(Laeva tegemine)
Velloini venoizõ seppä,
laivõseppä lagluõni
vessi tširvellä venettä,
tširve’ellä kultazõlla,
vaskizõlla vartuõlla,
tširves kultanõ kumizi,
vaskivarsinõ elizi.
Iski kõrra, süntü laita,
tõizõ kõrra, tõinõ laita,
kolmannõ, koko venoine.
Too venoi monitapaine,
laivoi kolmekossalliine,
nenä neljäbruussalliine.
Eb õõ veejäissä vezille,
lainõ’õzõ laskijaissa.
Nõizim miä vette veejässi,
lainõ’õzõ laskijassi.
Panin lajja tüttölöitä,
tõizõ lajja poikiloita,
kolmannõ tutilahujõ.
Vanad sõutaad, pääd räpizööd,
tšüsüväd loojalta appia:
“Oo, jumala, üvä jumala,
väänä tuuli Lauka’allõ,
porota tuuli pohjuõssa,
anna airollõ appia!”
Vennake venekese sepp,
laevasepp mu lagleke
vestis kirvega venet,
kuldse kirvega,
vaskse varrekesega,
kirves kuldne kumises,
vaskvarrega helises.
Lõi korra, sündis külg (parras),
teise korra, teine parras,
kolmanda, kogu vene.
See vene on mitmesugune,
laev on kolmesüllaline,
nina neljaprussiline.
Ei ole vette viijat,
lainesse laskjat.
Hakkasin ma vette viijaks,
lainesse laskjaks.
Panin parda tüdrukuid,
teise parda poisse,
kolmanda vanatudisid.
Vanad sõuavad, pead vabisevad,
paluvad loojalt abi:
“Oo, jumal, hea jumal,
kääna tuul Lauga jõele,
põruta tuul põhjast,
anna aerule abi!”
Velloini venoizõ seppe,
laivõseppe lagluõni
vessi tširvelle venette,
tširve’elle kultazõllõ,
vaskizõllõ vartuõllõ,
tširves kultanõ kumizi,
vaski-varsinõ elizi.
Iski kõrra, süntü laitõ,
tõizõ kõrra, tõinõ laitõ,
kolmannõ, koko venoine.
Too venoi monitapaine,
laivoi kolmekossalliine,
nenä neljäbruussalliine.
Eb õõ veejäissä vezille,
lainõ’õzõ laskijaissõ.
Nõizim miä vette veejässi,
lainõõzõ laskijassi.
Panin lajja tüttölöitä,
tõizõ lajja poikiloita,
kolmannõ tutilahujõ.
Vanad sõvvõt, pääd räpissä,
tšüsüväd Loojaltõ appia:
“Oo, jumala, üvä jumala,
väänä tuuli Laukanallõ,
porotõ tuuli pohjuõssõ,
anna airollõ appia!”
Laulik jutustab, kuidas tema vend tegi uhke laeva. Laulik aitas selle ise vette viia ja leidis sõudjad. Siin variandis on kirjeldatud ainult vanade sõudmist. Vanad ei jaksa sõuda ja paluvad jumalalt abi. Noored sõuaksid nii, et aerud nõtkuksid.
Laevaretke laul, mis on tuntud kogu läänemeresoome regilaulualal, on Soome uurija Matti Kuusi järgi müütiline lugu esimese laeva tegemisest ja esimesest laevaretkest (Kuusi 1963: 150–153 jm; 1980: 225–226). Laevategija ei kuulu tavaliste inimeste hulka – see võib olla näiteks Väinämöinen või Jumala poeg ja laeva tegemiseks läheb vaja erilist puud või loitsu. Lõuna pool, kus jutustavaid laule laulsid sageli naised, on laevategijaks vend ja jutustus mõjub realistlikumana. Vanimasse kihistusse kuulub Karjalast Eestini tuntud pilt vanade ja noorte sõudmisest. Põhjapoolsel regilaulualal lõpeb hoogne sõit havi seljas ja edasi tehakse havi hammastest kannel. Havi selja asemel võib laev kinni joosta ka kivi otsa linna all. Lõuna pool laevaretk kandle tegemisega ei seostu. Eesti laul lõpeb mõnikord uhkes linnas kauplemisega, aga lõppu võidakse põimida ka lood kalade sünnist või pühade kalade püüdmisest.
T Maťo (Matrjona) Gerassimova, Jõgõperä (Ariste 1960: 42–43, 78–79).
T Oude, Jõgõperä (Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877, SKVR III1: 599)
M vadja tüdruk, Jõgõperä (Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877, Rüütel 1977: 241, variatsioon).