(kiigelaul)
La ko katson liekkuani,
kiuzaelen kiekkuani:
ongo liekku vellon tehtü,
aluz ainooni panema
va on viera’an tegemä,
venäläizen vestelemä,
karjalaizen kalguttama?
Ku on omani tegemä,
paissan pannunkakkaraizen,
keidän keltaizen munaizen
tinazessa tiskizessä,
vaski-reunassa vaissa.
Ku on viera’an tegemä,
keidän kännün käärmeidä,
pion pitkiä mattoja.
Las nüüd vaatan oma kiike,
las kiusan oma kiike:
kas kiik on venna tehtud,
aluspuu minu ainsa pandud
või on võõra tehtud,
venelase vestetud,
karjalase klopsitud?
Kui on oma (venna) tehtud,
küpsetan pannkoogikese,
keedan kollase munakese
tinases nõus,
vaskäärega kausis.
Kui on võõra tehtud,
keedan känkra madusid,
peotäie pikki madusid.
Kiigele tulevad neiud küsivad, kas kiik on oma venna või hoopis mõne pahatahtliku võõra tehtud. Omad saavad mune ja pannkooke, aga võõrastele on tasuks keedetud maod.
Ingerimaa kiikumistavadest on juttu vadja kiigelaulude juures. Siinne Soikola isuritelt salvestatud viis on tüüpiline kiigeviis, aga seda kasutatakse näiteks ka vastlalauludes. Erinevalt siinsetest vadja kiigeviisidest pole sellele Eestis paralleele. Eesti kiigelaule meenutavad siiski meloodia rikkalikud kaunistused. Soome keele- ja rahvaluuleuurija Vihtori Alava on välitöövaatluste põhjal jaganud viisirea neljaks võrdseks osaks ja kirjutanud “takt kiige järgi”, mida võib tõlgendada nii, et ühe värsi laulmise ajal jõuab kiik kaks korda edasi-tagasi käia – iga värsiveerand tähistab ühes või teises suunas liikumist.
T Kati, Kulla (Volmari Porkka 1881–1883, SKVR III1 1069); Venjoki (Henrik August Reinholm 1847, SKVR IV1 680).
M Vögle Timo tütar Semmo naine, 26 a, Viistina; Ustenja Miikkula tütar Porfei naine, 37 a, Mäkkülä (Armas Launis 1906, SKSÄ A 301/9b, ph 53b; A 300/48a, ph 41 a).