Vadja ja isuri rahvalaulud

Laulvad neiud kutsuvad üksteist ja külarahvast küla serva tuld tegema. Järgneb poeetiline pilt neidudest, kelle ilusat laulu peetakse linnulauluks – ainult ema tunneb ära, et ei laula linnud, vaid tema enda tütar. Tule ääres, nagu ka külavahel kõndides ja kiigel lauldes, on laulud kestnud kaua ja lauldes on omavahel põimitud paljusid sobiva sisuga lüürilisi motiive.

Rituaalset lõket on Ingerimaal tehtud mitmetel suvistel pühadel. Siinse tulele kutse laulmisajaks on 19. sajandi suurlaulik Anna Ivanovna nimetanud suvisteid ehk nelipühi.

Liikuva pühana olid suvisted mais-juunis. Suvistelaupäeval käidi kalmistul surnuid mälestamas, haudadel toimuvaks rituaalseks söömiseks valmistati pirukaid ja muud head. Õu pühiti puhtaks, ja metsast toodi õuele kaski. Tüdrukud läksid metsa koguma taimi, millega sai mune kollaseks värvida. Üldiselt värviti suvistemunad kollaseks, kuid on teateid ka punastest munadest. Värvitud mune andsid tüdrukud poistele selle eest, et nad kiige pärast suvistepüha maha lõhkusid. Kiiguti üldiselt ainult suvisteni. Mune anti ka karjastele. Õhtul tehti tuld.

Mõnedes külades käidi jüripäevast suvisteni laupäeva- või pühapäevaõhtuti “valvetulel” (vdj valvatuli, valvotuli). Tule ümber tantsiti ja lauldi öö otsa. Tüdrukud lõid vitsaga kolm korda tuld ja loitsisid: “Tudrad tulle ja linad põllule!“ Siis visati vits tulle. Loitsumotiive leidub ka tulele kutsumise lauludes: kes öötulele ei tule, selle linad mädanevad likku või saab tema poeg kehva savipõletaja ameti.