Vadja ja isuri rahvalaulud

Oudekki Figurova (1891–1978) sündis Jõgõperäl vadja suurperes, üks vanaema olnud siiski Narvusi isur. Oudekki Figurova isa ja Maťo Gerassimova mees olid vennad. Oudekkil oli kolm õde ja üks vend. Kui Oudekki oli 12-aastane, suri nende isa. Lesest emal oli raske peret toita, seepärast pidi Oudekki juba lapsena hakkama tegema mitmesuguseid töid: ta oli lapsehoidja, taluteenija ja kalur. 17-aastaselt läks ta Narva vabrikutööliseks. Oudekki oli ainult poolteist aastat külakoolis käinud, kuid oskas sellele vaatamata kirjutada. 20-aastaselt naasis ta kodukülla ja abiellus kohaliku isuriga. Perekonnas räägiti siiski vadja keelt. Figurovitel oli üheksa last, kellest vaid kaks tütart kasvasid täisealiseks. Kui suur osa Jõgõperä külast maha põles, asusid Figurovid elama Rajo külla. Teise maailmasõja ajal deporteeriti Oudekki pere koos teiste vadjalaste, isurite ja ingerisoomlastega Soome. Pärast nende Nõukogude Liitu tagasi toomist elas Oudekki mõnda aega mitmel pool Sise-Venemaal. Ta mees vangistati ja suri töölaagris. Oudekki oli kõrge vanuseni heas vormis – veel 80-aastaselt käis ta Lauga jõel kalal.

Oudekki oli eeslaulja ja kaasitaja, ta laulis hästi ka üksinda. Oudekki suur laulurepertuaar pärines eelkõige tema lellenaiselt, Jõgõperä suurlaulikult ja pulmakaasitajalt Maťo Gerassimovalt. Oudekkilt aastatel 1966–1978 palju laule kirja pannud Paul Ariste hinnangul oli naine viimane vadjalane, kes tundis hästi vanu vadjalaste laulutraditsioone ja kellel oli üsna ulatuslik repertuaar. Abielunaise staatusele vaatamata oli Oudekki osaline talvisel sanditamisel, muidugi ka pulmades ja matustel.

Oma teadjast emalt õppis Oudekki rahvapärast ravikunsti, loitsimist ja usku vadja rahvatarkustesse. Ta tundis maarohtusid ning mõistis valmistada salve ja keediseid. Ta oskas ravida kätega ja loitsides. Rahvaarstina oli Oudekkil laialdane kuulsus, ta oli viimane vadja täätäjä, tark ehk nõid.

Külaboheemlase Oudekki Figurova eriline harrastus oli harakate ja vareste kodustamine. Lahke ja heatujulisena oskas ta eluraskustest huumoriga üle saada. Oudekkilt kogus Ariste materjali kuni lauliku surmani ega väsinud kiitmast Oudekki intelligentsust, mälu ja teadmisi. Kuna Oudekki oli suurepärane keeleoskaja ja ka jutustaja, olevat olnud temalt kerge pärimust kirja panna. Ta sai küsimustest kohe aru ja püüdis neile kohaselt vastata. Kahjuks ei sallinud tütred ja väimehed Oudekki vadja keele kõnelemist, vanu kombeid ja nendesse uskumist, laulmist ning naermist. Folkloristidega sai Oudekki Figurova lõpuks suhelda vaid omaste halvakspanuga riskides.

Laulud:

• Ai-voi poigad
• Katti aijall issu vaa
• Keitän õzrassa olutta
• Kui miä kazvõlin, kanainõ
• Oi vävü, vävüjuveni
• Ojoto, sõsaruvõni
• Pääskolintu, päivälintu
• Püh´ä Iiliä isäntä
• Tulka kokkia kiittõlõmma
• Ku miä õlin peeni poika