Vadja ja isuri rahvalaulud

“Venna sõjalugu” on üks tuntumaid vadja ja teiste läänemeresoomlaste jutustavaid laule. Siinne variant ei jutusta venna sõttaminekust ja tagasitulekust, vaid piirdub selle osaga, kus ema oma poega õpetab: ära mine sõjaväljal teistest ette- ega tahapoole, püsi keskel, sest “keskmised koju tulevad”.

Oudekki Figurova on jutustanud, et laulu laulsid nekrutit sõjaväkke saatma kogunenud naised: Naizõd laulotti, kuza õlti parvõza. Enne laulotti nekrutilla, ku õlti saattamaz. Enne õli rihi täün vättšeä, ku poik meni sõtamehess. (‘Naised laulsid, kus olid koos. Enne lauldi nekrutile, kui oldi saatmas. Enne oli tuba täis rahvast, kui poeg läks sõjameheks.’)

Duńa Trofimova viisi refrään pärineb vene ringilaulude refräänist раз, калина моя, раз, малина моя (’üks, minu lodjapuu, üks, minu vaarikas’). Duńa ise “Venna sõjalugu” selle viisiga ei laulnud (viisi salvestus on Ku miä õlin peeni poika juures).