Villem Saarik (Mõisa Villem)

Bärni Tuulik, August Vokk ja Villem Saarik. Foto E. Kivaste 1974. ERA, Foto 10845.

Muhu kogumismatkade oluliseks eesmärgiks oligi salvestada kohalikku külalaulu ja koguda nende kohta andmeid. Hea juhus oli meile kätte mänginud võimaluse salvestada vanu meestelaule üsna ehedas olukorras, kus koos laulis grupp mehi, kellest enamus oli ka varem koos laulnud ja kellel oli palju ühist repertuaari. /---/ Tõsi, sõnade meenutamiseks kasutati ka käsikirjalisi laulikuid. Põhilised laulude teadjad ja eestvedajad /---/ olid Villem Saarik, Bärni Tuulik, August Vokk, Vassili Väli, Mihkel Alt ja Vassili Oidekivi. (“Kogumisolukordadest ja -eesmärkidest”, Rüütel 2016: 28)

Üheks kõige saagirohkemaks paigaks osutus tänavu Suuremõisa küla. Sealt olid pärit kolm laulumeest – Bärni Tuulik, Villem Saarik ja August Vokk. /---/ Siia võib lisada, et samu mehi salvestasime ka stereofooniliselt. Need lindistused panid aluse Eesti Rahvaluule Arhiivi stereofooniliste salvestiste seeriale RKM, Mgn I. /---/ Osa 1975. a lindistusi tegime Mõisa Villemi (Villem Saariku) talus, kus peamiselt kuulajatena, aga vahel ka kaasalauljatena osalesid mõned naised. Roppude lauludega nad ei liitunud, küll aga laulsid vahel kaasa lüürilisi jm laule. (“Kogumisolukordadest ja -eesmärkidest”, Rüütel 2016: 19)

Lauljad Vassili Väli, August Vokk, Villem Saarik, Bärni Tuulik, Vassili Oidekivi. Foto E. Kivaste 1974. ERA, Foto 10791.

/---/ Mõisa Villemi naine püüdis oma meest tagasi hoida, kui see alustas regivärsilist laulu “Teomehe tillike”. Selle peale vastas Villem meile osutades resoluutselt: “Vat sõukseid nad just tahtvadkid!” Villem oli intelligentne ja arukas mees ning arvan, et ta ei mõelnud siin mitte niivõrd erootilist sisu kuivõrd vana, klassikalist regivärsivormi, mille üle olime eriti rõõmustanud, kui õnnestus sellist kuulda. (“Kogumisolukordadest ja -eesmärkidest”, Rüütel 2016: 19–20)

Suuremõisa ja Kantsi mehi saigi hiljem eraldi lindistada. /---/ Meestest paistis endiselt silma Mõisa Villem. Ta teadis väga palju laule ja ka hääl oli tal hea. Teised, Toomu Bärni ja Voka Kusti, pidid vahetevahel kurku puhtaks köhima, kuid hääl kippus sellegipoolest krõbisema. Mõlemad olid ka suitsumehed ja Mõisa Villemil oligi põhjust öelda: “Mis te siis suitsetate! Mina ei suitseta ja pole häälel ka häda.” (“Kogumisolukordadest ja -eesmärkidest”, Rüütel 2016: 22–23)

Üks paremaid lauljaid ja sagedasemaid eeslauljaid oli Mõisa Villem (Villem Saarik) – suure repertuaariga, kõrge kõlava häälega, väga musikaalne, armastas viise varieerida. Kui mõnel lauljal oligi oma viis või erinev variant või siis talle sobivam helikõrgus /---/, siis õige pea orienteeruti Villemi viisile ja tonaalsusele ning järgiti seda. (“Meestelaulude muusikast ja esitusstiilist”, Rüütel 2016: 101)

Laulud:

• 19. Oh sa armas aeg nüid aga (Sepa maja)
• 20. Sie Muhumaa üks merelaid
• 21. Oh poisid, jätke kurvastus
• 22. Laul oli otsas, nüid mina puhka
• 24. Mul viimne laev oli inglisboks
• 25. Nüid algavad nuodiluod (tantsulaul)
• 26. Kui lapsena mina luhas
• 27. Kus lõpeb aga meie põllusiht
• 28. Orsitsi jõe kaldal
• 29. Kakskümmend aastat olen ma (sõdurilaul, ringmäng)
• 30. Maritsa jõe kaldal (ringmäng ja tantsulaul)

Villem Saarik, 1909–1978, Laheküla. Salvestasid I. Rüütel, O. Kõiva, K. Salve ja O. Kiis Suuremõisa külas 1974.