Päike, kuu ja tähed
Tõusin üles hommikul,
enne varavalget.
Mis oli töö mul esimene?
Suur näo-pesemine,
lai pea-sugemine,
käbe jala-kängimine.
Tegin tee tiigi poole,
jätsin jäljed järve poole.
Tõin juua Jutikule,
kandsin vett Karesele.
Mis ma leidsin sinna minnes,
mis [leidsin] koju tulles?
Nägin hobu surevat,
linalaka langevat.
Jooksin juurde vaatama –
katkusin jõhvi, katkusin teise,
viisin koju ema kätte.
"Emakene, hellakene,
oh mu kandja, linnukene,
koo sa suured suurätid,
loo laiad laudlinad.
Otsa koo kuutähed,
peale koo päevatähed,
veerde vala vasklõnga,
keskele loo loogakirja.
Siis tuleb Kuu mulle kosja,
Agu kihlaviina andma."
"Tere, ilus ilmatütar,
taeva all sa tark laps,
kas sust saab Päikse naine,
Päikse poja pruudikene?" –
"Päiksel on ju palju vaeva –
hommikul tõusmine,
õhtul looja minemine."
"Tere, ilus ilmatütar,
taeva all sa tark laps,
kas sust saab Kuu naine,
Kuu poja pruudikene?“ –
"Ei must saa küll Kuu naist,
Kuu poja pruudikest.
Kuul on ju palju vaeva –
korra kaob, teise kasvab,
kolmanda puudub koguni.“
"Tere, ilus ilmatütar,
taeva all sa tark laps,
kas sust saab Tähe naine,
Tähe poja pruudikene?“ –
"Tähele mul vaja minna,
Tähe poja naiseks saada.
Tähel on head hobused,
Tähel kaunid kaerasööjad.
Lakk neil pilvedele lehvib,
pea neil tantsib taevastesse,
huuled teevad kangapoole,
kabjad koovad kangast.“
Põlva khk. Sõba. A plaid.
Tulli üles hummogulla;
inne varra valgõ'õta.
Miä oll' tüü mul edimäne?
Suu oll' suuri mõskõmine,
pää oll' lagja sugimine,
jala käpe kängimine.
Ai ma tii tiigi poolõ,
ai ma jäleq järve poolõ.
Tõi ma juvvaq Jutikõlõ,
kanni vett ma Kar'essele.
Miä löuse minnenäni,
kua ma kodo tullõnani?
Näi ma huu koolõvat,
linalaka lamõvat.
Kargsi mano kaemahe,
kaksi jõhe, kaksi katsi.
Vei ma kodo imä kätte.
"Imäkene, helläkene,
kandijani, linnukõnõ,
kuaq sa suurõq suurätiq,
lasõq sa lajaq lavvarätiq.
Otsa kuaq kuutäheq,
pääle kuaq päävatäheq,
viirde valaq vaskelanga,
keskehe iks loogakirja.
Sõs tulõ Kuu jo kosjovallõ,
Ago viina andõmahe."
"Tere, illos ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ Pääva naista,
Pääva poja pruudikõista?" –
"Pääval om jo pall'o vaiva –
hummogulla tõsõmine,
õdagulla minemine."
"Tere, illos ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi;
kas sust saasõ Kuu naista,
Kuu poja pruudikõista?“ –
"Ei must saaq joht Kuu naista,
Kuu poja pruudikõista.
Kuul om jo pall'o vaiva –
kõrra kaos, tõsõ kasus,
kolmanda om kogoni ilma.“
"Tere, illos ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi,
kas sust saasõ Tähe naista,
Tähe poja pruudikõista?“ –
"Tähele mul vaja minnäq,
Tähe poja naas'õs saiaq
Tähel ommaq hääq hobõsõq,
tähel kauniq kaarasüüjäq.
Liht näil pilvile libises,
pää neil tands'e taivissille,
huulõq hoiõ teieväq,
kabjaq kangast koiõvaq."
Karjalaste laul. Õhtul.
Veere, veere, päevakene,
elle elle leelo leelo,
veere sinna, kus su veli,
keerle sinna, kus su õde!
Veli viie versta taga,
õde kuue kuuse taga.
Seal sind hellalt hoitakse,
peo peal sind peetakse,
kamalus sind kantakse,
pannakse padjule magama,
siidi sisse puhkama,
kuldsängi kukkuma,
hõbesängi hõljuma.
Karjalaste laul. Õhtul.
Veere, veere, päeväkene,
elle elle leelo leelo,
veere sinnä, kos so veli,
sõõri sinnä, kos so sõsar!
Veli viie versta taga,
sõsar kuue kuuse taga.
Sääl so elläst oietasse,
peo pääl so peetässe,
kamalun so kannetasse,
pannas padjule magama,
siidi sisse puhkamaie,
kullasängi kukkumaie,
õbesängi õljumaie.
Pikkadel talveõhtutel, kui vokid neitsite ees ja vanaemakeste käes virgalt vurisevad, siis kui hõbeselge kuu taeva küljes paistab, on vanadel inimestel kuuneitsist üht-teist kõnelda. Nooremad söövad lausa kõrvadega sõnu, kui vanaema pajatab, kuidas inimesed kuu peale saanud.
Ükskord vanasti elanud üks vaenelaps kurja pererahva juures. Peremees ja perenaine pole talle ilmaski asu andnud. Alati pidi vaenelaps enne teisi tööle minema ning õhtul hilja pärast teisi pimedani väljas olema. Ka laupäeva õhtul ei tohtinud ta teistega koos sauna minna ikka alles pärast teisi. Kord tulnud ta saunast välja, võtnud viha ja pange kätte ning hakanud kuud paluma:
Kuukene, kullakene,
võta mind enesele!
Suvel söön ma soolata,
talvel käin ma kingata!
Siis võttis kuu vaeselapse üles enda manu. Tollest ajast saadik näemegi kuu peal väikest tüdrukut, ühes käes pang, teises viht. Kui maa peal veel kunagi mõni niisama hea laps leitakse kui too vaenelaps, siis võtab kuu ka tema enda juurde. Tänase päevani pole aga ühtegi sellist last veel leitud.
Pikil talvitsil õdakil, ku vokiq vurisasõq virku neitside iin ja vannu imäkeisi käen, sõs, ku hõpõselge kuu taiva küllen paist, um vanul inemiisil kuuneitsist külält kõnõldaq. Noorõmbaq niu söönüq õnnõ naid sõnnu, ku vanaimä pajatas, kost kuu pääle inemine ollõv saanuq.
Üts'kõrd vanast ollõv üts' vaenõlats' elänu üte kur'a perremehe man. Perremiis ja perrenaanõ es olõq kunagi toolõ vaesõlõlatsõlõ aigu andnuq. Alasi oll' vaenõlats' pidänüq inne moid vällä minemä ja oll' õdakul jälq perän moid pidänüq püme’eni vällän olõma.
Puul'päävä õdakul ka õs olõq toht'nuq moidõga üten sanna minnäq. Timä oll' alasi perän moid sannan käünüq. Üts'kõrd ollõv ta sannast vällä tulluq, pangi ja viha kätte võtnuq ni nakanuq kuud pallõma:
Kuukõnõ, kullakõnõ,
võtaq minnu hinele!
Suvõl ma süü soolaldaq,
talvõl käü ma kängäldäq!
Sõs oll' kuu vaesõlatsõ ärq üles võtnuq hinne manuq. Tuustsaaniq ollõvgi kuu pääl vaenõlats' pangi ja vihaga. Ku viil mõni nii hää lats' maa pääl löütäv ku tuu vaenõlats', sõs võttõv kuu ärq hinne manuq. Täämbätseniq pääväniq ei ollõv viil üttegi löüt.
Uni tulõ uigatõn,
villa kombalii,
läbi laanõ lauldõ'õn,
villa kombalii.
Refr: Villa kompalija,
villai, villai, villaija,
villai, villai, villaija,
villa kompalija.
Regi perän pedäjäne,
kausspuu kadajanõ.
Mõtsa läts´ mehe tii,
suhu suitsõta obõnõ,
puttuq uhjaq uibu’ehe,
sebivitsaq visnapuudõ.
Kutsõ kuuda, palssi päivä,
kuu es kuulõq kutsumist,
Päiv es palju pallõmist,
kuu kullõl´ kulu all,
päiv mõtõl´ mõtsa takan.
Uni tuleb huigates,
villa kombalii,
läbi laane lauldes,
villa kombalii.
Refr: Villa kompalija,
villai, villai, villaija,
villai, villai, villaija,
villa kompalija.
Regi järel männipuust,
kandpalk1 kadakast.
Metsa läks mehe tee,
sohu suisteta hobune,
puutusid ohjad õunapuusse,
sebivitsad2 kirsipuusse,
Kutsusin kuud, palusin päikest,
kuu ei kuulnud kutsumist,
päike paljut palumist,
kuu kuulas kulu all,
päike mõtles metsa taga.
1 põiksidemed ree kodarapaaride vahel
2 sebivits – kaustavits – kausta ja jalase nina ühendav vits; kaust – jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas