Muhulaste lauluvara 20. sajandi alguses

Helisalvestused sisaldavad näiteid muhulaste laulurepertuaarist 20. sajandi alguses. Salvestused olen teinud Kirjandusmuuseumi rahvaluule-ekspeditsioonidel Muhu saarel 1974. ja 1975. a koos Ottilie Kõiva, Kristi Salve ja Erna Tamperega, lindistas heliinsener Olav Kiis.

Ene Mihkelson, Ingrid Rüütel, Olli Kõiva, Jekaterine ja Madis Lahke. Muhu, Soonda k. Foto E. Kivaste 1974. ERA, Foto 10787.

Vanemat, regivärsilist ja siirdevormilist lauluvara esindavad hällilaulud ja lastele lauldavad ahellaulud, aga ka mõned meestelaulud. Regilauludes leidub lisaks tõsielupiltidele fantastilisi kujundeid, metafoore ja alliteratsioonipõhist sõnamängu.

Uuema, lõppriimilise meestelaulu traditsioon oli 20. sajandil Muhus erakordselt tugev. Arvatavasti on siin ka meeste regilaulude osa olnud suurem kui mujal Eestis ning need püsisid kauem. Muhu uuemad, riimilised salmilaulud sisaldavad samuti regilaulu jooni. Näiteks lauldakse neid värsse – harvem värsipaare – korrates, mis võimaldab kõigil kaasa laulda. Ka on regivärsilistel ja uuematel meestelauludel mõned ühised meloodiad.

Arhailisi ühe-kahe värsirea pikkusi tertsi või kvardi ulatusega regiviise muhulased ise päris viisideks ei peagi. Need on mõlgid, eetamised, leugutamised, äiu-äiu-viisid jm. Kõige hilisemad regiviisid on 4-realised ja suure ambitusega, mis ulatub üle oktavi nagu riimilistes lauludeski. Regilaule lauldes säilitatakse sõnarõhke, mistõttu 3-silbilisi sõnu sisaldavates värssides tekivad rütmivariandid. Ka meloodiat varieeritakse vabamalt kui riimilistes lauludes. Tihti säilitatakse laulmisel kõnelised silbipikkused.

Meeste riimilised külalaulud on enamuses humoristlikud, olgu siis teemaks kosjalood, talgud või muud oma külas ja kaugemal asetleidnud sündmused, nagu veski, väinatammi või erakordse maja ehitus, Muhu ja mandri vahel ühendust pidanud suur purjelaev (uisk) jm. Meeste laulud sisaldavad sageli erootikat. Seejuures ollakse väga kriitilised tüdrukute suhtes, kes sõbrustavad võõrastega – mõisatööliste ja moonakatega, linnapoistega, eriti aga vene sõduritega I maailmasõja ajal.

Mehed tavatsesid väga palju laulda jõulupühade ajal, mil käidi küla mööda ning koguneti taluperedesse aega veetma ja õlut jooma. Tüdrukutel oli kombeks küllatulnud poistele pähkleid kinkida ja sellestki kõneldakse lauludes. Ühiselt lauldi veel jaaniõhtul, pulmades ja muudel koosolemistel. Lauludes kajastuvad ka tõsisemad teemad: usuvahetused; tagasivaated rahva raskele elule pärisorjuse ajal; lüürilised mõtisklused kodusaarest, kaluri ja meremehe elust. Lauldakse sellest, et väike Muhu saar ei suuda oma rahvast ära toita, mistõttu minnakse teenima võõrastele laevadele ja mandrile. Omaette lauluteemaks on sõjad ning vihatud tsaariaegne ajateenistus, mis noored mehed kauaks kodust ja omastest eemale viis. Ei puudu ka kriitiline pilk 20. sajandi alguse sündmustele Eesti Vabariigis. Kuna meestelaulud on väga pikad, on mõnda neist helisalvestusel lühendatud. Terviktekstid leiab raamatust “Muhumaa laule ja lugusid” (Rüütel 2016).

Erna Tampere ja Kristi Salve Muhu ekspeditsioonil. Foto O. Kiis 1975. ERA, Foto 11176.

Armastusteema on eriti sagedane tantsulauludes, mille järgi ringmängudes tantsiti iga põhilaulu salmi järel ringi keskel vahelduvate paaridega polkat, valssi või reinlendrit. Tantsulaule on laulnud nii mehed kui naised. Ballaadid olid eeskätt naiste repertuaar, neid lauldi ka ringmängudes. I maailmasõja päevil, mil paljud mehed olid sõjaväes, tavatsesid naised ja tüdrukud meenutada mehi üheskoos aega viites ja omaette ringmänge tehes. Just sel ajal levisid ringmängud, kus sama laulu iga salmi järel oli erinev tantsulaul. Tantsulaulude tekstid muutusid pikemaks, sest naisteseltskonnas polnud partneri vahetus oluline (laul nr 17). Varem kasutati ringmängulaulu salmide vahel üht ja sedasama lühikest tantsulaulu, nagu see oli tavaline Mandri-Eestiski.

Ka mõned kirjandusest pärit tekstid on saanud populaarseteks seltskonnalauludeks, viisid liitusid nendega rahvasuus (laulud nr 27, 30 jm).

Helisalvestustel leidub näiteid nii üksilaulust kui ka duettidest, eriti tähelepanuväärsed on aga kuni 10-liikmelise meeskoori salvestused. Laulud on jõulised ja neis on väge. Võimalus selliselt meestelaule jäädvustada oli eesti rahvaluulekogumise ajaloos harukordne.

Mehed meenutasid laule, mida olid varemgi koos laulnud, ning me ei esitanud neile mingeid erisoove ega ka keelde. Kohalikke vanemaid meesteviise lauldi ühehäälselt, heterofooniliste kõrvalekaldumistega, mis tekkisid eri variantide üheaegsel kooskõlamisel. Uuemais, enamasti mujalt pärit funktsionaal-harmoonilise alusega viisides võib kuulda taotluslikku improviseeritud mitmehäälsust. Näiteks kogu Eestis populaarses laulus “Maritsa jõe kaldal” dubleerib põhihäält (tenorit) oktav kõrgemalt sopran (meestega koos laulnud naine), oktav madalamalt bass ning bariton saadab põhihäält peamiselt terts madalamalt. Nii kujuneb omapärane neljahäälne laul (laul nr 30). Kuna meil peaaegu puuduvad kooslaulu salvestused, siis me ei teagi, milliseid mitmehäälsuse vorme võis lõppriimilistes rahvalauludes üldse ette tulla. Nii eheda eesti pärimusliku meestelaulu salvestamine 1970. aastatel oli tegelikult ime ja mul on hea meel seda siinkohal huvilistele tutvustada.

Ingrid Rüütel