Vadja ja isuri rahvalaulud

Anna Ivanovna Kattila lähedalt Peen-Rudja külast on esimene teadaolev laulik, kellelt Ingerimaal rahvalaule koguti. Esimesena pani kolm tema esitatud laulu kirja soomlasest Peterburi akadeemik Anders Johan Sjögren 1831. aastal Kattila pastoraadis. Sjögreni järel küsitlesid Annat Helsingi ajalooprofessor Gabriel Rein koos Kattila pastoriproua Engla Groundstroemiga, ungari keeleteadlane Antal Reguly, Kalevala kokkupanija Elias Lönnrot, folkloorikoguja David Emanuel Daniel Europaeus ja soome-ugri rahvaste uurija August Ahlquist. Kõige rohkem laule ja itke talletas Anna Ivanovnalt Elias Lönnrot (u 2500 värssi). Anna Ivanovna suri varsti pärast Ahlquistiga kohtumist 1850. aastate keskel. Eeskätt Ahlquisti kirjutised tekitasid Soome avalikkuses mulje, et Anna oli viimane inimene, kes vadja laule oskas ja “väljasurevat murret” kõneles.

Anna Ivanovna elust on teada väga vähe. 1906. a kuulis soome rahvaluuleteadlane Väinö Salminen Kattilas ühelt vanalt naiselt, et kui too oli noor tüdruk, elas Peen-Rudja külas hea lauludeteadja, kes nooremana oli olnud pastoraadis tööl. Kohalikud imestasid, et välismaalt tulnud härrad kirjutavad tema laule üles ja maksavad mõne rubla palkagi. Ta olevat osanud soome, aga mitte vene keelt – pastoraadis oli tööl ingerisoomlasi ja ka kohalikud härrad rääkisid teenijatega soome keelt. Anna hääl oli vanemas eas kähe, aga nooremana olevat ta olnud nii heleda häälega, et teda oli kutsutud ka soome küladesse pulma eeslauljaks.

Laulud:

• Lõõ, lõõkku, tšii, tšiikku
• Sa’ab lunta, uutta lunta
• Tšülöttäni, lidnottani
• Tulkaa, tüttäred, tulõllõ
• Tüttäred, sõzeüeni