi, kes teda vajab.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Teadupärast on kasse väga raske õpetada, aga kõige üldisemad asjad peaks iga peremees suutma loomale selgeks õpetada. Kass on puhas loom ja enda välimuse eest hoolitseb kõige paremini ise. Kuna Robil pole pikk karv, siis see ei puistu ja mina kammin teda vastavalt vajadusele üle päeva, sest pehmed udukarvad ikkagi tahavad kammimist. Lillepottide osas on peletusvedelik ja papid. Seega on lilled kontrolli all. Laualt toitu ta enam ei võta, sest see lihtsalt ei maitse talle. Hädal käies kipuvad tal mõned liivaterad üle kausiserva lendama, aga need pühib ära see, kes parajasti seda näeb. Muidugi meeldib tal ajalehti katki kraapida, aga selle koristamine pole eriti raske. Samuti põrandavaibad on ühed tema lemmikud, kuhu alla on hea peitu minna ja sealt alt teisi käpaga puudutada. Kuna ta oma küüsi pidevalt ise teritab, siis pole ta küüned liiga pikad ega ohtlikud. Vahel on meil väiksed hammustusetäksed küll kätel, sest talle meeldib käsi pureda. Muidugi tuleb ise olla kärme, et õigel ajal lõpetada see mäng, mis võib pikapeale muutuda metsikuks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Mina nagu halva harjumuse näiteid ei tea, sest oleme Robil ise lubanud diivani ääri kraapida, kuna plaanime uued osta. Aga kahtlemata on inetu, kui loomale tehakse haiget. Kuna loom on elusolend, saab ta väga hästi aru, kui temaga kurjustada asja pärast (näiteks pissis sussi sisse). Muidugi ta märgistas oma territooriumi ja tegi seda sellel eesmärgil. Meie karistuseks riidleme Robiga. Ei pea õigeks, et teda karistada söömata jätmisega, sest see pole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kuna Terri ja Lolo käisid koertekoolis, said nad vastava väljaõppe. Koerad alluvad märksa paremini dressuurile ja neid on hea õpetada. Eks väike maius taskust kulub iga õpetuse juurde ja sellepärast loom teatud trikke õpibki. Kassi puhul, kui ta pole näitusekass, pole õpetamine oluline. Piisab sellest, kui ta saab aru, mida ma talle ütlen: sööma, õue, sülle, ei tohi. Muidugi saab ta neist aru siis, kui ta seda tahab.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad arvatavasti kõik, sest olen teiste vestlusi pealt kuulnud. Minu arust saavad kõik loomad inimkeelest aru. Muidugi meeldib Robile, kui ma talle kurriga vastan. Kurr teeb ta sööma tulles, voodisse tulles, sülle tulles, mängides, ühesõnaga väga erinevates olukordades. See on märk, et tal on hea tuju ja ta tahab, et sa temaga tegeleksid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Näiteks sellised loomad, kes on väga paksuks söödetud. Muidugi võib mõni loom ka haige olla, aga enamasti on oma lemmikule liiga palju lubatud. Minul õnneks selliseid kogemusi pole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed kassi tõid, meeldis neil väga looma eest hoolitseda, aga ajapikku võtsin mina hoolitsemise üle. Kui nähakse, et loom on häda teinud ja see tuleb ära koristada, teevad nad seda. Ka süüa-juua panevad, kui nõud on tühjad. Iga laps vajab looma. See teeb teda sõbralikumaks, seltsivamaks ja hoolivamaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui mul oli Lolo, suhtlesin klubiliikmetega pidevalt, sest see käis koerapidamise juurde. Vaja oli vahetada kogemusi nii igapäevaselt koerapidamise kohta kui ka kutsikate kasvatamise osas. Samuti tundsid kohalikud inimesed huvi njuufade pidamise küsimustes.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Neid loomi, keda on võimalik kodustada, ma peaksin. Küll aga olen kategooriliselt selle vastu, et metsikus looduses üleskasvanud loomi kodustama hakata. Nad on üles kasvanud teises keskkonnas ja küllaltki raske oleks neil ümber kohastuda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kui olin 4. kassis, pidas meie kooli bioloogiaõpetaja kährikut, kelle ta oli metsast leidnud. Loom oli kinnises aedikus ja nägi üsna kuri välja. Kuidagi oli ta ju kinni püütud ja arvan, et metsikuks oli ta läinud selles võrkaias.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei peaks neist ühtki, sest kodu pole neile sobiv koht elamiseks. Näiteks siga tahab ikkagi mullas sonkida ja tuba talle seda pakkuda ei võimalda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom peaks sobima korterisse või majja, olema peremehele meeltmööda, hoidma puhtust, olema sõbralik ja seltsiv. Lisaks neile omadustele tulevad juurde tõug, välimus, vanus. Lemmikloomal võib olla järglaste muretsemise otstarve. Koduloomal on lisaks järglastele ka praktiline otstarve. Kassid teadupärast aitavad ära hoida haigusi. Pean oma kogemustest ütlema, et pole 3 aastat haige olnud, kindlasti tänu Robile. Hoian teda nii tihti süles ja see on taganud selle, et mulle pole kallale tulnud külmetushaigused.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom aitab perel rohkem koos olla, on hea seltsiline, ustav sõber, kes kuulab ära kõik su mured ja pärast hakkab sul kohe parem. Mina ei kujuta elu ilma lemmikuta enam ettegi.
Kui tahate olla rõõmsad, terved ja sõbralikud, võtke omale üks lemmikloom!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kass, kilpkonn ja kalad. Praegu ei ole ühtegi lemmiklooma.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti minu soovil ning see tuli äkkotsusena. Vastuargumente ei olnud ja poolt oli see, et minul oleks lemmikloom.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma sain oma klassikaaslaselt ja see anti niisama.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassi nimi oli Karla, kilpkonnal Kipsi ja kaladel ei olnud midagi. Hüüdnimesid ei olnud ja nimi otsustati peres ühiselt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma kohta on ema otsinud teavet internetist ja raamatukogust raamatutest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole lemmiklooma valikut mõjutanud ja tõupuhtus ei ole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitustel. Mina suhtun näitustesse positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitses lemmikloomade eest algul mina ja pärast ema.
Hommikul oli vaja anda kaladele süüa ja kord nädalas oli vaja puhastada akvaariumi. Lemmikloomadele kulus päevas keskmiselt pool tundi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostsime spetsiaalset toitu, kaladele ju midagi muud anda ei ole.
Firmade nimesid enam ei mäleta, milliste toitu ostsime.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole vajadust olnud.
Lemmikloomade vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun hästi, sest kui ei taheta loomale järglasi, on see parem kui tablettide andmine.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ja. Need juhtuvad lihtsalt ise ja kalamaime olen andnud sõpradele ja tuttavatele.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kalakeste pesa on akvaariumis olevad majakesed.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Minu lemmikloom ei ole käinud kuskil.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea, millal on sündinud ja sünnipäevi ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kaladele pole kahjuks võimalik riideid osta. Viiks küll, aga kuidas kalu viia??????????????
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kalade eest küll mitte.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kalad surid ja matuseid neile ei korraldanud, vaid kallasin nad WC potist lihtsalt alla.
Uusi kalu võtta ei lubata enam.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ei ole õpetanud mingit puhtust pidama. Kalade puhul lootusetu ju.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole minu kaladel halbu harjumusi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kaladele ei ole ma mingeid trikke õpetanud, nad kardavad mindki.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll, aga ega nad minust välja küll ei tee. Panevad vees ikka omasoodu edasi tagasi.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kalade puhul välistatud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Minu kohustus on olnud kalu sööta ja nende akvaariumi puhastada aidata.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Koer, sest koera koht ei ole korteris.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ei pea seda päris õigeks. Nad peaksid elama ikka vabas looduses.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Igasugused loomad. Kindlasti mitte.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Koduloomi on ikka olnud, nii koeri kui kasse, vastasel korral poleks neist ka midagi kirjutada.
I lemmikloomaks – kõige tähtsamaks sai aga esimene koer – kogu pere arvamus.
Oli umbes aasta 1970. Perekond koosnes 4 liikmest, neist kaks algklassides käivat poissi. Juba enne kooli minekut kuulsime sageli soovi „tahaks koera“. Püüdsime selgitada lastele, et koer ei ole lihtsalt mänguasi, temaga kaasneb ka palju kohustusi. Kuigipalju andsime lootust, et saate ise pisut vanemaks, võib-olla siis ka oma koer. Ise abikaasaga lootsime, et ehk see soov ununeb. Valesti arvasime. Ühel suvel puhkasime mõned päevad Võsul ja seal läks asi tõsiseks. Suvitajatel oli kaasas igasuguseid koeri. Lapsed lihtsalt seisid ja vaatasid neid ning kui jutule said, siis uurisid, mis tõug on. Kahju hakkas lastest ja tegime otsuse. Olgu saate koera! Meil oli üks tuttav meesterahvas, kes tegeles Tallinnas Kennel Liidus koertega. Küsisime tema arvamust, milline koer oleks kõige sobilikum. Meiepoolne tingimus oli, et oleks ilus, sõbralik ja mitte väga kallis. Jõudsime ühisele arvamusele, et puudel. Sellise toreda armsa emase puudlikutsika saimegi. Sellel perioodil oli käibel vene rubla ja keskmine naisterahva kuupalk oli umbes 60.- Rohkemat ei olnud me nõus ka koera eest maksma. Kutsikal oli hambumisega mingi väike defekt ja koerte komisjon hindamisel oli sellega arvestanud. Alles palju aastaid hiljem saime teada, et see kutsikas oli siiski hinnatud 65.- rublale. Puuduva 5.- rbl oli see tuttav omast tasust maksnud, põhjendas sellega, et koerakutsu sai ju endale toreda kodu.
Nüüd algas nimepanek. Poisid olid selles eas, et kogu aeg räägiti teineteisele vastu, kusjuures südames oldi nii mõnigi kord teise arvamusega nõus. Oletasime, et nüüd läheb jällegi „madin“ lahti, kuna lubasime lastel ise nime valida. Kuid kutsikale otsustati üksmeelelt nimeks panna „Hipi“. Oli ju pikajuukseliste hipide ajastu. Ka kutsu oli musta pika lokkis karvaga. Kutsikas sai Tallinna Kennel Liidust tõutunnistuse, see oli poistele oluline, sest plaaniti temaga koolitustel ja näitustel osaleda. Seda ka vahelduva eduga tehti. Hipi tõi Tallinnas näitustel käies ära nii mõnegi diplomi ja medali. Lapsed olid õnnelikud.
II osa. Koera tõutunnistusel oli vajalik ka omaniku nimi ning tema andmed. Tekkis jällegi probleem, aga väikese nipiga suutsime asja ära lahendada. Rääkisime lastele, et Hipi on meie pere kõige noorem liige ja siis võiks ametlikult tema peremeheks jääda temast vanuselt järgmine. Seega noorem poiss. Asi õnnestus. Koeraga tegelesid mõlemad lapsed. Meil abikaasaga jäi vähe kohustusi. Minu mureks oli koerale toidu valmistamine. Sellel ajal siin Eestimaal spetsiaalseid koeratoite ei olnud. Täiskasvanuna sõi koer alles õhtul, aga poisid muidugi andsid talle vahepalasid terve päeva. Õnneks sai ta kutsikana harjutatud sööma sama toidu, mis me isegi ja nii jäigi.
Loomaarstiga kokkupuuteid oli vähe. Välja arvatud vaktsineerimine, mida tegime regulaarselt.
Nagu juba mainisin, oli tegu emase koeraga ja siis soovitati koerteklubi poolt, et ühed kutsikad võiksid tal siiski olla. Klubi poolt otsiti sobilik isane koer, et välistada sugulassidemeid, arvestati vanust, kasvu ja veel muidki näitajaid. Perekonna poegade puhul tuli üks poeg ehk ühe kutsika raha loovutada isase koera peremehele. Ülejäänud võis ise ära müüa ehk realiseeriti klubi kaudu. Meie Hipil sündis ainult 2 isast poega. Tallinnast käis kohal komisjon poegi vaatamas ja hindamas. Komisjoni kuulus ka loomaarst, kes kohe lõikas ära sabad 2 ja 3 lüli vahelt. Pojad olid alles nii väikesed, et nad üldsegi ei reageerinud sabade lõikusele. Kutsikad olid komisjoni vaatluse järgi mõlemad kergete defektidega – ühel ei olnud karv süsimust ja teisel oli hambumisel mingi viga nagu emalgi. See mittesobiliku värvitooniga koerakutsikas vana koerana läkski tumepruuniks. Koerapoistele leidsime ostjad kohapeal ja et neid oli ainult kaks, siis komisjoni otsuse kohaselt sai isase koera peremees ainult pool ühe kutsu hinnast. Mõlemad hinnati 60.- rbl tk. Otsustasime, et rohkem me koerapoegi ei soovi, siis lihtsalt indlemise perioodil käisime temaga õues, koer rihmas. Muidu jalutas ta iseseisvalt aias. Üle aia ta ei hüpanud, ega ka aia alt välja ei kraapinud. Üldiselt oli ta väga sõnakuulelik tubane koer. Ühistranspordiga tuli tal ka mõnel korral sõita, siis muidugi rihma ja suukorviga (nõue selline), kuigi selleks vajadust polnud.
Sageli oli vaja jätta teda üksinda koju. Siis oli tema lemmikpaigaks koridor, järeldasime, et sealt kuulis ta paremini meie kojutulekut, juba värava avamist. Oh, seda rõõmu siis! Kõikides tubades käimine oli tal lubatud, keelatud oli ainult diivanitele ja vooditesse minek, sellega ta ka arvestas. Külalised olid kõik väga imestunud, kuidas Hipi oskas lahti teha tubade vahelisi uksi. Tõusis tagajalgadele ja esimise käpaga vajutas ukselingile, teades täpselt missugust ust tuleb tõmmata või millist lükata.
Et II osa küsimusleht sisaldab punkti lemmiklooma surm, siis tuleb ka sellest kirjutada, olgugi raske südamega isegi 25-30 aastat hiljem. Hipi sai meil elada 13 aastat, siis loomaarst tuli koju ja pani ta magama. Tal kasvas kõhu all tissi külge kasvaja, mis kujunes vähiks. Ettevalmistused surmaks olid juba tehtud. Papist kast, mille sisse riie. Ka haud oli aias sirelite all kaevatud, kuuseokstega vooderdatud. Abikaasaga kahekesi viisime ta hauda ja ise mõlemad nutsime. Lapsed olid siis juba noormehed ja kodust alaliselt ära.
III osa. „Kodureeglid“. Õuest tuppa tulles lubas Hipi rahumeeli oma käppi pühkida. Ka vannitamise kannatas ta ära, olgugi vastumeelselt. Kammimine talle ei meeldinud, vahel isegi nuttis, sest lokkis karv pulstus ruttu. Pügamiseks viisime ta Tallinna koerte juuksurisse.
Üldiselt koerad on väga targad. Näiteks kellaaega teadis Hipi täpselt. Inimeste jutust ja meeleolust sai ta täielikult aru. Arvan, et ta oskas isegi mõelda. Vahel naljatasime, et ei tea, millal ta rääkima hakkab. Koerad valivad endile perekonnast ise lemmiku – peremehe. Meie Hipile sai selleks noorem poeg, kes oli ka dokumentide järgi tema peremees. Ilmselt vastastikune sümpaatia. Koheselt peale keskkooli lõpetamist võeti aga poiss sõjaväkke, Venemaale 3 aastaks. Sellest oli Hipi niivõrd solvunud, et teda maha jäeti, tagasi saabudes erilist sõprust enam ei tekkinudki. Aeg oli edasi läinud, koer vana ja poisid täiskasvanud.
Minu arvates on aga kõikidele lastele vaja lemmiklooma. Kusjuures tuleb arvestada igal juhul loomapidamise tingimusi. Väga hale on vaadata hüljatud koduloomi.
IV Igasugused hiired ja muud närilised ning ussid ja maod minu lemmikloomade hulka ei kuulu.
Sümpaatsed on koerad, kassid, jänesed nii õue, kui ka toa omad ja muidugi hobused.
Lindudele on meil aias söögimaja ja ka metsa viime metsloomadele majapidamises ülejäävaid toiduaineid, näiteks väikesed kartulid, porgandid, õunad jne.
Peale Hipi surma võtsime endile ühe kodutu hulkuva koera ja hiljem ka ühe varjupaigast, aga kummastki eriti meeldivad ja head koera ei saanud. Neil on väljakujunenud omad harjumised ja ka haigused, milledest võõrutamine ja ravimine on peaaegu võimatu. Mõlemad koerad tulid mõne aasta möödudes magama panna. Kurb kogemus meile. Võimalik, et mõnedel asi õnnestub.
Küsimus – miks peetakse lemmikloomi? Arvan, et selleks piisavalt põhjuseid. Kes laste pärast, kes üksinduse peletamiseks, kes on lihtsalt loomaarmastaja, kes kaastundest kodutu looma vastu ja mõned võib-olla püüavad hinnaliste loomadega endile tähelepanu tõmmata. Siis võib veel olla eesmärgiks rahaline teenistus ja räägitakse, et koertel on ka mõningaid haigusi raviv omadus. Põhjuseid on kindlasti palju, palju muidki.
Kui mu abikaasa Kaug-Põhja surmalaagrist pärast 10-aastast orjatööd vabanes, saadeti ta 5-aastaks sundasumisele Turinskisse, kus üks eestlaste pere ta üürnikuks võttis. Sealne peremees kurtnud, et tal on küll hea püss olemas, kuid koer surnud hiljuti. Mehed leppisid siis kokku, et üürnik ostab jahikoera ning tal lubatakse püssi kasutada. Isa ostis noore laika, kelle nimeks sai Bella. Aasta hiljem vabanesin ka mina pärast 10-aastast sunnitööd erinevates laagrites, viimased 5 aastat Kasahstani Näljastepis. Hruštsovi amnestiaga tohtisime mõlemad Eestisse naasta.
Abikaasa asumisel vaigutamise töödel teenitud raha jätkus parajasti ühe väikese maja ostmiseks. Hoovis oli ka korralik koerakuut ja kui meie kaksiktütred said 2-aastaseks, hakkasid nad nuruma, et ostaksime koera. Umbes aasta möödus, kui lapsed ühel päeval tulid alevist – väike valge kutsikas suuremal põues. Kohe tõid nad kuuti kuiva heina, millele laotasid sooja vaiba. Koerake võttis aseme kohe omaks. Tekkis nimeprobleem, mis aga varsti lahenes – koeratüdruk sai isa Siberikoera nime – Bella.
Hoov oli traatvõrkaiaga piiratud ja koerake tohtis seal vabalt ringi joosta. Sageli käis ta ka isa ja lastega kaugemal jalutamas ilma kaelaketita, sest kuuletus hästi käsklustele.
See maja oli ligi 10 aastat olnud elanikud rotid peremeesteks. Bella hakkas kohe nendele jahti pidama ja sügiseks olid kuurid ja kelder neist vabad.
Pooleaastane väike Bella, koheva valge kasukaga, rõngassabaga segatõuline äratas naaberkoertes huvi ja juhtus, mis paratamatult juhtuma pidi: sündis emaga sarnane väike valge karvakera. See jäigi Bella ainsaks lapseks, sest edaspidi takistasime kavaleride üle aia hüppamist. Aga Bellale sai see saatuslikuks, sest andsime pisikese varsti naabrile. Bellal polnud enam võimalik järglast imetada, piimasoontes tekkis põletik, hiljem vähk… Olime kõik väga kurvad, sest loomake ei läinud enam oma kuuti, vaid tegi endale pesakese puukuuri varjulisse nurka. Ta ei lubanud enam kedagi enda lähedale, ei söönud-joonud. Kord, kui soovisin teda paitada, hakkas urisema ja lõi mulle hambad kätte. Vetarst soovitas ta piinad lõpetada ja tegigi surmava süsti. Laste ahastus oli tohutu, ehkki olin neid ette valmistanud selleks paratamatuseks. Kaevasime ploomipuude vahele Bellale hauakese. Oli kevad, kullerkuppude õitsemise aeg. Lapsed kaevasid lähedal õitsevast jõekaldast suure puhma kullerkuppe. Igal kevadel puhkevad need uuesti õide.
Bellake oli meie kõigi lemmik ja keegi ei soovinud uut koera võtta. Kuut seisab tühjana, meenutades tema lühikest elu ja kullerkupud on igal kevadel aias esimesed õideminevad lilled. Ja tütred külastavad kodus käies alati kõigepealt lemmiku hauda Tartus ja isa hauda Tapal.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
Meie pere jaoks on olnud lemmiklooma mõiste lihtne: need on perele sõbralikeks seltsilisteks kujunenud loomakesed, peamiselt kassid, koerad. Lapsena maal elades olid kassid tavalised koduloomad, püüdsid hiiri, elasid laudas ja jõid lüpsisooja piima. Esimene koer meil oli saksa sõjaväe taganemisel nendest mahajäänud ilma sabata mingi hundikoera tõugu Reks. Temast sai taadi lemmik, kes sõitis vankris kaasaja isegi magas tema juures.
Hiljem linna kolides võtsime kodu kaitseks suure ketikoera: esimene oli Dingo, teine Karai. Nende pidamine väikeses hoovis lühikese keti otsas ei olnud koertele mugav, nad muutusid väga kurjaks. Pealegi olime abikaasaga mõlemad pikad päevad tööl ega saanud (eriti talvel) nende eest piisavalt hoolitseda. Abikaasa andis nad maale tallu.
Kasse on meil linnas olnud õige mitu. Mõnigi neist on saanud otsa tänaval, mis oli laste jaoks suur draama, sest kassidest kujunesid lastele ja lapselastele lemmikud. Ühtegi looma me pole ostnud, ikka on keegi oma looma ära andnud. Kui tütar Siiri oli koolitüdrukuna tihti bronhiidiga haigevoodis, siis üks kass seadis ennast talle ümber kaela magama. Kui tal kord olid kuuri all pojad, kandis ta need Siiri juurde voodisse ( kaks korda ühel päeval!).
Praeguse musta kõutsi Roki leidis tütar kaheksa aastat tagasi Ahtmest tänavalt nutvana. Kassike oli nii väike, et vaevalt oskas piima lakkuda. Igatsusest ema tissi järgi hakkas ta imema koer Nikit, kellel polnud veel järglasi olnudki. Saime neid võõrutada sellega, et määrisime Niki tissid sinepiga.
Esimese toakerekesena tõi Siiri meile emase Kuti, kelle poegadest hiljem jätkus naabritele ja Voka alevikkugi, kus elas meie poja pere. Praegu on meil Kuti poeg Niki ja selle poeg Mõmmi.
Meie lemmikud pole olnud riietatud - lipsutatud ega ka dresseeritud: nende tavad ja kombed on kujunenud iseenesest. Nii on Mõmmi lemmiktegevuseks pallimäng, Roki eelistab eraklikku vaikset elu, talvel aga püüab lund. Kõigi kolme meelismagamispaik on Siiri juures, kus igaühel on kindel koht. Talveks on Rokil spetsiaalne magamisase radiaatori juures. Suveks on hoovis trepi peal nn „ Diogenese tünn”, kus loomad leiavad varju vihma ja kuuma eest. Roki peab seal „sõpruskohtumisi" ühe naabri sama musta kassiga.
Meie pojatütrel on valge kõuts Pelle, kellele Helin väiksena pani „perekonnanimeks” Kribu. Ei tea tigedama loomuga kassi, kui see on olnud väikesest peale: kraabib ja lõhub ja iga võõra peale ainult vuhiseb. Kord kiskus puruks Helini raamatukogust toodud raamatu.
Pojapoeg Margusel on Pärnus kassike Kim, kelle jaoks linnakorteri tingimustes osteti liivakast ja liiv - esialgu oli Kim nii väike, et kadus liivakasti ära. Magamiskohaks on Kimile padi pererahva voodis nende kahe padja vahel. Marguse arvuti on täis Kimist tehtud fotosid.
Poeg Raivo peres on lemmikloomaks suur kodukaitsja Urs, kes ka on õpetust saanud kodus. Toob kätte eemale visatud esemeid, püüab palli, pererahva keeldudele - käskudele reageerib koheselt. Hoovi värav võib olla avatud, aga ta väljub sealt ainult loaga. Ursi jaoks on ehitatud suur kahe ruumiga ja aknaga ning vaipadega soojustatud maja. Lisaks on taraga eraldatud jooksuaed.
Meil ei ole olnud mingit sidet loomaklubidega; ei ole meil ka tõupuhtaid loomi. Seega pole me ka käinud näitustel.
Käesoleval ajal tegeleme oma loomadega mina ja tütar. Mina põhiliselt muretsen toidu ja koduse pensionärina toidan neid. Tütre mureks on loomade hooldamine: kammimine, pesemine, loomaarstidel käimine, ravimite soetamine jne. Kõigeks selleks igapäevaselt kulutatud aeg on väga erinev. Praegusel ajal ostame põhiliselt kõik toidud loomadele poest: valik on küllalt mitmekesine. Loomaarsti poole on tulnud pöörduda seedehäirete puhul, ühel korral Nikiga sünnitusabi saamiseks.
Vaktsineerimine on loomulikult vajalik. Tiinusevastaseid tablette kasutanud ei ole. Loomade järglaste saamine on n.ö. „ juhtunud”.
Reisidel ei ole meil kunagi loomi kaasas olnud; neil puhkudel oleme loomade eest hoolitsemise lahendanud naabrite abiga.
Oma lemmikloomade sünnipäevi küll ei tea. Ei oska piiritleda vajaliku- ja üle- hooldamise vahet, aga tundub, et tänapäeval ikka pakutakse üle: näiteks viia looma spaasse! Nõukogude aegse hoolitsemisega ei saa muidugi võrrelda: polnud ju loomade toiduvalikutki.
Meie loomad on surma korral maetud ühte kohta kodu aeda. Hauakesel on väike rist ja priimulad. Oli meil kord ka hamster, kes on ka sinna ühisaeda karbi sees maetud.
Puhtuse pidamisega pole nagu olnud arusaamatusi v.a. haigestumise korral. Muid pahandusi küll. Nii on Mõmmi kutsikana kolm villast kattevaipa „augustanud”, Rokile ei suuda keegi selgeks teha, et kassi õigus pole kõndida üle diivanilaua ega seal puhketundi pidada. Halb komme on Rokil lindude püüdmine: ta läheb sauna veerenni sisse pikutama ja
püüab sealt käpaga sauna nuka juures olevast sirelipõõsast linde.
Vitsahirmu pole meie lemmikud tunda saanud; kui on paha peal oldud, saavad nad kõvast sõnastki aru. Loom kindlasti mõistab inimese meeleolu ja kõnet. Rääkides nendega sõbraliku juttu, poevad nad sülle, nuruvad paitamist ja püüavad igati olla päikesed. Kui aga näiteks tütar ravimiprotseduurideks käsib ühe või teise sülle võtta, on nad silmapilk peidupaiga leidnud. Kui keegi ei tule telefoni helina peale vastama või hakkab mängima klaverit, siis Niki ja Mõmmi uluvad täie häälega kaasa.
Praegu meie peres enam väikesi lapsi ei ole. Omal ajal nii lapsed kui lapselapsed tegelesid loomadega ja see on väga vajalik: kasvatab lastes sõbralikkust, sallivust ja hoolimist elava looduse vastu.
Mingil juhul ei peaks ma lemmikloomana roomajaid, kiskjalisi, ka ahve. Peale selle, et nad on eemaletõukavad (eriti roomajad) on nad ohtlikud ja tülikad (näit. ahvid). Urvastes abikaasa sugulastel oli kord vares, kelle lapsed olid terveks ravinud ja ta jäigi nende juurde elama. Minu jaoks oli vastuvõetamatu, et näiteks söögi ajal vares lendas söögilaua kohal ja pillas „kingitustki” lauale.
Lemmikloomad võiksid olla eelkõige väikesed koduloomad. Neist võib olla ka praktiline kasu: kassid hiirehirmuna, koerad kaitsjana. Olen oma varasemates töödes kirjutanud meie väga targast hobusest Vana Kiljust, aga ei oskaks teda küll lemmikloomaks pidada.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Sellest peale kui ennast mäletan, on mu lemmikloomadeks olnud kassid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomi ei toodud kusagilt. Kassid olid talus alati olemas.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese ainult minu oma kassi sain juhuslikult. Töötasin alevi raamatukogus rahvamaja teisel korrusel. Samas raamatukogu kõrval oli minu eluruum. Minu juures elas kooliajal ka mu õde, kes käis algkoolis. Ühel sügisõhtul, kui tüdruk hooga trepist alla jooksis, nägi ta trepi ees fuajee põrandal musta karvamütsi lebamas ja hüppas sellest üles. Kuid „karvamüts“ võttis jalad alla ja osutus kassiks. Tüdruk tuli tuppa, kass süles. See oli ilus noor kass musta läikiva karva, valgete sokkide, valge vesti ja kõhualusega ning mustvalget kirja näoga. Ta oli väga julge ja asjalik. Ei osanud arvata, kuidas või kust ta rahvamajasse ilmus. Ka raamatukogu külastajad, kellele ma teda näitasin, ei teadnud midagi. Nii jäigi kass meile.
Ka hiljem pole ma ühtegi kassi toonud kusagilt perest. Kõik nad on olnud nende õnnetute seast, kes on vastutustundetute inimeste poolt alevisse bussijaama või poodide juurde toodud ja seal lahti lastud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassil oli ühe silma ümbrus valge ja teise ümbrus must ning eemalt vaadates näis, nagu oleks tal must side üle silma. Selle omaduse tõttu pani mu sõbranna talle nimeks Musketär ja nii jäigi. Hiljem kujunes sellest nimest suupärasem hüüdnimi Muske, aga mõlemad nimed jäid siiski kasutusele ja kass reageeris neile mõlemale ühteviisi.
Mu hilisemate kasside nimesid on olnud mitmesuguseid. Üks poe juurest toodud kodutu kassi poeg sai (samuti mu sõbranna poolt) nimeks Kulli Kukerpüks. Oma halli-valgekirju koheva kasuka ja kõrvadest välja kasvavate pikkade karvade tõttu meenutas ta väga kassikakku. Tagumistel jalgadel olid tal ilusad kohevad „püksid“ nagu kukel. Sellest siis perekonnanimi Kukerpüks. See nimi tegi mu tuttavatele palju nalja ja eriti meeldis see meie loomatohtrile.
Kord jõulude eel tuli meile üks minu tuttav, põues väike must emane kassipoeg, kes oli ühe maja aeda visatud. Selles peres olid kassid olemas ja nad ei tahtnud veel ühte juurde võtta. Minul parajasti kassi polnud ja võtsin ta vastu. Ma pole iial näinud nii elava loomuga kassilast. Ta jooksis vahetpidamata üle laudade, toolide ja kappide, ronis kusagile üles ja hüppas sealt alla ning alustas jälle uut ringi. Tal polnud aega endale isegi korralikku „tualetti“ teha. Mürgeldas seni, kuni väsis ja kusagile magama jäi. Võibolla sellepärast visatigi välja. Kuidagi iseenesest kujunes tema nimeks Sipsik.
Üks hallikasmusta karvaga kassipoeg, kelle kasukas oli pehme, nagu oleks ta vatist, sai nimeks Puhvaika, hiljem sai sellest lühend Puhva. Ühe puutöökoja aeda surema visatud pruunikasmusta karvaga kassipoja, kelle ma päästsin, ristisime Lutikaks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen ostnud mõned kassipidamist puudutavad raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mul pole olnud ühtegi tõukassi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma kassidega käinud, kuid niisuguseid näitusi on huvitav vaadata.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Oma kasside eest hoolitsen ise, sest peale minu majas kedagi ei ole. Süüa saavad nad hommikul ja enne õhtut süüa ei taheta. Peale sööki on nad rahulikud ja lasevad unisest peast end paremini kammida. Selleks kulunud aega ei oska ma määrata.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset kassitoitu olen ostnud harva ja seda viimasel ajal.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole olen pöördunud lestade tõttu kassi kõrvades ja kõhuusside puhul, samuti vaktsineerimiseks marutaudi vastu. Haavu ja mädanikke olen ka ise ravinud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine oleks muidugi vajalik, kuid ma pole seda siiski lasknud teha. Ka tiinusevastaseid ravimeid pole kasutanud, sest see on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on kassid, kes käivad omapead, siis tuleb ka järglasi. Emakassi pole ma kevadel kunagi lasteta jätnud. Tavaliselt olen jätnud talle kaks poega, võimaluse korral isased, kuna ühel oleks üsna kurb üksinda kasvada. Ülejäänud, samuti sügisesed pojad, on hukatud. Pärast sügiseste poegade hukkamist võtab emakass kevadised pojad uuesti omaks ja nii on neil nagu kaks lapsepõlve. Hiljem on pojad antud soovijatele või vajaduse korral ka endale jäetud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Öösel on kassid enamasti õues. Neil on sissepääs kuuri ja heinapesad olemas. Kassid võivad kogu majas liikuda ja ka kušeti peal magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kassidega pole ma reisimas käinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kuigi mõne minu kassi sünniaeg on teada olnud, pole ma neid tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kasse pole ma riietanud. Mänguasjadeks on olnud mitmesugused veerevad esemed nagu pallid, niidirullid jms. Eriti meeldib kassipoegadele nööriga lakke riputatud ja maast parajal kõrgusel olev lõngakera või tennisepall, mida käpalöögiga saab liikuma panna ja seda siis taga ajada. Kasse pole ma kunagi pesnud, välja arvatud need korrad, kus nende jalad on väga porised olnud või on nad end kusagil millegigi ära määrinud, nagu näiteks õli või tahm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Enda arvates olen ma oma kasside eest parasjagu hoolitsenud ja ma ei tea, missugune võiks olla ülehoolitsemine.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Olen kasside eest nii nõukogude ajal kui praegugi ühtemoodi hoolitsenud, kui välja arvata spetsiaalne kassitoit, mida praegusel ajal olen vahel ostnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surnud kassid olen matnud aeda ilupuude alla ja püsilillepeenrasse ning peale istutanud pojengi või mõne muu pikaealise püsilille. Kui on vaja olnud loomakliinikus kass magama panna, olen kasutanud loomaarsti poolt sisse seatud matmise teenust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kasside jaoks on köögis varjulises kohas pissipott, s.t. nõu tavalise liivaga või poest ostetud kassiliivaga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühte mu kassipoega, kelle nimi oli Puhva, oli kohutavalt raske harjutada potil käima. Tavaliselt on aidanud paarist korrast koha kättenäitamisest, kuid see loom oli lausa võimatu. Pidin teda kogu aeg silmas pidama, et vältida tema kükitamist ükskõik kuhu. Alati polnud see võimalik ja siis tuli mul hunnikuid ja pissiojasid koristada. Asi sai enam-vähem korda alles siis, kui kass oli juba üle poole aasta vana. Siis esines jälle teistpidine nähtus: õues ta oma asju ei õiendanud, vaid jooksis selleks otstarbeks tuppa potile.
Kassi karistamiseks tema nina rooja sisse toppimist ei pea ma õigeks. Ta ei saa põhjusest nagunii aru ja see on looma alandamine. Ei teagi, mismoodi teda karistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Musketärile õpetasin ühe mängu, mille põhimõttest ta kohe aru sai ja mis talle meeldis ning mida me sageli mängisime. Algas see juhuslikult. Vaatasin raamatukogu ukse vahelt välja, et veenduda, kus Musketär on. Ta oli koridoris. Ütlesin talle: „Kes passib seal?“ ja tõmbusin kiiresti ukse varju. Mõne sekundi pärast kordasin sama. Musketär muutus tähelepanelikuks. Kordasin seda veelkord ja kui ma neljandat korda välja vaatasin, oli Musketär hiilinud ukse taha. Kui ma nüüd sinna vaatasin, kargas ta sealt kõrgele mulle vastu, peaaegu vastu rindu ilmse sooviga mind koledasti ehmatada. See läks tal korda. Kasse ma dresseerinud ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen oma kassidega palju rääkinud, kuigi nad jutust suurt midagi aru ei saa. Seevastu hääletooni järgi taipavad nad küll, mis neilt nõutakse. Koerad mõistavad küll inimese kõnet. Paar aastat tagasi ehitas üks noor abielupaar meie krundi vastu üle tänava endale maja. Neil on väike halli-valgelapiline koer. Kui nende majal veel aeda ümber ei olnud, käis koer vahel meie õuel kassi peale haukumas. Kui ütlesin talle: „Ei tohi kassi peale haukuda, mine koju,“ läks ta kohe ära. Kord tõi ta kaasa oma mänguasja – kummist elevandi – ja pani selle õuele maha ning läks maja taha vaatama, kas on kassi näha. Ei olnud. Siis hüüdis teda perenaine ja koer jooksis kodu poole. Ta oli juba peaaegu tänaval, kui perenaine ütles: „Too oma elevant ka ära!“ Koer pööras otsekohe ümber, tuli ja võttis oma elevandi ning läks. Ju nad siis mõistavad inimese kõnet. Ma pole nõus ütlusega, et loomad ei mõtle. Mõtlevad küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kas loomadega suhtlevad lapsed rohkem kui täiskasvanud, see on nii, nagu see kusagil peres on välja kujunenud. Lapsed vajavad kindlasti loomi ja kui on lapsi, kes enda arvates ei vaja loomi, siis peaks neid õpetama loomi armastama.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui mõni võib kodus pidada ja lemmikloomaks pidada madu, siis mina ei teeks seda iialgi, sest ma jälestan madusid. Ka ei pea ma iialgi mõnda puurilindu või -looma, sest mulle ei meeldi loomade ahistamine. Samal põhjusel ei taha ma endale ka ketikoera. Mul on ääretult kahju koertest, kes peavad terve oma elu lühikese ketijupi küljes veetma. Ma väldin isegi möödumist niisugusest hoovist, kus mõni koer peab niimoodi vaevlema. Parem lähen ringiga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Aastaid tagasi elas alevis üks hakk, kes oli paljude alevi elanike lemmik. Keegi oli leidnud vigastatud tiivaga hakipoja, ta terveks ravinud ja üles kasvatanud. Haki nimi oli Jaak. Ta elas nagu kõik teisedki hakid looduses, ainult selle vahega, et Jaak suhtles inimestega. Kui koolimajas juhtus aken lahti olema, oli see siis tundide ajal või vahetunnil, lendas Jaak aknast sisse, käis üle kõik lauad ja vaatas tindipoti aukudesse. Lapsed olid sinna tema jaoks varunud saia- ja leivatükke.
Sügisel võtsin aias kartuleid ja Jaak oli minu juures ning sõi limukaid. Kui kõht täis sai, ei raatsinud Jaak limukaid siiski maha jätta, vaid hakkas neid aialati ja lipi vahele tagavaraks panema. Parajasti tuli mu õde – seitsmenda klassi tüdruk – koolist ja seisatas minu juures. Jaak lendas kohe talle õlale, suur jäme limukas noka vahel ja torkas selle mantli krae vahele. Tüdruk tormas kiljudes minema.
Jaagu lõpp oli kurb. Üks huligaanist poiss kastis ta õlitünni. Aga saatus ei jäta niisuguseid asju tasumata. Seda olen mitmel puhul märganud. Nüüd on see huligaan täiesti pime ega saa ilma saatjata kusagil liikuda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi või ebatavalisi loomi võivad ju pidada need, kellele need loomad meeldivad, kuid ohtlike kiskjate korteris pidamine võib kallilt maksma minna, nagu juhtus kord Odessas, kus üks linnakorteri vannitoas peetav lõvi oma perenaisel arusaamatul põhjusel peanaha üle silmade tõmbas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib peale otstarbetute loomade olla lemmikloomaks mistahes koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed, kes loomi armastavad ja selletõttu tahavad loomadega tegeleda.
Kirjutan veel oma elu kõige armsamast lemmikloomast – kass Musketärist – kelle saamisest ja nimepanekust oli juba eespool juttu.
Kui Musketär oli juba poolteist kuud meie juures elanud, tuli ühel päeval raamatukogusse noormees, kes tundis Musketäris ära oma tädi kaotsiläinud kassi. Tädi elas alevist veidi üle kilomeetri kaugusel talus. Täditütar oli hakanud alevisse bussi peale tulema ja avastas poolel teel, et kass tuleb talle järele, ja hirmutas kassi kodu poole tagasi minema. Jalgrada viis purretpidi üle jõe, läbi lepatuka ja läbi surnuaia bussipeatusse. Ootepaviljon seisis otse rahvamaja nurga ääres. Jõe äärde jõudnud, vaatas tüdruk tagasi. Kass istus seal, kuhu ta oli maha jäänud ja tüdruk oli kindel, et ta läheb koju tagasi. Aga ei läinud. Öeldagu veel, et kassid ei oska inimesele jälgi mööda järele minna. Oskavad küll, sest kuidas muidu oleks ta bussipeatusse jõudnud. Siin lõppesid jäljed ja kass otsustas rahvamaja lahtisest uksest sisse astuda.
Musketär oli mulle juba väga armsaks saanud ja kartsin hirmsasti, et nüüd tahab tema perekond ta endale tagasi saada, kuid õnneks loovutasid nad kassi siiski minule.
Musketär oli isiksus selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ta oli arukas, julge ja asjalik. Õue minekul või tuppa tulekul ei vajanud ta kellegi abi, sest uksed oskas ta ise lahti teha. Hüppas lingi peale ja uks läkski lahti. Ainult ust kinni panna ta ei osanud. Sageli seisis meie toauks talvel pärani lahti ja tuba oli jääkülm, aga asjaosaline ise magas riidekapi otsas. Enamuse päevast veetis ta siiski raamatukogus, sest seal käis palju lapsi, kes kõik teda imetlesid, paitasid ja temaga mängisid. Musketärile meeldis peitust mängida. Ta jooksis laenutusleti taha ja selle varjus hüppas kusagile riiulisse raamatute taha peitu ning ootas põnevusega, millal lapsed teda otsima hakkavad. Aga sageli unustas ta saba peidikust välja ja lapsed nägid kohe, kus ta on, aga otsisid siiski. Kui otsimine vahel liig pikale läks, ei kannatanud Musketär enam peidus olla ja hüppas ise ootamatult laste sekka.
Raamatukogus käis sageli üks neljanda klassi poiss, keda hüüti Meistri Luluks. Lulu oli hüüdnimi, tema õige nimi oli Leo. Lulu oli väga sünge ilmega ja kinnise loomuga laps. Suvel ei läinud ta vahel üldse koju ööbima, vaid magas palja maa peal meierei korstna ääres. Kodus ei tehtud tema kaotsisolekust numbrit. Lulu ei seltsinud pahade poistega, kuid tal polnud vist ka ühtegi õiget sõpra. Aga loomi ta armastas väga ja Musketär sai Lulu imetluse objektiks. Kui Musketär vahel suurest müramisest ja peituse mängimisest väsis, heitis ta ahju kõrvale põrandale magama ja lapsed läksid koju. Ainult Lulu jäi üksinda raamatukogusse ja istus Musketäri kõrvale põrandale. Ta võis seal istuda kasvõi tund aega ja vaadata, kuidas kass magab. „Vaat, niisugust looma ma juba peaksin,“ lausus ta kord.
Kord sai Musketär toas kusagilt kätte ühe laste piimapudeli luti. Neid lutte kasutati mahlapudelite sulgemiseks, sest muid õhukindlaid sulgemisvahendeid polnud sel ajal olemaski. Musketär tegeles selle lutiga hulk õhtuid järjest, kuni see tal kätte täiesti ära kulus. Musketär peitis luti põranda riide ääre alla ja hüppas siis kaugelt sellele peale, nagu oleks riide all hiir. Varsti võttis ta luti jälle välja ja peitis mujale, näiteks laudlina alla. Kulunud luti asemele tõin Musketärile poest uues.
Saabus kevad, lumi lagunes ja maa lõhnas. Ühel õhtul, kui läksin Musketäri tuppa kutsuma, istus ta kuuri juures lõhutud puude hunniku otsas ja keeldus tulemast. Muidugi oli Musketäri jaoks õhk täis erutavaid lõhnu, mida inimese nina pole võimeline tundma. Olin Musketäri pärast mures, sest see oli esimene öö, kus ta viibis õues. Hommikul, kui teda otsima läksin, magas ta raamatukogu turbakuuris. Musketär hakkas surnuaias jalutamas käima. Surnuaed oli samas, ainult meetrit kümme diagonaalis üle ristmiku. Musketär ei läinud kunagi diagonaalis üle tee, nagu oleks ta liiklusreeglid pähe õppinud. Esmalt läks ta rahvamaja ees üle tee, vaadates enne kahele poole, kas mitte mõni auto pole tulemas. Siis läks ta üle teise tee jälle enne kahele poole vaadates ning oligi surnuaia müüri ääres, millest ta lihtsalt üle hüppas. Kord läksin hauaplatse korrastama ja võtsin Musketäri kaasa. Musketäril oli heameel, et mina ka kaasas olin. Ta hakkas mürgeldama ja kihutas tuhatnelja üle korrastatud hauaplatside, jättes liiva sisse sügavad jäljed. Ta istus ristide põikpuudel nagu mõni nõiakass ja tormas jälle edasi. Mul oli pärast tükk tööd tema jälgede silumisega.
Märjal maal otsivad kassid tavaliselt kuivemat kohta, kuhu astuda, kuid Musketär käitus lausa vastupidiselt. Ta jooksis solinal läbi kõige sügavamatest lompidest, nagu koerad seda teevad, nii et kõhualune tilkus. Ühel vihmasel päeval oli Musketär tükk aega õues olnud ja kui ma raamatukogust tuppa läksin, istus Musketär laual ja lõpetas oma kõhualuse puhastamist. Valge laudlina oli märg ja keset lauda hunnik liiva ja pori. Nii me elasime. Musketär oli nüüd täiskasvanu ja tal tekkis ka muid huvisid peale laste ja minuga müramise. Mu sõbranna kirjutas Musketärist isegi vemmalvärsi:
Kõnnib ümber rahvamaja
meie Muske – Miu! Ja Mau!
Röövida on jälle vaja
mõne kassineitsi au.
Saabus ka aeg, millal kolisime rahvamajast alevisse uude individuaalelamusse. Asjad olid juba ära viidud, aga Musketär oli veel kolimata ja tema pärast ööbisin veel kolm ööd tühjas toas. Ootasin vana päeva, et saaksin selle koos Musketäriga veeta uues kodus ja teda seal elama õpetada. Magasin põrandal madratsil ja Musketäri küljealuseks oli diivanipadi. Enne magamaheitmist nuusutas ta padja põhjalikult üle ja veendunud, et see ikka tõesti oma on selles imelikult tühjas toas, heitis magama.
Õhtul enne vaba päeva võtsin kassi sülle ja hakkasime astuma. Minna oli ainult viie minuti tee, aga Musketär läks rahutuks ja kui ma ta uue maja köögis maha panin, oli Musketär tulivihane. Ta susises ja näitas mulle hambaid. Siis käis ta toad läbi ja nuusutas kõiki esemeid. Veendunud, et need on kõik tuttavad asjad, rahunes ta maha. Järgmisel päeval käisime mitu korda õues ja tulime jälle tuppa. Ka puukuur sai läbi vaadatud. Järgmisel päeval läksin tööle ja jätsin Musketäri kööki. Kui õhtul tulin, oli köögiaken lahti, kardin lehvis tuules aknast välja ja Musketäri polnud kusagil. Mõistatuseks jäi, kuidas ta akna lahti sai. Noh, olgu, mõtlesin. Küll ma su homme rahvamaja juurest kätte saan. Aga paari tunni pärast kolistas Musketär ukse taga. Ilmselt oli käinud ümbrusega tutvumas. Rahvamaja juurde ta enam ei tulnud. Ainult kord suvel nägin teda surnuaeda minemas. Raamatukogusse ta sisse ei astunud ja õhtul oli jälle kodus.
Musketärile meeldis vahel pööningul käia. Kord, kui läksin teda välja laskma, hakkas Musketär kargas mulle hammastega säärde. Urisemine oli tähendanud seda, et Musketär ei tahtnud mitte õue vaid pööningule minna. Edaspidi teadsin, kumba ust avada. Sain ka teada, kuidas Musketär aknast välja pääses. Ühel päeval, kui olin aias, oli Musketär aknal ja tahtis minu juurde tulla. Ta tõmbas käpaga aknahaagi lahti, lükkas ninaga akent ja oligi väljas.
Kord jõulude ajal oli Musketäris hirmus paha olla. Tal valutas kõht. Muske käis mitu korda poti peal, kuid tulemusteta. Ta puges jõulukuuse alla ja mina ei tohtinud tema poole vaadata. Niipea, kui pilgu Musketärile heitsin, hakkas ta urisema. Lõpuks siiski asi lahenes.
Meie maja naabrusse kolis üks vanapaar oma uude majja. Neil oli noor kass ja Musketär hakkas teda millegipärast ahistama. Kass põgenes puu otsa ja Musketär ronis talle sinna järele. Oli tegemist, enne kui ta sealt kutsumise peale alla sain.
Ühel suveõhtul sõitsime näitetrupiga välja pidu tegema. Jätsin Musketäri õue. Kui tänava otsast tagasi vaatasin, istus kass keset tänavat ja vaatas mulle järele. See oli viimane Musketärist. Kui öösel koju jõudsin, polnud Musketäri. Ta ei ilmunud järgmisel päeval ega ülejärgmiselgi. Üks võõras kass istus aiaposti otsas. See oli märk, et Musketäri pole enam elavate kirjas. Seni polnud ükski kass oma jalga Musketäri territooriumile tõstnud. Küsitlesin ümberkaudseid inimesi, keegi ei teadnud midagi. Vanatädi Elvine, kelle maja oli peaaegu vanapaari vastas, ei tahtnud õieti rääkida, aga vihjas siiski vanapaarile. „Oli sel õhtul siin miskit kilinat-kolinat, aga mina läksin tuppa ja panin ukse kinni. Rohkem ma ei tea midagi.“ Siis niiviisi! Küllap oli minu Musketär läinud jälle nende kassi kiusama ja mind polnud aitamas. Mu lein oli piiritu ja kõige hullem oli teadmatus. Mida nad ometi tegid Musketäriga? Kuidas nad tapsid mu lemmiku? Mu ahastusel polnud otsa ega äärt. Paari päeva pärast kohtasin naabri perenaist ja küsisin Musketäri järele. Ta vastas, et ei tea midagi. Ütlesin siis, et ma needsin ära oma kassi tapjad ja õnne ei saa neile olema. Naabrinaine vaatas mulle imeliku pilguga otsa ja ma ei saanud aru, kas ta pidas mind hulluks või võttis asja tõe pähe.
Oli aasta 1961 ja kuus aastat olin ma saanud elada koos oma lemmiku Musketäriga. Mul pole temast isegi fotot, kuigi fotoaparaat oli mul olemas. Mõtlesin palju kordi, et teen Musketärist suure foto, raamin ära ja panen seinale. Miskipärast jäi see ikka tegemata, kuni oli lõplikult hilja.
Teist nii armast kassi, kui seda oli mu Musketär, pole mul enam kunagi olnud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud Jaapani tantsuhiir (4 a. tagasi), kalad (10 a. tagasi), koerad ja kassid praegugi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti kõigi soovil ja see polnud päris äkkotsus. Enne ikka mõeldi selle üle. Pooltargumendid: lemmiklooma eest on vaja hoolt kanda, teda toita ja temaga tegeleda.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime tuttavalt. Maksma ei pidanud, anti muidu ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmikloomade nimed on olnud:
Koertel – Reku, Tommi, Sammi, Roki
Kassidel – Liisu, Ruudi, Miki, Krissu, Britney
Hiirel – Tom
Igaüks pakkus nimesid ja koos otsustati valida sobivaid.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat teavet saan internetist, televiisorist, raamatutest, ajakirjadest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Minu puhul pole mood lemmiklooma valikut absoluutselt mõjutanud. Tõug, pikkus, värvus ei olene moest, vaid oma maitsest.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole osalenud lemmikuga loomanäitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitsevad lemmiku eest kõik võrdselt. Vanaema toidab, mina jalutan ja mängin, kammin lemmiklooma eest.
Loomaga tegeledes veedan päevas u. 1,5 h.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kuid põhiliselt ostame kassile spetsiaalset toitu ja koerale samuti. Koerale ostame ka konte. Parem on ikkagi poest loomadele mõeldud toitu osta. Hoiab sellega aega kokku ning pealegi söövad seda paremini.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ükskord kui praegusel lemmikul – koeral Rekul kõrv kõvasti sügeles ja ta seda liialt sügas, pidime pöörduma veterinaari poole. Kuna koer on väga kuri, ei olnud võimalik teda arstile näidata. Siis kirjutas tohter sümptomite järgi Rekule rohu välja. Õnneks oli sellest kasu. Ammu, kaua aega tagasi mädanes kassil tagumine käpp, sest ta oli seda vigastanud. Pigistasime ise mäda välja ja panime sellele rohtu. Mõjus. Tegelikult on loomade vaktsineerimine väga vajalik, sest lemmik on samuti pereliige ja me ikka aitame ja kaitseme pereliikmeid.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma pole looma steriliseerimise vastu. Kui kellelegi on see vajalik, siis miks mitte. Mina kätt ette ei pane. Vajalik on see sellepärast, et mitte soovitud järglasi ei saaks. Pole ju võimalik nii paljude loomade eest hoolitseda. Emasloom on ning ta on steriliseerimata. Kuid kordagi pole talle andnud tiinusevastaseid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Olen tõesti lasknud loomal järglasi saada. Paaritanud pole, see on „juhtunud“ lihtsalt.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koeral, kes on õues, temal on olemas kuut, kus ta saab olla ja magada. Kass on toas ja vahest õues. Talvel, kui on palju külma võtame alati koera ja kassi tuppa. No kass on pea aastaringselt toas. Koer harvemini.
Lemmikloomi reeglina voodisse ei lubata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Mõnel lühemal reisil on kass kaasas olnud. Kui on pikad reisid, siis lemmikuid kaasa ei võeta. Kuna keegi on alati kodus, siis ei ole see probleem. Loomad saavad igal juhul toidetud. Ükskord transportisin kassi korvis. Kui kusagile minek on, siis loomi kaasa ei võeta.
Loomahotelli teenuseid ei ole kasutanud. Selleks pole vajadust olnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera sünnipäeva teadsin ja seda ka tähistasin kommide, vorsti andmisega. Nüüd enam ei mäleta ega tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Lemmikloomale riideid pole ostnud. Koeral ja kassil on mõned pallid. Kassi pesemiseks ostsime spetsiaalse šampooni. Spaasse ei ole viinud ega taha viia.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Täitsa võimalik on looma eest üle hoolitseda. Näiteks ostes parimaid toite, mänguasju, riideid, viia spaasse, hotelli jne. Ning veel liiga palju tähelepanu pöörates.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegusel ajal on rohkem võimalusi koerale parimat pakkuda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui maailma parim kass Liisu suri suure naabrikoera hammaste vahel, matsime ta ilusasse kohta metsa ääres. Kaevasime haua ja mähkisime ta riide sisse. Seejärel asetasime auku, ajasime mulda peale ja kaunistasime platsi lilledega.
Uue looma võtsime mõne aja pärast.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile oleme üritanud selgeks teha, et laua peale ei tohi hüpata ja sealt midagi võtta, häda mitte tuppa teha, lillepotis mitte kraapida, voodisse samuti mitte minna. Puhtusepidamine on sedamoodi korraldatud, et kui kass teeb, mida ei tohi, siis teda takistatakse ja loetakse sõnad peale. Veel paneme „ahvatlevad“ asjad peitu.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Sellist juhtumit ei ole olnud. Looma karistamine ei tohiks liialt karm olla. Samas peab teda keelama, kui on pahandust tegemas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahest ikka räägin loomaga pikemalt. Iga päev tervitan teda ja ütlen paar head sõna. Arvan, et loom mõistab inimese kõnet ja ka meeleolu.
Selle peale ei oskagi midagi öelda. Eriti ei usu, et loom nii nagu inimene mõtleb. Eks midagi ta ka mõtleb. Ei tea ainult mida.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerale olen õpetanud palju trikke:
Ei tohi
Lama
Istu
Too
Hüppa
Tule
Anna paremat/vaasakut käppa
Päris täpselt ei mäletagi, kuidas trikke õpetasin. See oli tükk aega tagasi.
Oma lemmikule ei pea vajalikuks põhjalikumat dressuuri, piisab sellest, mida ta hetkel oskab. Sest ma ei käi temaga võistlustel ega näitustel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu arvates mitte.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed peavad loomaga jalutama ja ka süüa andma. Lapsed mängivad lemmikutega üldiselt rohkem.
Arvan, et iga laps vajab looma. Selleks, et õppida kellegi eest hoolitsema, saaks mängida ja et tal oleks seltsiline.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Pärast lemmiklooma võtmist ei ole hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega. See pole selles suhtes midagi muutnud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Rotti ei peaks 100%. Sest nad on ebameeldivad minu jaoks ja nendega pole huvitav nagu koertega. Saba on ka jube kole. Ei paku huvi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kahjuks ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui kellelegi eksootilised ja ebatavalised loomad meeldivad, lasku käia. Ise sellise asjaga ei tegeleks. Mõned on ikka päris ohtlikud. Mulle meeldib pidada tavalisi lemmikloomi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates saavad olla lemmikloomad: koer, kass, koduhiir, madu, merisiga, hamster, rott, kalad, papagoi, küülik.
Mingil juhul ei saaks olla lemmikud: ämblikud, iguaan, piraajad.
Lemmikloom erineb koduloomast selle poolest, et koduloomi peetakse kasu pärast (piim, liha, munad jne.) Lemmikuid aga seltsi pärast. Lemmikloom ei ole ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet. Neil on otstarve olemaas. Näiteks kass püüab hiiri, koer valvab kodu.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Arvan, et inimesed peavad loomi, et end mitte üksi tunda, et oleks kellega rääkida, et hoolitseda kellegi eest, et oleks lihtsalt armas seltsiline. Mõned aga peavad neid selleks, et võistlustelt ja näitustelt auhindu kokku ajada.
Olen talulaps. Talus olid loomad, samuti koer ja kass. Loomad on minule väga meeldinud. Olen üksik laps perekonnas, siis olidki loomad, kellega võib olla väga tihedalt suhtlesin. Näiteks pugesin aia vahelt karjamaale (karjamaa ja õue aed oli üks) loomade keskele. Mul oli lemmikhobune Manni. Temale viisin leiba, kui ta mind nägi, tuli vastu. Lubas mind paitada igalt poolt, isegi saba katsuda. Ema sünnitas mind 39 a., samal aastal sai 40. Meie karjamaalt käis läbi tee, mida mööda mindi heinamaale, ütlesid, et see laps küll seal loomade vahel sureb.
Midagi minuga ei juhtunud. Manni oli väga hea südamega. Temaga tegin ka esimesed töökatsed põllul, rullisin, äestasin ja õppisin rakkesse panema. Kannatlikult ootas kõik minu liigutused ja kui rakendus lagunes, siis ka selle. Kahju oli minul temast kui vanemad naised alati teda valisid kolhoosi tallist. Ta oli vana ja vaevatud. Isa oli tallimees, kui oli soov, siis rakendas ta jälle tema, kuigi tallis oli hobuseid, kes nooremad, tugevamad. Siis käis tallimeestel kaasas kahtlus, et oma hoitakse. Igal sügisel prakeeriti vanu hobuseid rebastele (hõberebasefarmid). Tema iseloomu tõttu jäi ta palju aastaid sellest maha, tegi küll inimestele head, aga vaeva nägi. Arvan, et isagi oleks ta parema meelega rebastele saatnud, aga nii ta oli. Mõnikord mõni helde perenaine andis talle töö vaheajal oma lehma heinast mõne suutäie ja leivakooriku. Tal oli läikiv karv, punakas-beež. Lapsepõlves oli ilus, isa kammis ja harjas, ka tema armastas hobuseid. Kolhoosis see enam nii ei olnud, oli kõhn. Ta oli pisikest kasvu, eks kõhtki olnud väiksema. Kaks suurt hobust meie tallis suri 1953 a. kui oli vihmane suvi, hein jäi tegemata. Talvel toodi metsast männioksi söödaks jne… minu mälestus on selline, et ta veel kevadel tõi ilmale varsa.
Mälestused on mul ka lapsepõlve lemmikus s.o. lehm Kirju. Ka väga rahulik. Sörkisin igal pool ema järgi, nii ka lehmalüpsil. Lõuna aeg lüpsti karjamaal. Mina olin kruusiga kohal, sest ema valas lüpsisooja piima. Ma ei mäleta, kui vana võisin olla, kui tekkis tahtmine ise lüpsta. Olin väga õnnelik, kui Kirju mulle mõne tilga andis, tegin talle pai. Ka tema läks kolhoosi. Kõige noorem Trilla jäi omale. Ka tema oli hea, rahuliku iseloomuga. Tõi ilmale ilusa ruske vasika. Trilla oli siis juba üle 10 a., isa tahtis rusket (tume pruun) lehma ja kasvatasimegi uue. Olen üksik, minu pere on olnud ema ja isa. Ka Tirka (uus lehm) jäi pereliikmeks. Eks lehm oligi kolhoosi ajal, kes aitas elada: piim, või, koor kõik oli omalt, piima (läbiaetud koorelahutajast) sai anda seale jne.
Isa suri 1971, aasta pärast viisin tema sovhoosi lauda, oli aher, jäi surmaotsust ootama. Kaua oli kõrvus, kuidas mind taga ammus. Ema jäi nutma. Trilla elas 18 a., tema müüsime tädi peresse. Nende lehm lõhkus aedu, ei lasknud lüpsta, oli lemmik ka seal peres. Viimane poegimine oli raske, oli juba ka uus, tema vasikas kasvamas. Aasta oli nende peres ahtrana, siis tõi tütar ilusa vasika ja lõppenud oligi tema maine tee. Kahju oli kõigil. Meie perel vähem, sest olime harjunud oma lehmaga.
Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, heina aeg oli tore. Kurb saatus, mis looma ootas, on mulle alati väga raske olnud. Ma ei ole olnud ühegi seatapmise juures ega tilka verd võtnud. Ma loobun verivorstist, aga sinna ma ei lähe. Olin toas, padi pea peal, et ei kuuleks sea viimast appihüüet! Iga kevad rõõmustas väikeste visside, uttede sünniga. Hobusevarss oli harvem. Neid sai hoida, meeldisid, kuid see kordus igal kevadel. Meeldisid tibupojad, pääsupere räästa all. Mul on siiralt kahju, et paljud praegused lapsed seda kõike ei näe.
Minu tädil olid jänesed. Tahtsin omale ka. Minule ei võetud, sest ema-isa kartsid, et kui nad poegivad, siis on jälle kurbus peres, arvan, et ka isa ei olnud jänese lihast huvitatud, väike armas loom.
Kassidest rohkem on mulle meeldinud koerad. Esimene koer, keda mäletan, oli Mats, väike beež kaunis pika karvaga koerake. Ilus nägu, süsimust külm nina, surusin selle alati omale vastu põske. Tema lubas kõike, näiteks panin oma riideid kuidagi selga, siis istusime toolile, et sõita tädile või surnuaiapühale. Need olid kohad, kus lapsena sai käia. Tema hoidis mind ka, mäletan teda alati oma voodi ees, kui ärkasin. Lubasin temal ka oma leivalt võid lakkuda, sest hammustada minuga koos leiba ta ei mõistnud ja minu leivatüki omale ei tahtnud. Jooksime koos karjamaal, mina ees ja Mats taga. Mõnikord olime ema silmapiirilt kadunud, siis oli Mats ees, tema jooksis vahel ka mõne linnu, harvem hiire järgi vilja või kartulivagude vahele. Ema hüüdmisele reageeris ennem tema, sest minul oli huvitav leida mõni ümmargune kivi või kartulimuna (vili peale õitsemist).
Leinasin teda väga kaua, kui ta ükskord pääses pulma ja sealt enam ei tulnud…
Lohutuseks võeti uus koer, väike Tipsi, ei unustanud ma ikka Matsi, sest Tipsi oli kutsikas, tahtis mängida, hambad olid teravad, tihti ei mõistnud teineteist. Jäi rohkem isa koeraks, käis tema järgi ka siis kui ta hobusega läks. Autosid käis vähe, aga tema jäi auto alla. Vist läks isa veskile. 17 a. elas meiega Mopsi. Ta oli hea, ilus must väike koer. Olin siis juba suur, vist VII kl. ja VIII läksin kodust ära, olin pühapäeviti kodus. Tundis minu tulekust head meelt, liputas saba. Ta ei tahtnud olla süles. Paitamine küll meeldis.
Kõik koerad ja kassid sõid sama sööki mis isegi. On meeles, et olid kassil ja koeral eraldi toidunõud. Suvel olid toas ja õues, sest ema kurnas piima õues ja siis anti põhi ja pealmine vaht nendele. Ootasid seda alati.
Mopsi viimaseid päevi ma ei näinud, olin sanatooriumis. Kui koju tulin, siis teda enam ei olnud. Ma ka ei pärinud, kuidas tema elu lõpp tuli, sest sain aru, et tema elu oli raske, ei kuulnud. Ka mõistusega ei olnud alati kõik korras. Vahel juhtus nii, et tuli õuest tuppa pissile. Koerad magasid kõik heintes. Minu kodu oli rehetare otsa ehitatud kaks kambrit ja köök. Rehetoa ees oli üks ruum, mida kutsuti „ukseesine“. Seal olid heinad või õled. Koerad seal magasid. Siis võtsime naabritädilt, tal oli emane koer, beeži kutsika. Nimeks panime Urri, sest armastas uriseda. Tigedust tal ei olnud. Kippus minu järgi käima, vahel ka päris võõrale. Isa oli siis juba haiglane, armastas istuda tema juures, jalapeal tukkuda. Ei unustanud ta ka oma lapsepõlvekodu, venda. Mürasid ja maadlesid, olid kohe nende „spordiplatsid“, vahel tüütasid perenaist. Käisin teda vahel koju toomas, siis oli nii väsinud, tahtis sülle.
Isa suri vähki, viimased kuud oli voodis. Urri oli tema voodi ees ja ulus. Isal olid suured valud. Kas ta mõistis neid, miks ta ulus, ei tea. Vanemad inimesed ütlesid, et ennustab surma. Kolm päeva pärast isa surma ta kadus. Meil emaga oli temast väga kahju. Ei tea, kas meelitas keegi teda omale, või läks isa otsima ja unustas kodutee. Käis juba kahtlus meie meelest läbi, et võib-olla oli naabritädi koerte möllust tüdinenud, aga ta ütles, et polnud neil käinud.
Koerast oli suur puudus… Isa matus oli 22. mail ja juulis toodi meile uus kutsikas. Nimeks panime Simmi. Minu meelest väga armas koer. Oli meiega 13 a. Sõbralik, aga talle ei meeldinud lapsed. Ema viis ta kord õue ketti, rohkem ei viinud. Lapsed võtsid teda kui märklauda ja loopisid kividega. Ta ei vihanud mitte ainult neid, vaid kõiki, umbes kümne aastani. Õues käisin jalutamas väikese (1,5 m) ketiga. Olime ettevaatlikud lastega. Ühte hammustas, ei jõudnud hoiatada ega sülle võtta. Tal oli kasukas seljas, hammustas käevarrest. Ehmatus oli suurem. Kui olid lapsed meil, oli Simmi ka toas ketis. (Foto, ei soovi tagasi.) Tema oli meil lapse eest, minul rohkem. Tihti süles. Ta tuli ise minu kõrvale diivanile istuma ja puges sülle. Tema oli toakoer. Meenub esimene öö meil, nuttis, võtsin enda juurde voodisse… kõndisin temaga. Nutt ei tahtnud järgi jääda, igatses ema. Järgmise öö magas paar tundi minu juures, siis oma pesas (väike karp pehme riidega) minu voodi juures. Kui aasta pärast vana rehetare maha jätsime, sest oleks vajanud remonti. Emal oli väike pension (14.-) minul lasteaia majandusjuhataja töö, töötasu 70 rbl. kuus. Sellest jätkus elamiseks. Koht oli üksik, kartsime kahekesi. Üksi olemist ei kujutanud ma ettegi, sest teadsin, et see tuleb. Ema oli siis 75 a., haiglane. Minu sisetunne ütles, et ema on minu viimane elukaaslane. Olen 70 a. nii ta läkski. Kodust jäänud rusuhunnik, maaparandus tegi mis vaja: põletas, mis süttis ja ülejäänu lükati traktoriga kokku.
„Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, seisab kustumata hinges sügaval…“
Simmi oli perekonnaliige, meie toidul. Toitu ta ei valinud, sõi soolast ja magusat. Temaga käisin iga päev ja iga ilmaga 4 korda päevas jalutamas. Esimene kord oli kella kuue paiku hommikul, sest läksin 6.30 tööle, siis lõunaaeg, veel umbes 18 paiku ja õhtul enne magama minekut. See oli mulle kasulik. Pea valutas vähem, ka keha „figuur“ oli parem, sest ilma põhjuseta ei taha eriti õue minna. Parema meelega loen või lehitsen väljalõikeid ajalehtedest, mis olen jätnud „paremateks päevadeks“. Neid jääb tuleroaks, sest paremaid päevi ei tule ja igasugust praegusaja materjali tuleb peale, millega ei jõua kursis olla, vahel tahaks. Mõistus „ei võta“, tahab süvenemist ja ega silmadki enam luba… hoiatussignaal kae, soovitab silmi puhata. Simmi oli viimased kuud haiglane. Läks paksuks. Piirasime veidi magusa söömist. Külalised tõid talle, kui „meie lapsele“ kommi, küpsist, konti. Arvasime, et sellest. Jalutuskäikudel tahtis puhata. Kui keegi meile tuli, oli hea meel, püüdis hüpata. Meenub viimane õhtu. 21.30 paiku tulime õuest. Istus trepile, vaatas haledalt mulle otsa. Tõin süles tuppa. Toas oli tuju hea. Jõi vett, jäime kõik magama. Hommikul ehmatas meid… oli surnuna tooli all, mille peal olid ema riided. Sovhoosil oli katlamaja, kus põletati ka surnud pisiloomi, kes ahju mahtusid. Ta suri talvel, matmine oleks olnud väga raske. Katel andis meie majadele sooja (14 maja erinevate korterite arvuga). Ka see kaotus oli raske, mõtlesime emaga et enam koera ei võta, ei taha enam sellist leina.
Minul on jaanuaris sünnipäev ja mulle kingiti kutsikas, kes sündis septembris, perenaine hoidis koeri väga ja tema ei olnud käinud terve talve jooksul ühtegi korda õues „pissil ega kakal“. Ei julgenud ka mina seda teha, sest kartsin, et külmetan ta ära. Käisin õues olemist süles harjutamas ja kõndisin temaga rihmaga toas, et harjutada jalutama. Jalutamise rihma otsas õppis ära, kuid pissitilgad kippusid teinekord tuppa juhtuma.
Vanemad inimesed ütlesid, et koera kasvatamine talvel on raske. Järgmisel talvel ta enam ei kartnud külma, käisime õues. Tema tahtis vahel ise õue minna, ei olnud nii kindlaid kordi. Hakkas mind liiga hoidma, oli vahel ema peale kuri. Kui päris kahekesi olid, said väga hästi läbi. Tema elas 6-aastaseks, jäi haigeks. Oli liikumas koerte katk. Arst arvas, et see haigus ei olnud tal. Andis rohtusid, need ei aidanud. Käisin ka temaga veel eelmisel päeval õues. Õhtul kippus minu juurde, oligi selle öö minu voodis. Hommikul tõstsin maha, enam ma teda õue ei viinud. Jäi haledalt järgi vaatama. Kui töölt tulin, oli väga raske tunne südames. Ei läinud tuppa, vaid naabritele. Naabrimees leidis. Panin ka tema lina sisse ja siis viis naabrimees, tema oli sel päeval tööl. Kütjad töötasid 12 tundi, neid oli 4. Oli aprilli lõpp, oleks veel mõne nädala elanud, siis oleks pidanud haua kaevama. Ei ole meil aialapikest ega midagi, ei teagi, kuhu oleksin matnud. Südames tänasin, et see viimastel kütmise päevadel juhtus. Ka tema oli beež, nagu mu esimene koergi, keda mäletan. Siis andsin endale tõotuse, et ei võta ühtegi looma, see viimane „vaatus“ on väga valus ja tihti tuli ka paluda naabreid, et nad temaga jalutamas käiksid. Ema suri 1987 a., kui ta jaksas käis koeraga õues. Ema elas 90 a. Viimased neli kuud oli ta haige, ei käinud õues. Koerad, eriti pisikesed, mulle väga meeldivad, olen suutnud omale antud sõna pidada. Simmiga käisin arstil, kahtlustasin usse kõhus, sain rohtu ja koer jäi rahulikuks. Ühel suvel leidsin kammimise ajal talt mõne kirbu. Rahulikult istus mul süles ja lasi otsida. See oli vist kaks suvekuud, ei tea kellelt või kust need sai ja ka kadusid. Praegu on lihtsam, on kirbu vastased kaelarihmad, spetsiaalsed söögid jne. Arvan, et kui ma ise sain söögist kõhu täis, küllap said ka nemad vajaliku.
Viimase koera nimi oli Laki, see oli perenaise poolt „ristitud“. Ta oli kõige pisem minu koertest. Kutsusin mina ja ka minu tuttavad teda „Laasuks“. Ei mäleta, kes oli ristiisa või -ema. Viimased koerad, Simmi ja Laki, olid vaktsineeritud. Kui külas elasime, siis oli Mopsi, ei mäleta, et temaga oleksime käinud süstimas.
Looma steriliseerimisesse suhtus positiivselt, sest pole hullemat, kui neid väikesi elukesi nn. „merekooli“ saata (uputada). Neid sünnib vahel kümme, ellu ei saa neid jätta, pole ka midagi hullemat kui hulkuv või halvasti koheldud, tühja kõhuga koer või kass.
Mina oma koertega pikematel reisidel ei ole käinud. Kõige pikem reis oli ketiga või rihmaga tädile (1.5 km).
Sünnipäevi ei teadnud ega ka tähistanud, ka riideid ei ole ostnud, samuti ehteid.
Kui võrrelda seda aega, kui väike olin, siis hoolitsemine on mõnes peres küll liialdatud, nagu magatakse ühes, diivanil on koer esimene, sest vahel võib tulla külalisi, kellele see ei meeldi või kardab. Minu koerad on olnud ka minuga ühes diivanil, rohkem süles, siis kui vaatasin televiisorit. Ega nad kaua tahtnudki olla. Läksid maha, tahtsid vahel olla palja põranda, mitte vaiba peal. Sama „kasukaga“ pidi ju minema ka talvel õue.
Arvan, et koer saab aru, kui on midagi halvasti. Kui mul valutas pea, võtsin tabletti, heitsin pikali, siis nemad puhkasid ka rahulikult. Kui oli kõik korras, olid ka nemad rõõmsad, võtsid oma asju (mõnikord minu vana suss) suhu, pakkusid mulle jne.
Minu arvates laps vajab looma, ta peab ka tema eest hoolitsema nii palju kui võimalik, sest tal on ka koolikohustused.
Minu arvates võivad lemmikloomadeks olla koerad, kassid, ka merisiga, temaga ei ole vaja palju hoolt. On puuri puhastamine, suvel toidu muretsemine. Ka tema tahab istuda vahel süles. Minu naabrilastel oli, elas üle 10 a. Ei meeldi mulle rotid, maod jne… need ajavad mulle kananaha ihule, kuid igal ühel on erinev lemmik. Ka linde olen söötnud.
Lemmikloom (näiteks koer) „viib“ inimese loodusesse. Toas ei ole sa üksi. On kelle eest hoolitseda. See on loomaarmastus, mida ei saa sundida, see on inimese sees.
Ühel sügisel, palju aastaid tagasi oli meie majades palju hiiri. Kartsin neid, ma ei julgenud õieti magadagi. Hiir või rott minu lemmikuks kuidagi ei saa, olgugi et olen rotiaastal sündinud.
Korterites, arvan küll, on ainult lemmikloomad, kellel pole praktilist väärtust. Kui on oma maja, siis on koer ikka valvur, kass hiirepüüdja, keda hoitakse, hoolitsetakse. Kui inimesel ei ole loomaarmastust, ei kannata koera haukumist või kassi näugumist, siis selline inimene oma koju neid ei võta.
See on tundmus ka minus, mida ei oska kirjeldada ega sõnades väljendada.
Kui 2005 aasta sügisel 48. teatmematerjali kogumise võistluse raames teema „Lemmikloom“ välja kuulutati, olin peaaegu kindel, et see teema pole minuvanustele (liiga lihtne), vaid haaramaks töösse enam kooliõpilasi. Pikka aega püüdsin kirjutamist vältida, kuigi koerad lemmikloomana on meie peres eksisteerinud ajast-aega ja ilma nendeta ei kujutaks elu ettegi. Mõelnud järele, sai mulle selgeks, et ka seda teemat on võimalik lahti kirjutada erinevast aspektist lähtudes. Nii otsustasin (lähtuvalt minu erialast) eriti rõhutada lemmikloomade ja nende eest hoolitsemise toimet inimese tervisele, eriti psüühikale.
Elus leiab vähe rahu ja hea tuju allikaid. Lemmiklooma pidamine on üks neist. Lemmikloomad kingivad meile tingimusteta armastuse ja stabiilse vastutustunde ning pakuvad tröösti ka siis, kui muud asjad kipuvad viltu vedama. Paljudele meist asendavad nad oma pere ja järeltulijate puudumist või täidavad tühja koha nende kaotamise korral. Nende hulgas leidub nii „isehakanud lapsehoidjaid“ kui ka vanuritele „vestluspartnereid“.
Kuna lemmikloomad on tihti arukad ja arenemisvõimelised, siis kasutatakse neid nii tsirkuseseareenil inimeste naerutajatena (või imetlusobjektidena) kui ka abilistena igapäevatöös, kasutades ära nende enamarenenud haistmismeelt, riskivalmis kohusetunnet (pommikoerad, narkootikumide avastajad, tuletõrjekoerad, piirivalvekoerad, pimedate juhtkoerad jms.) Koerad majavalvuritena on aga niivõrd tavaline nähtus, et seda ei pane enam keegi meist imeks.
Paljude sajandite kestel on inimesed omistanud koertele ravitsemisvõimeid. Juba kreeka mütoloogias täheldati sellekohaseid uskumusi. Koer on Apallani püha loom, seepärast ohverdati teda, et Jumal aitaks terveks ravida raskeid haigeid. Kui Rooma impeerium Antiik-Kreeka alla neelas, muutus ka suhtumine koertesse, ohverdamise asemel viibisid nad lihtsalt tavapäraselt usutalituste juures. Pikapeale hakati koera seostama meditsiinijumal Asklepiosega, sündis mõiste „templikoerad“. Need koerad olid väikest või keskmist kasvu, viibisid palvetajate läheduses (lakkudes vahel isegi nende haavu) ning neile jätsid tervenenud haiged templisse tänukirja. Sündisid sellised imed nagu pimedast sai nägija, kadus pahaloomuline kasvaja, halvatu hakkas taas kõndima jne. Jne. Asktepiose templid purustati kui paganlus asendus ristiusuga.
IX sajandil Belgias sai aluse vaimuhaigete ravimine koertega, mida nimetati „koerateraapiaks“, koostati isegi raviprogrammid. Ka Esimese maailmasõja veteranide ravis leidis kasutust selline teraapiavorm.
Koera süljel on leitud antibakteriaalsed omadused (ei teatud ju vanal ajal veel antiseptikutest midagi), koera ülitundlik haistmismeel aitab tal ära tunda pahaloomulistes kasvajates leiduvaid haruldasi valguühendeid.
Bioenergeetilises ravis on enamkasutatavad suuremad koerad, kuna nende elundid meenutavad kõige enam inimeste omi. Efekt on maksimaalne ravis vaid siis, kui ravivat koera armastatakse, tema peale ei vihastuta ja teda ei karistata. Parim variant on dresseeritud koer, sest sel puhul läheb dresseerija bioenergia alfa-resonantsi koera omaga ja abi on eriti tõhus pärilike haiguste korral.
Koera dresseerimine võimaldab inimesel olla kõrge eani hea tervise juures. Juba mõneminutine dresseerimine turgutab ja harmoniseerib närvisüsteemi võrdudes klaasi tooniku joomisega. Arenevad lihased, veri ja kopsud küllastuvad hapnikuga. Tervendava dresseerimisega tegeldakse kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Sörkjooksu tehes on oluline hingamine diafragma abil. Ravitoimet omab ka koeraga koos ujumine. Ka koerakarvadel on ravitoime. Laste puhul on loomateraapial mõningaid eripärasid: nad tajuvad loomi veidi teistmoodi, seostades neid muinasjututegelastega. Neid kujutlusi ei maksa lõhkuda, sest ka rahvatarkus on omistanud paljudele loomadele ühtesid või teisi iseloomujooni. Laps ja koduloom moodustavad loomuliku paari, loomaga mängides ja rääkides areneb laps kiiremini. Uurimused on näidanud, et loomi pidavates peredes on lapsed avatumad, jutukamad ja osavõtlikumad. Nad harjuvad varakult hoolitsema teise elusolendi eest ja tundma vastutust. Arstide kogemused on näidanud, et ka loomahäältel on tervendav toime, nii kasutatakse neid ka salvestatuna. Ravida ei saa mitte ainult helidega, vaid ka vaikimisega, parimal juhul looduses. Isegi kalapüügil omistatakse tervendavat toimet. Koeraga vaikides jalutamine mõjub hästi stressi, südame isheemiatõve, infarktijärgse või -eelse seisundi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandi, varase hüpertooniatõve, gripi, bronhiaalastma, nahapõletiku ja lülisamba osteokondroosi puhul. Vaikimisega ravimine on kõigile kättesaadav, et nõua kulutusi ega kutsu esile tüsistusi.
Kõik neljajalgsed sõbrad kingivad meile vaimset tervist ja toovad palju rõõmu, nad teevad seda erinevalt, kuid alati omakasupüüdmatult.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kuna olen sündinud ja elanud maal, siis on minu majapidamisse läbi aegade kuulunud kassid, õue- ja toakoerad. Esimesed puht praktilises mõttes, hiirepüüdjatena välishoonetest, viimased aga just lemmikloomana, sest majavalvuri koha on alati täitnud õuekoerad, kes on ka olnud suuremat kasvu. Esimese toakoera sai minu vend oma 10-aastaseks sünnipäevaks ja kohe tuues ei saanud me teda tuppa tuuagi, sest ta kubises lausa kirpudest ja nakitses end pidevalt. Ehitasime talle õue kuudi, värvisime pruuniks, tegime koerale kirbutõrjet ja panime uuele sõbrale nimeks Naki (pideva nakitsemise pärast), mille kirjutasime ka punastes trükitähtedes kuudi avausest ülespoole. Naki suri loomulikku surma üsna eakana ja tema „matusetalitus“ avas ka meie lauda kõrvale nn. koerte surnuaia, kuhu on maetud kõik meie sõbrad. Toakoertest Jack, Muki, Loki (peale Naki) ja õuekoertest Jass, Robi ja Fredi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Algul võeti lemmikloom peresse loomulikult laste (s.o minu ja minu venna) nõudmisel, kuid kuna eranditult kõigile toakoertele meeldis autosõit ja meie isa oli elukutseline autojuht, siis võttis ta meid kaasa ka oma pikematele sõitudele. Esimese toakoera võtmist kaalutleti loomulikult kaua, kuna meie koolipäevad kujunesid muusikakoolis käimise tõttu väga pikaks ja sama võis öelda ka vanemate tööpäevade kohta, siis tekkis kohe küsimus, kes koera toidab ja valvab, et ta maantee peale ei jookse. Kuna lubasime kõigega ise toime tulla, siis viimaks andsid ka ema-isa järele. Tore on ju tulla koju, kui karvane rõõmurull on ootamas (isegi siis kui ta on järjekordse pahandusega hakkama saanud).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ka koerte saamislood on olnud erinevad, kuid eelistatud on alati olnud krantsid (ühest küljest on tõukoerad kallid osta ja pidada, teisest küljest on neil suurem võimalus ka haigestuda igasugu taudidesse ja tõbedesse). Loki, Jack ja Naki ning Muki on toodud tuttavatelt ja kuna iga elusolendi eest peab vanarahva kombe kohaselt midagi ka maksma, siis on selleks tavaliselt olnud mõningane külakost koera peremehele ja ka midagi maitsvat koeraemale. Raki sai toodud koerte varjupaigast, kus ta hakkas meile meeldima oma ülipüüdliku oskusega käppa anda. Jass sai ostetud kuulutuse kaudu peremehelt 100 rubla eest (hundikoera segavereline ristand). Fredi tõi meie majapidamisse minu sõbranna, kes sai selle eest ise kootud pitssokid ja likööripudeli. Meie praeguse lemmiku aga, kelle nimi on Terri ja kelle tõttu ma kirjutamise ette võtsingi ning kellest on ka fotomaterjali, tõi isa oma sõbra elukaaslase poolt, kuna tolle täiskasvanud tütar oli lapseootel ja väike laps ja toakoer ei sobivad kokku. Toimetused toimusid salaja, tütre teadmata ja kaua peale seda kleepis tüdruk linnas elektripostidele kuulutusi, mis kirjeldasid „kadunud“ koera ja lubasid leidjale vaevatasu. Hind oli ka seekord kokkuleppeline ja sümboolne.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimepanek otsustai enamasti üheskoos, algatajateks olid muidugi lapsed (hiljem ka venna lapsed), sest neil tekkis kummaliselt kiire seos koera välimuse ja omapära ning nime vahel. Ka hüüdnimed tekkisid omasoodu. Robit kutsuti Ropkaks, Jassi Jassuks, Fredi hüüdnimi oli koguni Kaaru, Territ hüüti hoopis venepäraselt Terrovitš.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmiklooma kohta olen hankinud siiani raamatute abil, mida on viimasel ajal väga hulgaliselt ilmunud. Näiteks A. Esserson, E. Joosepson, Kadarik, J. Kikkas, U. Pihlamäe, P. Saks. „Koer“, Dr. Bruce Fogle „Tunne oma koera“ jms. Mõlemad nimetatud raamatud on kingitud meie perele just suurest huvist ja armastusest tingituna lemmikloomade vastu väga heade tuttavate poolt ning on tõesti sisukad. Teavet haigestumiste korral oleme saanud ka loomaarstidelt väikeloomade kliinikutest (nii Tartust kui ka Jõgevalt).
Häid ja kasulikke soovitusi oleme saanud ka koerteklubi liikmetelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole kohe kindlasti selline tegus, mis oleks avaldanud mõju lemmiklooma valikul. Küll on aga aluseks olnud koera kena ja korralik välimus, tema praktilisus ja terasus ning taiplikkus. Eelistanud oleme alati tõupuhastele koertele krantse, kuna need on odavamad osta ja pidada, pole nii tundlikud haiguste suhtes ning seetõttu on ka nende eluiga pikem.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole me kunagi osalenud. Esiteks on Tartusse ja Tallinnase küllalt pikk maa, teiseks ei ole tegu tõupuhaste loomadega ja kolmandaks ei ole tavakoerad saanud põhjalikku dressuuri, küll omavad nad aga küllaldaselt praktilisi oskusi, mida on vaja majapidamises (väljaküsimine, toasusside toomine peremehele, lemmikkülalistele oma kummilelude toomine jms.).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kui koer on konkreetselt kellelegi kingitud (Naki vennale, Jass mulle), siis loomulikult koera peremees, muudel juhtudel kogu perekond vastavalt sellele, kuidas on aega ja tahtmist.
Kuna vanemad on mõlemad kodused pensionärid, siis viivad nad meelsasti ühte enese õues viibimise ja koera jalutamise vajaduse. Söögiajad langevad samuti ühte pere söögiaegadega, kusjuures koer sööb kõige viimasena ja spetsiaalselt selleks ette nähtud isiklikest anumatest (mitte mingil juhul otse põrandalt või käest). Ka televiisori vaatamise ajal vajab koer tähelepanu ja seda osutavad toas kõik pereliikmed. Isegi öösel on vaja sageli teda õue „asjatoimetustele“ lubada ja seda teab ta juba täpselt, kelle poole pöörduda, et õigeaegselt abi saada (eks ikka nooremate inimeste poole, kelle uni on pinnapealsem ja tahtejõud abi osutada suurem). Omaette protseduur on kuus korra saunaskäik, millele järgnevad kuivatamine, föönitamine ja kammimine. Ka siin osalevad kõik pereliikmed (mina pesen teda saunas, see on talle väga meeltmööda, isa kuivatab ja ema kammib).
Loomaga tegelemiseks kulub mul 3 tundi kindlasti, vahel vähem, vahel rohkem.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuivtoitu, kus on vajalikud vitamiinid ja mineraalained, ostan poest. Võimalusel annan talle ka nn. inimeste toitu nagu supid, maksakaste, keeduvorst, hautatud looma- ja sealiha, piim, makaronitooted, toored kartuliliipsud, maiusena küpsist. Kõik selleks, et toit oleks mitmekesisem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Hundikoeral Jassil oli jalaluumurd (lahtine), kuna ta jooksis sõiduauto ette. Luu pandi paika mitte looma, vaid inimeste arsti poolt tema kodus garaažis. Soovitajaks oli koerteklubi liige. Ussirohtu oleme 2 korda aastas ostnud ka profülaktika mõttes. Kõrvapõletikke olen ise ravinud. Jassi epilepsiahooge püüdsin ennetada samuti inimestele mõeldud ravimiga. Vaktsineerimist (eriti marutaudi vastu) pean väga vajalikuks. Siiani on seda tehtud organiseeritult kogu küla koduloomadele kohaliku loomaarsti poolt ja väga odavalt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Neutraalselt, kuna oma loomadel pole mul seda teostada vajadust olnud. Kasside puhul on see aga koguni hädavajalik, sest muidu on vajalik juba elusolendite hävitamine ja see pole juba enam eriti südamlik tegevus. Arvan, et sama kehtib ka emaste koerte puhul (minul on siiani olnud õnneks kõik isased olendid). Ka tiinusevastaste tablettide andmine on üks võimalustest, kuid sel puhul on vajalik nende manustamine õigeaegselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu koertel on olnud järglasi lausa suurte pesakondadena, kuid kuna „koeraisadel“ ei ole probleemi laste realiseerimisega, siis on kutsikad kõik kenasti siiani perekonnad ja kodud leidnud, kes neid väärivad.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õuekoertele mõeldud kuudi kinkis mulle isa koos minu esimese isikliku koeraga, kelleks oli segavereline hundikoer Jass. Kuut oli kahekordsete seintega, aknaga ja mitmekihilise katusega, lastud mõõtude järele spetsiaalselt puutöökohas teha, koosnedes eestoast ja tagakambrist. Talvel on suurte külmadega ka õuekoeri tuppa võetud ööseks, kuid köögist kaugemale pole nad tohtinud tulla.
Seevastu toakoertel on õigus jalutada kogu korteris, lemmikpaikadeks on kujunenud voodialused (koer vajab kaitstuse ja eraldatuse tunnet nii nagu inimenegi, kes vajab vahel üksiolemist). Voli on toakoertel magada ka vooditel päevatekkide peal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma võtan ma kaasa enamikule väljasõitudele, kuna talle väga meeldib autoga sõita ja selleks puhuks on tal tema isiklik istmekate, mis on laotatud auto tagaistmele. Ühtlasi asendab ta ka auto „salalukku“. Reiside puhul, mis kulgevad ühistranspordiga ja pikemat aega, tuleb mu lemmikloomal aga koju jäänud seltskonnaga maha jääda ja seda elab ta väga valusalt üle, näidates kõigile välja oma solvumist (muutub loiuks, ei söö ei joo jne).
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi olen teadnud nii täpselt kui ka üldises mõttes (vaid kuud). Kindlaste kuupäevade puhul on sünnipäeva ka loomulikult tähistatud, premeerides sünnipäevalast tema lemmiktoiduga (maks, maksapasteet, poolsuitsuvorst jt) ja väikese kingitusega. Tähelepanu keskpunktis on ta sellel päeval olnud alati. Ka jõulukingitused on loomulikult ka lemmikloomade igal aastavahetusel (koertemänguasjad, kirbu- või puugirihm, lemmiktoit, koertešampoon jms).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kuna minu lemmikutel on kõigil olnud piisavalt paks ja soe karvkate, siis riideid pole ma neile ei ostnud ega ka ise õmmelnud. Küll olen aga ostnud ja sõbradki on kinkinud erinevaid kaunistustega nahast kaelarihmasid. Mänguasju on olnud ainult minu viimasel toakoeral Terril. Alguse sai kõik sellest, et ta tõi ühel päeval koju ühe lapse poolt (oletatavasti) hüljatud roosakarvalise jänese, mis oli vihmast läbi vettinud. Pesin mänguasja masinas puhtaks ja toimisin edaspidi nii igal päeval, kuna jänes määrdus mängides kergesti. Järgnesid poest ostetud pruunkaru, roheline hiir, roosad piuksuvad jõehobud (ekstra väikeloomakliinikust koertele mõeldud mänguasjad, millest esimesel näriti kiirest kõri läbi ja sellega seoses lakkas piiksumine), viimaks lilla okkaline siil, sellest on kujunenud lemmikmänguasi tänaseni.
Mänguasjade seltsis veedab minu lemmik suure osa oma päevast. Kui need on kusagile ununenud või kadunud, ei saa koer rahu ja niutsub nagu nutaks. Külalisele, kellest Terri väga lugu peab, viib ta oma mänguasja jalgade ette, nagu teeks nii ettepaneku mängima hakkamiseks (inimene viskab mänguasja ja koer toob selle talle tagasi).
Koera pesemiseks šampooni olen alati ostnud väikeloomakliinikust, kus see on küll tuntavalt kallim kui inimestele mõeldud šampoon, kuid see-eest ka kvaliteetne (ei kahjusta nahka ja rasunäärmete tööd), peale pesu karv läigib alati. Viimasel ajal on spetsiaalsed šampoonid lühi- ja pikakarvalistele koertele ning ka värvus mängib suurt rolli (must, pruun või valge). Eks kamme ja harjaseid on mitmesuguseid, mõeldud nii toa- kui ka õuekoertele (suuremad, tugevamad). Ainsaks ehteks on olnud kaelarihmad, Terril pidulikuks puhuks (naljaga pooleks) kikilips pruunist sametist. Spaasse pole ma oma neljajalgseid sõpru viinud, küll aga suvekuudel järve äärde endaga koos ujuma. Suured koerad on olnud väärt riidevalvuriteks peale esialgset vettekastmist.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On kindlasti. See kaasneb kindlasti perekondades, kus puuduvad lapselapsed, keda nunnutada ja siis saab oma osa ülehoolitsemisest ja hellusest koer või mõni muu lemmikloom. Kaasneb ületoitmine, loom muutub loiuks ja abituks, mis annab ülehoolitsemiseks veel hoogu juurde. Pakutakse üle ka loomakeste riietega ehtimisega, muutes nad naeruväärseks ja halenaljakaks. Vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahe on see, et esimese puhul esitatakse nõudmised ka loomale (režiimist kinni pidamine, elementaarsed dressuuriga omandatavad oskused, puhtuse pidamine jms), teise puhul arvestab peremees üksnes üha kasvavate looma vajadustega, ootamata vastutasu.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on ühiskond nii arenenud, et ka lemmikloomadel on oma vajaduste rahuldamiseks mitmekülgsed tingimused (hotellid, raviasutused, loomaarstid, kauplused ja eriosakonnad, spetsiaalsed toidud jms). Teave loomade kohta on toonud (raamatud, ajakirjad, loomakliinikute töötajad, ühendused jne) seadused ja trahvid nendest mitte kinnipidamise korral, seega lemmikloomade kaitse. Kõik sõltub ajalistest ja rahalistest ressurssidest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on nagu lähedase inimese surm. Sellest kaotusest jääb tühimik hinge, mida ei suuda täita ükski teine lemmikloom. Küll aitab aga uus lemmik kaotusvalust paremini üle saada. Matmisega kaasneb oma tseremoonia, ka on selleks koduaias kindel koht. Sõpra jäävad tähistama püsililled vms.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Minu lemmikloomade „kodureeglid“ on olnud lihtsalt ja arusaadavad: asjatoimetusteks tuleb õue küsida, süüa tuleb oma kausist ja siis kui on isu, lillepotis kraapimine ja pererahva asjade närimine on keelatud (selleks on enda mänguasjad ja kondid), ise toidu võtmine ja võõrastelt mangumine on keelatud. Siiani on kõik koerad suutnud nendest nõuetest kinni pidada, v.a. üksikud erandjuhud, kui nad on üksi kauaks ajaks tuppa pererahvast ootama jäetud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Õuekoertest kahel (Jassil ja Robil) oli tegemist erilise „kassilembusega"), püüti omi ja võõraid kasse tabada ja pureda (mõnikord isegi tapmiseni välja). Sel puhul ootas neid peremehe poolt korralik nahatäis, mis jäi küll tükiks ajaks meelde, kuid ei võtnud ära isu taas kõike korrata. Fredi toimis samuti kanadega. Kord, kui ta oli kahte naabrinaise kana korralikult tuustinud, pani peremees neid talle nina ette ja ta sai ihunuhtlust. Naabrinaisele anti uued kanad meie kanakarja hulgast ja kera tuustitutel löödi pead maha ning tarvitati toiduks. Õige karistamine ongi see, kui loom tabada otse teolt, hiljem ei saa ta enam aru, mille eest teda nuheldakse.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õuekoertele olen õpetanud puust kepi või palki peremehele ära toomist. Peale ülesande täitmist olen looma premeerinud vorsti või mõne muu maiusega. Ka haukudes küsima olen õpetanud nii õue- kui toakoeri. Toakoerad said ruttu selgeks sitsimise istudes tagajalgadel. Kindlasti pean koerale varajast dressuuri väga vajalikuks, seega ka koertekooli, kuna koolis on näha, mida temataolised ja -sugused juba oskavad. Kahjuks on maalt koertekoolidesse, mis on vaid suuremates linnades, käimine tülikas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomulikult räägin ma oma lemmikloomadega, sest see on ju inimese puhul ainuke suhtlusvahend, edasine sõltub juba koerast ja sellest, kuidas ta reageerib ning kas ta üldse reageerib inimese poolt öeldule. Kui toakoerad, erinevalt õuekoertest, veedavad enamiku ajast inimeste seltsis, siis on ka nende „keelevaist“ parem. Õuekoerad reageerivad enamasti vaid keeldudele ja käskudele, küll aga reageerivad nii toa- kui ka õuekoerad kindlasti pererahva meeleoludele. Olen nõus, et mõtlemine on omane üksnes inimesele, aga mälu on arvatavasti ka loomadel. Viimane toakoer Terri saab minu arvates enamuse inimeste juttudest aru, seepärast eeldades karma ja reinkarnatsiooni e. taassünni olemasolu, suhtun ma ka temasse kui võrdsesse, tuletades talle meelde, et kui järgmises elus on tema inimene ja mina mõni loom, siis ka tema minu vastu mõistvam oleks. Eriti hästi tabab Terri sõnade „vorst“, „jäätis“ ja „autoga sõitma“ ning „õue“ tähendust, sest need on ta lemmiksõnade taga peituvate lemmiktegevustega seotud. Arusaamise märgiks tõusevad kõrvad kikki ja nägu väljendab ilmekalt arusaamist.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Arvan, et kindlasti võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Üheks näiteks on kindlasti lihtsast ja tervislikust toidust keeldumine, nõudes enesele üha uusi, haruldasemaid ja kallimaid maiuspalu.
Tean ka lemmikloomi, kes magavad pererahva puhastes asemetes padjakuhjade otsas ja see on tavaline nähtus.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kuna laste tööpäevad on enamasti vanemate omadest lühemad ja sageli on just nende tahtel muretsetud majapidamisse lemmikloom siis on loomulik, et laps ka selle looma eest hoolitseb, näidates üles vastutus- ja kohusetunnet elusa looduse vastu. Kuna nii loomadele kui ka lastele on mäng meelepärane tegevus, siis sageli teevadki nad seda üheskoos. Arvan, et lapsele on vajalik lemmiklooma olemasolu, et ta õpiks varakult teistega arvestama, kellegi eest hoolitsema ja kellelegi rõõmu valmistama. Ainukesed lapsed ei tunne sedasi end ka üksikuna ning on kaaslaste suhtes lõppkokkuvõttes hoolivamad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kahtlemata kaasneb lemmiklooma võtmisega ka suurenenud suhtlemisvajadus inimestega, kes samuti lemmiklooma peavad. Ühiseid rõõme ja mis seal salata, ka muresid on ju palju, mille üle diskuteerida. Pean ütlema, et tähtsust ei oma isegi looma liik (olgu kass, koer, merisiga vms), vaid kõik see, mis toimub „ümber lemmiku“, ühendab. Vahetada saab häid nõuandeid igal alal, eriti toitmise ja hooldamise (karvkate, küüntelõikus jms) kohta käivat infot, aga ka tekkinud traditsioone ja harjumusi lemmiku soetamise järgselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti on nendeks vatt, sest minule seostub lemmikloomaga alati midagi pehmet ja armast, mis juba iseenesest tekitab positiivseid emotsioone ja maandab pingeid. Kui lisada nendele omadustele veel arukus ja sõnakuulelikkus, mis mõnede inimestegi puhul on imekspandavad, siis pole raske aimata, et sobivaks lemmikuks saab mulle olla enamasti koer. Olen pidanud ka kasse, kuid nemad on lisaks eelpoolnimetatule väga isepäised ja kättemaksuhimulised loomad, kes enamasti hoiavad kodu (koer teatavasti kiindub just peremehesse, seepärast ei valmista talle kohanemine uue elukohaga suuri raskusi).
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetsed näited mul küll puuduvad, kuid kuna kõik maal elavad inimesed toidavad talviti oma koduaia linde, et neil oleks aastaläbi putukate hävitajad omast käest võtta, siis kindlasti on mõnel vanamemmel või -taadil oma lemmikrasvatihane või varblasepoiss. Võin vaid öelda, et ka minu vanematel tekkis sellel aastal 2 nn. oma isiklikku rähni, kes olid teistest lindudest enam teretulnud linnumajasse einele.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kindlasti on selliste lemmikloomade pidamine väga õpetlik ja teadmisi ning oskusi nõudev, sest peab ju omanik kursis olema kõige sellega, mis tema lemmikut puudutab (toitmine, puhastamine, päeva- ja unerežiim, ohtlikkus inimese suhtes (võimalikud reageerimisviisid), haigused jms). Ka kehtib siin lause: „Maitse üle ei vaielda.“ Kahju oleks sellisest lemmikloomast vaid juhul, kui peremees võtab ta endale eesmärgiga kaaslastest erineda ja millegi eriti ekstreemsega silma torgata. Viimasel juhul kaasneb sellega oletatavasti ka kaaslasest kiire tüdinemine ja vastutustundetu suhtumine elusa looduse vastu. Õnneks esineb selliseid juhuseid harva.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kuna sõna „lemmik“ iseenesest eeldab positiivseid omadusi, mis kutsuvad esile poolehoiu, siis eeldan, et ka lemmikloomaks saavad olla need loomad, kes toovad inimesele oma olemasoluga ja eluviisiga rõõmu. Lemmikloomal on oletatavasti ikka armas, iseäralik või naljakas välimus. Ta on mõistev ja lohutav kaaslane, kes alati avaldab poolehoidu või lohutab üksnes oma olemasoluga. Lisaks võib igal lemmikloomal olla veel ridamisi positiivseid omadusi, mis teevad temast omaniku suhtes meeldiva isendi. Arvan, et pole, sest loomad (nii nagu inimesedki, kes tegelikult on ju lihtsalt kõrgemalt arenenud imetajad) on ju samuti erinevad ja erinevatel loomadel on nii omadusi ,mis on meelepärased kui ka vastupidi – ebameeldivaid, kuid ka ebameeldivad omadused võivad esile kutsuda positiivseid elamusi. Koduloomad on kõik loomad, keda inimene on nende kasulikkuse pärast ajapikku kodustanud kasutades ära nende liha, piima, villa jms. Lemmikloomadeks ei pruugi olla nendest kõik, vaid ainult mõned mingite eriliste omaduste poolest silmajäävad isendid või siis mingi omaduse poolest (kergem pidada, tulusamad, enam muljetavaldavad jm) pooldatavate isendite kogumine. Lemmikloomadele pühendatakse enam aega, neid hellitatakse, neile püütakse teha meelepäraseid kingitud, et võita enam inimesepoolset poolehoidu (kiindumus on sageli vastastikune, samuti soov head teha).
Lemmikloom on enamasti küll loom, kellel puudub praktiline otstarve (sageli võetakse lapsele, et temas arendada omadusi, mis edaspidises elus kasuks tulevad), kuid alati ei pruugi see nii olla. Eriti kehtib see nendel juhtudel kui lemmik kujuneb välja koduloomade hulgast. Näiteks võib tuua majavalvurist koera, hiirtepüüdjast kassi, meelelahutajast ja seltsipakkuvast papagoi, visuaalset naudingut pakkuvad akvaariumikalad jne. jne.
31. Miks inimesed peavad lemmikloomi?
Kuna lemmikloomade pidamispõhjuseid on palju, siis püüan olulisemad nendest selle punkti all välja tuua (eraldi põhjustena lastel ja täiskasvanutel esinevad, kusjuures on ka ühtivaid põhjusi).
Lemmikloomade peapõhjused pidamiseks lastel:
1. Üksikud lapsed, kellele lemmikloom asendab õe või venna olemasolu, kellest ta on olude sunnil pidanud ilma jääma.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavad ja autistlikud (üksindust inimeste suhtes) lapsed, kellel on vähe eakaaslastest sõpru.
3. Haiged lapsed, näiteks vaimupuudega lapsed, kellele lemmikloom on „psühhoteraapia tegija“.
4. Karjäärivanemate või üksikvanemate lapsed, kellele loom on sõbra ja julgustajana üksioleku ajal.
5. Positiivsete iseloomuomaduse varases ettenägelikus arendamises lapsele. Näiteks hoolivuse, sallivuse, elusa looduse tundmaõppimise, vastutustunde, millestki loobumisoskuse, lisakohustuse olemasolu, tulemuste käegakatsutavuse arendamine lastes.
6. Heade mälestuste enda noorusajast taastekitamine oma lapses.
7. Kingitusena saadud lemmikloom unistuste täitmiseks või teenete eest premeerimiseks.
Lemmiklooma peapõhjused pidamiseks täiskasvanutel:
1. Üksikutel puuduva abikaasa ja olematute laste asendamiseks.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavatele inimestele võimalus, tagasiside olemasoluga, suhelda.
3. Täiskasvanud lastest tekkinud „tühimiku“ täitmiseks lemmikloomaga.
4. Lähedase inimese kaotusvalust ülesaamiseks ja leevendamiseks.
5. Vaba aja ülejäägi täitmiseks e. nn. hobikorras lemmiklooma pidamine.
6. Materiaalsete võimaluste teke lapsepõlveunistuse täitumisvõimalusega (oma maja, piisavalt suur palk, ajalise limiidi olemasolu jms).
7. Uue suhtlusringkonna tekke- või ühinemisvajadus (naabril või tuttaval lemmikloom, kellest kõneleb, soov samaga vastata).
8. Füüsilise koormuse tootmisvõimalus vajadustest tingituna (istub töö, liigne kehakaal, närvilisus tegevusetusest, põhjuse puudumine õue minekusk).
9. Lemmikloom arstliku näidustusena (loom kui pingemaandaja, „psühhoterapeut“, „treener“ jms).
Lõpetuseks
Selles nn. lisaosas e. lõpuosas tahaksin kirjutada loomade võimest inimese harjumusi ja suhtumist muuta kuni 180º-se pöördega otsuse vastuvõtmiseni.
Nimelt kolis ~10 aasta eest meie külasse elama pere suurlinnast (Eesti mõistes), kes polnud kunagi pidanud oma majapidamises mingit looma ega tundnud oma kiire elutempo ja kõrgete hügieeninõuete tõttu ka iial vajadust selle järele. Maal hakkasid pensioni ikka jõudnud inimesed tegelema iluaiandusega, kuna sellist võimalust pole nende kortermajades elamise tõttu iial avanenud. Esimesed aastad maal pakkusid suurt huvi, naudingut ja hulgaliselt tööd koos kaasnevate suurte väljaminekutega (taimed, istikud, väetise, tööriistad, erialane kirjandus küllalt kallid). Seoses iluaiaga kaasneva suure tööga ei tulnud mingi looma soetamine kõne allagi, seda enam, et loom oleks võinud peale ajakulu ka taimi ja muru kahjustada. Igakordse kassi või koerapoja pakkumisega kaasnes teadlik äraütlemine ja kõõrdi vaadati isegi aiavärava tagant möödajalutavatele koeraomanikele (äkki kergitav kogemata jalga õuealast värava taha jäävatele roosiistikutele).
Koolivaheaegadel külastasid vanapaari lapselapsed, kellest oli kaua suur rõõm, kuid ajapikku tekkis tühimik, mis oli hingelist laadi, peale lapselaste lahkumist. Algul püüti seda leevendada tihedamate väljasõitude ja teatrikülastustega, kuid koju tulles andis tühjus veelgi enam tunda.
Tulemuseks oli ühiselt planeeritult kassipoja võtmine kuulutuse järele ajalehest. Kassipoegade ema oli poegimisel eluandnud ning pojad vajasid toitmist ja hooldamist nagu imikud. Kõik see süvendas armastust lemmiku vastu, sest on ju katsumused need, mis sunnivad nii inimeste kui ka loomade puhul veel enam ühte hoidma. Kassipoeg oli emane, seetõttu lasti ta väikeloomade kliinikus steriliseerida, mis oli juba koos järelraviga teiseks ühiseks katsumuseks. Mõne aja pärast järgnes kauplusekettidest muretsetud toidust tingituna (kajastati ka ajalehes „Postimees“) neerupõletik, millega pöörduti Tartusse loomaarstist spetsialisti poole. Saadud ravi oli kulukas ja kauakestev. Kuna maalt loomaarsti külastamine oleks olnud tüütu ja kulukas, tegin mina inimestearstina kassile 14 päevase süstikuuri, spetsialistide poolt määratuna, käies „patsiendi“ pool kodus. Esimesel visiidil viisin oma uuele sõbrale ise villasest lõngast kootud sooja nn. „niudevöö“, mis oli talle pisut kitsas, kuid peale pressimist päris paras ja loom kandis seda hea meelega (algul püüdis sellest ebamugavuse tõttu välja pugeda). Sageli jagasime oma nõuandeid ja muljeid lemmikloomadest, nii kujuneski minust kassi nimega Liisu „ristiema“. Vanavanemate eeskujul võeti kassipoeg ka lapselaste linnaelamisse, sest poisidki kiindusid väga Liisusse ja neil oli raske temast vaheaja lõpul lahkuda. Arstid määrasid aga Liisule uue, ainult paremates linnakliinikutes ja lemmikloomapoodides saadaoleva kuivtoidu, mis on küllalt kallis, kuid poeg lubas oma vanavanematest kassiomanikele nende lemmiku toiduvarud sponsoreerida. Nüüd ei möödu ühtegi nädalat ega ainsatki tähtpäeva, mil ei peetaks meeles Liisut kui täieõiguslikku pereliiget. Naljakaid tegemisi ja juhtumisi tema elust jagub kuhjaga ning vaatamata läbielatud viperustele on temast rõõmu nii oma pereliikmetele kui ka külalistele. Elu ilma oma kassita ei kujuta vanapaar enam ettegi. Pikemalt reisilt koju naasnuna on neil mõtted tema kui kõige kallima peal esimesena. Inimesed oleks nagu äravahetatud, sest nüüd oskavad nad ka hinnata teiste inimeste lemmikloomi, nende harjumusi, nende peale tehtud kulutusi, nende läbielatud valu haigestumise korral ja rõõme, mida jagatakse kaasinimestega ning hirmu oma lemmiku kaotamise ees. Enam ei paku nalja ei lemmikloomade surnuaiad ega matusetseremooiad, mis sarnanevad inimeste omadele, lemmikutele mõeldud mänguasjad ja pesemisvahendid, isegi riided, mis on õmmeldud spetsiaalselt lemmikloomadele, et nad end hästi tunneksid.
Tore, et uks hingemaailma on avanud tee mõistmaks veel üht osa kaasinimestest. Kindlasti on nüüd kergem mõista ka ajakirjanduses kajastatut lemmikloomade kohta ja suurem huvi kirjanduse ja filmide vastu, kus kirjutatakse loomadest ja nende suhetest ning kasulikkusest inimestele.
Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.