Kui mina alles üsna väike olin

Raissa Noot

Viira k (1975)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Kui mina alles üsna väike olin,
jutustas mul ella emake:
:,: elu ilmas pole mänguasi,
tugev olema piab, lapsuke. :,:

Sündisin mina väiksel Muhu saarel,
mille pind nii kehv ja kivine,
:,: rahvast elamas siin nõnda palju,
maa ei leiba anna kõigile. :,:

Sellepärast mehed aerud võtvad,
kala püidma tõtvad merele,
:,: naised aga põllutüöle lähvad,
vanad, lapsed kaitseks kodule. :,:

Meie tütarlaste vaev on manner
kasutanud juba vanal a’al,
:,: meie nuori mehi kauged rannad
võlunud on juba nuorel eal. :,:

Mõnel armsaks saanud ilmakaared,
teise õnn on viinud kaugele,
:,: kus on suured kullakaevandused,
paljud jõudnud jõuka järjele. :,:

Aga kodusaar neil mieles püsib,
armsa neiu nägus silmepaar,
:,: mõnigi neist vargsi pisart pühib,
kui need mõlemad tal mienuvad. :,:

Kõikjal saadavad neid kodutuuled,
kodu arm neil kõrvu sosistab,
:,: palvetavad vaikselt tema uuled,
kui nad oma lastel mõtlevad. :,:

Ja kui ilmast ükskord päris koju
igavest nad lähvad puhkama,
armsa kodusaare mustas mullas
igaüks neist tahaks puhata,
kodusaare musta mulla põues
igaüks neist tahaks puhata.

Ümber saare vaikne merekohin
puhub üle maa ja metsade,
:,: tuul, mis koju kannab vaikseid ohkeid,
puhub põhjast, lõunast, idaraalt. :,:

Kui ma väike olin, rääkis ema, et elus peab tugev olema. Sündisin väiksel Muhu saarel, mille pind on kehv ja kivine. Siin elab nii palju rahvast, et maa ei anna kõigile leiba. Mehed käivad kalal, naised põllutööl, tüdrukud käivad mandril tööl ja noori mehi võluvad kauged rannad. Aga kodusaar püsib kõigil meeles. Eemalviibijaid saadavad kodutuuled, mis kannavad koju nende vaikseid ohkeid. Ükskord tahavad kõik puhata armsa kodusaare mustas mullas.

Raissa Noot, 1906–1987, Viira k. Salvestasid I. Rüütel ja O. Kiis 1975. RKM, Mgn II 2692 k [193].