Sie Muhumaa üks merelaid

Villem Saarik, Bärni Tuulik, August Vokk, Mihkel Alt, Vassili Väli, Vassili Oidekivi jt

Laheküla, Suuremõisa k, Liiva k, Kantsi k (1974)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

[Juhib ja ülemist häält laulab V. Saarik. Saatehääled juhuslikud, osas salmidest.]

Sie Muhumaa üks merelaid,
kus vähe tööstust leida,
:,: sial pole viljarikkaid maid,
et oma rahvast toita. :,:

Siepärast igal kevadel
kõik vabad jäest on mered,
:,: kõik aurulaevad Kuivastust
ja Tallinnasse viereb. :,:

Et igal talvel Eestimaalt
käib Muhus mõisasaksu,
:,: kes tarvitavad tüölisi
ja lubavad iad maksu. :,:

Et saarerahvas kuulsuses
ju leidub terves ilmas,
:,: neid purjetamas laevades
ja leida põhjas, külmas. :,:

Neist suurem ulk on meistrime’d,
kes ehitustel käivad,
:,: nad tüöt’vad linnas, mõisates,
kõik tüöd nad ära tievad. :,:

Ja viel need Muhu tüdrukud
on väga kuulsaks saanud,
:,: sest palju aastaid Eestimaal,
kõik mõisatüöd on teinud. :,:

Neil makstaks rahapalgad iad,
et neiud rõõmustavad,
:,: ja lisaks antaks preemiad,
mis igalpuol nad saavad. :,:

Üks tähtsam neist on pulliuol,
mis piima näol neil antaks
:,: ja odra, puoled kartulid
ka selle lisaks pantaks. :,:

Aga siiskid neiud nõuavad,
et poisid priid neil oleks,
:,: kes pimeduse katte all
neid kaisutama tuleks. :,:

Sie üleliigne süömine
neil vere paksuks ajab,
:,: et laseks aadrit servata,
kui onupoegi leiaks. :,:

Mitmel puol ka mõisnikul,
nad rukkid ära sasin
:,: ja suvevilja tallanud,
kus muonakad neid kosin. :,:

:,: Ehk jälle mõisaparkides
või metsaveerul, põesas
:,: on nähtud, armastavat neid
nii väga mitmes mõisas. :,:

Ei tahtnud seda uskuda,
ja mõtlesin, sie vale,
:,: vist laemujuttu räägitaks,
nii ullud nad ei ole. :,:

Ma selle tunnistajaks nüid,
kes seda kuulnud oli
:,: ja omale ma annan süid,
miks ma neid vaatma tulin. :,:

Ma läksin ühes sõbraga,
kel oli asja a’ada
:,: ja et sial Muhu neiusid,
siis tarvis neid ka vaata. :,:

Sinna kortri puole kobades,
suur kisa vastu kostis,
:,: ma mõtlesin, et neiud sial
meil lauludega vastus. :,:

Kuid (uksest) juba sisse astudes,
me saime ära näha,
:,: et meie koht ei ole sie,
mis tahad, sõber, teha! :,:

Sial terve rida mehi ies,
kes neiudele kallid,
:,: kus meier, tisler, muonakad,
ja mõisa sepasellid. :,:

Sial tantsu lõid ja mängisid
need Muhu varju pildid,
:,: neist muist on närus muonakad,
kui naljaanni sildid. :,:

Siis väsinud ma pikast tiest,
end pingutasin koika
:,: ja uneõlmas viibisin
ma ommikuni ikka. :,:

Ei üksimielsust teinud ma,
mul oli seal ka neiu,
:,: kuid kui ma pärast kuulda sain
oli tal sial kindel peiu. :,:

Sie oli Juuru mõisasepp,
keda Iisakene sallis,
:,: tal abe niikui kibulill,
ta väärtus on nii kallis. :,:

Sie oli puole koidu a’al,
kui ühte meest ma nägin,
:,: kes uksest sisse astudes
mul kollinägu tegi. :,:

Siis kuulsin rasket ohkamist,
mis rinna põhjast tuli,
:,: ei võinud ma seda aimata,
et ma ses süidi olin. :,:

Sie oli mulle tiadmata,
et siin sie Muhu neiu
:,: on leidnud omal kallima,
küll on tal tore peiu. :,:

Siis võeti nõuks mind tabada,
minu nahka turul viia,
:,: ei äda tie mul muonakad,
võin mõne maha lüüa. :,:

Ka teisi neidusid on viel,
kes paremad ei ole,
:,: nad ümber a’avad poistega,
mis kuulda päris kole. :,:

Nad väljas võõra nime all,
mis varju nendel annab,
:,: mis tieb sie Muhus temale,
kus õiget nime kannab. :,:

Ei äda tie sie Iisale,
kui Liisa seppa sallis,
:,: ta maski maha kisub iest,
kui Muhu puole kolib. :,:

Mul kirjavüö nüüd kinkis ta,
mis iest mul tänu võlgu,
:,: ma selle aparaadiga
võin õppi palju sõnu. :,:

Ma tellin selget eesti kielt,
kui ikka tüliks sõna,
:,: mis saadud on suu andmisest
ja musu nime kannab. :,:

Küll sõber sõpra suudeleb,
laps vanemal suud annab,
:,: aga sie, mis saad sa muonakalt,
sie musu nime kannab. :,:

Ma ütlen viel, et neiuke,
sul tuleb palju õppi,
:,: kui nõnda kaugel jõuad sa,
et võid mu nina noppi. :,:

Oh mõtelge tie selle pial,
mis Muhust väljas tiete,
:,: mis tundmustega teie kord
ka altarile läete. :,:

Ei taha teie igavest
küll Muhust välja jääda,
:,: tie rõõmustate luotuses,
siin ükskord mehel saada. :,:

Nüid Muhu nimi äbiks teil,
nii kojust välja läete,
:,: tie teda ära salgate,
kui onupoegi näete. :,:

Sie nimi pole äbiks teil,
nüid mul on teie võte,
:,: vaid selle vastu tubli tükk,
tie vaatke enda ette. :,:

Ei äbista teid Muhumaa,
kuid ise äbiks talle,
:,: kui oma loge eluga
tie paremad ei ole. :,:

Ma ütlen, olge viisakad
ja jätke maha uorus,
:,: kui kodust väljas olete,
siis oidke oma vuorust. :,:

Siis meie väike Muhumaa,
saaks õlpsamini läbi
:,: tal poleks vaja punasta,
ei tunda teitest äbi. :,:

Ta teie üle rõõmustaks,
mu tütred kargeks saanud
:,: on maha jätnud muonakad,
kes neile äbi teinud. :,:

Väike Muhu saar ei jõua oma rahvast ära toita, seepärast käivad paljud mehed laevadel teenimas, teised aga mandril ehitustöödel. Tüdrukud on hinnas mõisates, kus nad teenivad head palka, kuid sehvtivad mõisatööliste ja moonakatega. Selle eest saavad nad laulus noomida.

Villem Saarik, 1909–1978, Laheküla; Bärni Tuulik, 1914–1980, Suuremõisa k; August Vokk, 1913–1994, Liiva k, pärit Suuremõisa k; Mihkel Alt, 1905–1980, Liiva k; Vassili Väli, 1906–1995, Kantsi k; Vassili Oidekivi, 1905–1982, Liiva k, pärit Kantsi k jt. Salvestasid I. Rüütel, O. Kõiva, K. Salve ja O. Kiis Suuremõisa külas 1974. RKM, Mgn I 1 i [48].