Muhulase noomitus (tants lauluga). Sõnad Vassili Kask

Tantsurühm “Ätses” ja ansambel “Laulusõbrad”

(1994)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

[Lauldes püütakse säilitada kõnelisi silbipikkusi.]

Ühte laulu laulan suure murega,
mis mul taevast saadetud on toonekurega,
mil rahvasugu suure tee peal sammub põrgu puol
ja muhulasi nuomi oli selleks antud uol.

Nad vahetasid usku ju enne sõdasid,
ei uolin Martin Luterusest änam midagid,
nii arvab mõni vanaeit, et viega ristida
on tühi paljas komme kõik, et lasta salvida.

Siis julgesti ma luota võin, et ükskord taeva saan,
kui vene õigetusku papp mind on pindseldand,
ja kuulda on, et varsi ka meil tuleb maademõet,
kui ühte usku keisriga, ehk siis saan kroonu maad.

Ei tulnud meil siin maademõet, vaid palju paremat,
baptistiusu prohvetid meil võtsid Muhus maad,
nad võtsid vastu liha, võid ja villu, raha kõik,
ja lahkel andjal lubasid nad taevas pehmem paik.

Nad kisendasid valjust, näe sääl ju säravad,
meil käega katsuda on need pärliväravad,
siis Pietrus näitas näpuga: veel vara, vennad, õed,
küll tuleb ükskord teile, kes tieb teil puhast tüöd.

Siis tõrreusk ka näitas ja andis tunnistust,
eks minagi saa maitseda seda taevaõnnistust,
siis vahetasid särgid ja tuled kustu lõid
ja pühavaimu valati, et nuor ja vana sai.

Üks vanaeit jäi aigeks, kui teda ristiti,
kolm korda Suonda jõkke, vie alla kasteti.
Tema istus saunas tõrre sies, ei usku salgand viel,
kui teised venelastega olid juba eksitiel.

Kui ükskord vene soldatid tulid sauna vihtlema,
siis nägi vanaeit, mis teda pani kohkuma,
sest peale õiget usku on naistel viel üks usk,
mis nende meeled kisub piast kui kange tuulispask.

Ta sirutas siis tõrre siest seal välja omad käed
ja kurat nurgas naeratas, kus sa, mu ohver, läed?
Oh armsad inged, teile nüüd tõeste ütlen ma,
te maa ja taeva vahele kord jäete rippuma!

Seda abielurikkumist on palju ette tuln,
meil taevas pikad protokollid kirjutatud on,
ei karistuse tahtjaid saa kiegi vaigista,
küll saavad riigiametnikud kord viel igista.

Nuorsugu ilmal tulla ka nüid viel häbeneb,
ja tuldud tied ta mätta alla jälle põgeneb,
teil, neiud, palju pattu on, kui ma kõik ilmutaks,
kuid sie on tehtud salaja, mis kasu ma sest saaks.

Te jäljed kokku korjate, suur hunik taevas ies,
mis poeste järel juoksimsest te noore ia sies,
mies jätab naise maha, lääb ise võõral maal,
ja kui ta tuleb tagasi, on tosin lapsi tal.

Nad seisvad seina ääres rias just nii kui pudelid,
ja andvad võõraisal au kui tibla mudelid.
Ameerikas ja mujal on mõni kaua oln,
seal kahtlast juttu kuulnud ja seda vaatma tuln.

Ei enam naise mõhkugi, ta ammu sitket tein,
kas Venemaal või Tallinna ta poistega on läin,
siis poisid nii kui gaasipommist saanud põruta,
neil meelekohti soolaga tuleks pisut hõõruda.

Sie uudis nii kui pikselüök on igaühele,
üks Muhu tüdrik Tallinnas oli saanud mehele,
siis teised ülepiakaela olid minemas
ja kolmandamad piina valus uotsid kevadet.

Siis kõik nad olid minemas, kel langemas oli taks,
kolm aurik Ristna laadungit saab Viru rikkamaks,
iad õnne soovin teile, te minna võite kõik,
sest tiblakestest kasvab noor puhas neiuriik.

Taunitakse erinevaid usulahke, eriti nn tõrreusku ja naiste moraalitust.

Tantsurühm “Ätses” ja ansambel “Laulusõbrad”: Herje Vilto, snd 1960; Mihkel Mereäär, snd 1964; Vello Tikerpalu, snd 1940; Leena Peegel, snd 1963; Indrek Keert, snd 1957; Aivo Opp, 1957–2009. Salvestasid I. Rüütel, R. Murusalu, R. Lillma, E. Potter 1994. ERA, FAV 256 [180].