Päike, kuu ja tähed
Pikkadel talveõhtutel, kui vokid neitsite ees ja vanaemakeste käes virgalt vurisevad, siis kui hõbeselge kuu taeva küljes paistab, on vanadel inimestel kuuneitsist üht-teist kõnelda. Nooremad söövad lausa kõrvadega sõnu, kui vanaema pajatab, kuidas inimesed kuu peale saanud.
Ükskord vanasti elanud üks vaenelaps kurja pererahva juures. Peremees ja perenaine pole talle ilmaski asu andnud. Alati pidi vaenelaps enne teisi tööle minema ning õhtul hilja pärast teisi pimedani väljas olema. Ka laupäeva õhtul ei tohtinud ta teistega koos sauna minna ikka alles pärast teisi. Kord tulnud ta saunast välja, võtnud viha ja pange kätte ning hakanud kuud paluma:
Kuukene, kullakene,
võta mind enesele!
Suvel söön ma soolata,
talvel käin ma kingata!
Siis võttis kuu vaeselapse üles enda manu. Tollest ajast saadik näemegi kuu peal väikest tüdrukut, ühes käes pang, teises viht. Kui maa peal veel kunagi mõni niisama hea laps leitakse kui too vaenelaps, siis võtab kuu ka tema enda juurde. Tänase päevani pole aga ühtegi sellist last veel leitud.
Pikil talvitsil õdakil, ku vokiq vurisasõq virku neitside iin ja vannu imäkeisi käen, sõs, ku hõpõselge kuu taiva küllen paist, um vanul inemiisil kuuneitsist külält kõnõldaq. Noorõmbaq niu söönüq õnnõ naid sõnnu, ku vanaimä pajatas, kost kuu pääle inemine ollõv saanuq.
Üts'kõrd vanast ollõv üts' vaenõlats' elänu üte kur'a perremehe man. Perremiis ja perrenaanõ es olõq kunagi toolõ vaesõlõlatsõlõ aigu andnuq. Alasi oll' vaenõlats' pidänüq inne moid vällä minemä ja oll' õdakul jälq perän moid pidänüq püme’eni vällän olõma.
Puul'päävä õdakul ka õs olõq toht'nuq moidõga üten sanna minnäq. Timä oll' alasi perän moid sannan käünüq. Üts'kõrd ollõv ta sannast vällä tulluq, pangi ja viha kätte võtnuq ni nakanuq kuud pallõma:
Kuukõnõ, kullakõnõ,
võtaq minnu hinele!
Suvõl ma süü soolaldaq,
talvõl käü ma kängäldäq!
Sõs oll' kuu vaesõlatsõ ärq üles võtnuq hinne manuq. Tuustsaaniq ollõvgi kuu pääl vaenõlats' pangi ja vihaga. Ku viil mõni nii hää lats' maa pääl löütäv ku tuu vaenõlats', sõs võttõv kuu ärq hinne manuq. Täämbätseniq pääväniq ei ollõv viil üttegi löüt.
Kui on kuu või päikese varjutus, siis kuud või päikest süüakse. On selline kõnepruuk: Kuud või päeva süüakse = varjutatakse. Kui tahetakse näha, kuidas süüakse, siis tuuakse vesi ämbriga õue peale ja vaadatakse sinna sisse. Siis näed, kuidas suured vaglad päikest või kuud söövad.
Kui kuud ehk päivä varjotetas, sis süvväs kuud ehk päiva. Redensart1: Kuud od.[er]2 päivä süvvas = varjotetas. Kui nätä tahetas, kuis süvväs, sis tuvvas pang vett moro pääle ja kaetas sisse. Sis näet, kuis suureq vaglaq päivä ehk kuud sööväq.
1 kõnekäänd (sks k)
2 või (sks k)
Päikese ja kuu varjutamisest usuti, et kui parajalt neid varjutatakse, siis olevat inglid neid puhastamas. Kord puhastatavad ainult üks külg, kord teine külg, kord koguni kõik terve kuu ehk päike; sest nõnda pea kui päikese ehk kuu pääl plekisi näha olla, võtvad kohe inglid puhastamise ette. Suitsetadud klaas silmi ees hoides olla just tunda/näha, kuida inglid töös olevat.
The eclipse of the Sun and Moon was believed to mean that while they were eclipsed, angels were cleaning them. Sometimes only one side is cleansed, sometimes the other side, sometimes even the entire Moon or the Sun; because as soon as spots are visible on the Sun or the Moon, the angels immediately start cleaning. Keeping a smoked glass in front of your eyes, you can see, how the angels are at work.