(Sõjalugu)
Ai-voi poigad, ai-voi poigad,
sütšüzü tuõb ette,
rooz kaalina majaa da
rooz maalina majaa,
meni poika hüppäjäisiss
tšihuvõisõ vette.
Maama leipijäni vaali,
izze poika sõtta laati:
“Kuulõ, kuulõ, poikazõni,
paa pähä, mitä pajatan!
Kui meede sõtima,
elä mee ette muissa,
kui meede sõtima,
eläko taga muissa –
esimeized lõikota,
takumõizõt tallota.
Väänti tšehsi vättšese,
litši lipu kantaja –
lipu kantaja katobõ,
a sillõ lippu liitetä,
sillõ lippu liitetä
i metali rinta ripusata.”
Ai-vai poisid, ai-vai poisid,
sügis tuleb ette,
läks poiss tantsupeolt
keevasse vette.
Ema oma leibu vaalis,
ise poega sõtta seadis:
“Kuule, kuule, mu pojake,
pane pähe, mida räägin!
Kui lähed sõdima,
ära mine teistest ette,
kui lähed sõdima,
ära mine teistest tahapoole –
esimesed tapetakse,
tagumised tallatakse.
Pöördu keset väge,
lipukandja ligidale –
lipukandja sureb,
aga sulle lipp antakse,
sulle lipp antakse
ja medal rinda riputatakse.”
Ai voi poigõd, ai voi poigõd,
sütšüzü tuõb ette,
rooz kaalina majaa da
rooz maalina majaa,
meni poika hüppäjäisiss
tšihuvõisõ vette.
Maama leipijäni vaali,
izze poika sõtta laati:
“Kuulõ, kuulõ, poikazõni,
paa pähä, mitä pajatan!
Kui meede sõtima,
elä mee ette muissa,
kui meede sõtima,
eläko taga muissa –
esimeized lõikota,
takumõizõd tallota.
Väänti tšehsi vättšese,
litši lipu kantaja –
lipu kantaja katobõ,
a sillõ lippu liitetä,
sillõ lippu liitetä
i metali rinta ripusata.”
“Venna sõjalugu” on üks tuntumaid vadja ja teiste läänemeresoomlaste jutustavaid laule. Siinne variant ei jutusta venna sõttaminekust ja tagasitulekust, vaid piirdub selle osaga, kus ema oma poega õpetab: ära mine sõjaväljal teistest ette- ega tahapoole, püsi keskel, sest “keskmised koju tulevad”.
Oudekki Figurova on jutustanud, et laulu laulsid nekrutit sõjaväkke saatma kogunenud naised: Naizõd laulotti, kuza õlti parvõza. Enne laulotti nekrutilla, ku õlti saattamaz. Enne õli rihi täün vättšeä, ku poik meni sõtamehess. (‘Naised laulsid, kus olid koos. Enne lauldi nekrutile, kui oldi saatmas. Enne oli tuba täis rahvast, kui poeg läks sõjameheks.’)
Duńa Trofimova viisi refrään pärineb vene ringilaulude refräänist раз, калина моя, раз, малина моя (’üks, minu lodjapuu, üks, minu vaarikas’). Duńa ise “Venna sõjalugu” selle viisiga ei laulnud (viisi salvestus on Ku miä õlin peeni poika juures).
T Oudekki Figurova, Rajo (Ariste 1986: 33, 67, 80).
M Duńa (Jevdokia) Trofimova, Jõgõperä (Paul Ariste, Igor Tõnurist 1973, RKM, Mgn II 2328 l).