Vadja-isuri rahvalaulud

Iloidaaks müö, ihmeen noored

(metsaviis)

Mari Sarv ja Leanne Barbo

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Lae alla .mp3 fail

Timo Kalmu

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Lae alla .mp3 fail

Isuri keeles

Iloidaaks müö, ved oi, ihmeen noored, joo,
ihmeen nuorella, ved oi, ijällä, joo,
vihannalla, ved oi, varduvella, joo!
Kun müö vanhaksi, ved oi, tulemma, joo,
ei siid mieli, ved oi, tehnekkänä, joo,
eigä suu, ved oi, suvainnekkana, joo,
virred metsähän, ved oi, mäneväd, joo,
laulud soille, ved oi, lankeavad, joo.
Siid iloitsood, ved oi, suuret kuused, joo,
laulaad, ved oi, lahot pettäjäd, joo.
Las miä laulan, ved oi, nüd miä jouvan, joo,
nüd miä jouvan, ved oi, laulamaa, joo,
ja miä jouvan, ved oi, iloitsemaa, joo:
ei uo hellä, ved oi, heinä-aiga, joo,
eigä rukkehen, ved oi, rudinaa, joo,
eigä kaurojen, ved oi, kahinaa, joo,
viel on viigatteed, ved oi, vivussa, joo,
sirbid seisood, ved oi, seinän päällä, joo.

Lauloin ennev, ved oi, lapsembana, joo,
huuzin ennev, ved oi, hullumbana, joo.
En nüd ev, ved oi, rahoida laula, joo,
engä kullida, ved oi, kumahe, joo.
Eig ei laulella mium pittäzi, joo,
eig iloda, ved oi, enzingäähä, joo,
vaik ev voi keeltäni, ved oi, piellä, joo,
süvändäni ved oi hallikkoija joo.
Kumae, ved oi, kumea metsoi, joo,
heläe, ved oi, metsoi heleä, joo,
kumae, ved oi, kui miä kumoidan, joo,
heläe, ved oi, kui miä helöidän, joo!

Mänin metsähän miä kezoille, joo,
kesk-kezoilla miä hein-ajoilla, joo,
parahalla, ved oi, paistehella, joo,
putkehen, ved oi, punalla säällä, joo,
kaunoisäällä, ved oi, karbalohon, joo.
Olliid metsäd, ved oi, mettä täünnä, joo,
puu juuret puna-, ved oi, olutta, joo.
Ossin toobin, ved oi, ossin toizen, joo.
Hüvä oli korvessa, ved oi, kumissag, joo,
lehon alla, ved oi, lieroidellag, joo.
Jo tuli aigoi, ved oi, kottihin männäg, joo,
aigoi kirjoin, ved oi, aigoi karjoin, joo,
aigoi lapsen, ved oi, armottoman, joo.
Korvess on, ved oi, miun kottiini, joo,
matkoin on, ved oi, saarella maijaan, joo,
lindu lauloi, ved oi, ladvoissaani, joo,
miun oksillain, ved oi, orovain, joo,
kägöi kukkui, ved oi, kukkulalla, joo.
Em miä roohi, ved oi, kottihi männäg, joo,
ilman korven, ved oi, kukkaizidag, joo,
metsän meeli, ved oi, marjaizidag, joo –
jo on toodu, ved oi, toomen oksad, joo,
karsittu, ved oi, kattajan vitsad, joo,
mill mie peenoi, ved oi, pieksettihin, joo,
marjoi maahan, ved oi, kaaettihin, joo.

Eesti keeles

Lõbutsegem me, imeliselt noored
imelises noores eas,
haljas kasvueas!
Kui me vanaks saame,
ei siis (laulmine) ei ole meelepärane
ega suu ei hooli (laulmisest),
viisid metsa lähevad,
laulud soodesse langevad.
Siis lõbutsevad suured kuused,
laulavad pehkinud männid.
Las ma laulan, nüüd ma jõuan,
nüüd ma jõuan laulma
ja ma jõuan lõbutsema:
ei ole hella heina-aega
ega rukiste krudinat
ega kaerade kahinat,
veel on vikatid ridva (roovi?) peal,
sirbid seisavad seinal.

Laulsin enne lapsena,
hüüdsin enne hulluna.
Nüüd ma ei rahata laula
ega kullata kumista.
Ega ma ei peaks laulma,
ei peaks lõbutsema sugugi,
ehkki ei või oma keelt pidada,
oma südant talitseda.
Kumise, kume metsake,
helise, helisev metsake,
kumise, kui ma kumistan,
helise, kui ma helistan!

Läksin metsa suvel,
kesksuvel heina-ajal,
parima päiksepaistega,
ilusa ilmaga putki tooma,
kauni ilmaga jõhvikale.
Olid metsad mett täis,
puujuured punast õlut.
Ostsin toobi, ostsin teise.
Hea oli kõrves kumistada,
lehtmetsa all lõõritada.
Juba tuli aeg koju minna,
aeg kirjul, aeg karjal,
aeg vaesellapsel.
Kõrves on minu kodu,
kaugel saarel on minu onn,
lind laulis latvades,
mu okstel on oravake,
kägu kukkus künkal.
ma ei julge koju minna
ilma kõrve lilledeta,
metsa meelepäraste marjadeta –
juba on toodud toomeoksad,
kärbitud kadakavitsad,
millega mind väikest peksti,
marjakest maha murti.

Eesti keeles laulmiseks

Ilutseme, ved oi, ilma noored, joo
oma noorella, ved oi, ealla, joo,
verevalla, ved oi, voorusella, joo!
Kui me vanaksi, ved oi, vajume, joo,
ei siis meeli, ved oi, meelitele, joo,
ega suugi, ved oi, ei suvatse, joo,
viisid metsaje, ved oi, lähevad, joo,
laulud soile, ved oi, langenevad, joo.
Siis kumavad, ved oi, suured kuused, joo,
laulavad, ved oi, lagund pedajad, joo.
Las ma laulan, ved oi, nüüd ma jõuan, joo,
nüüd ma jõuan, ved oi, laulamaie, joo
ja ma jõuan, ved oi, lulli lööma, joo:
ei ole hella, ved oi, heina-aega, joo,
ei ole rukiste, ved oi, rudina, joo,
ega kaerade, ved oi, kahina, joo,
veel on vikatid, ved oi, vibussa, joo,
sirbid seisvad, ved oi, seina pääla, joo.

Laulsin enne, ved oi, lapsemana, joo,
hüüdsin enne, ved oi, hullumana, joo.
Ei enam, ved oi, rahata laula, joo,
ega kullata, ved oi, kumise, joo.
Ei ma laulama, ved oi, peagi, joo,
ise ei, ved oi, ilu tegema, joo,
ei aga saa keelta kinni hoida, joo,
ega sundida, ved oi, südanta, joo.
Kõmise, ved oi, kumeda metsa, joo,
helise, ved oi, metsa heleda, joo,
kui ma kostan, siis kõmise, joo,
kui ma hüüan, siis helise, joo!

Läksin metsa ma, ved oi, minema, joo
keset hüva, ved oi, heinaaega, joo,
parajalla, ved oi, paiste’ella, joo,
puna-päeval, ved oi, putkedelle, joo,
kenal päeval, ved oi, kuremarja, joo.
Olid metsad, ved oi, metta täisi, joo,
puujuured, ved oi, puna-õlutta, joo.
Ostsin toobi, ved oi, ostsin teise, joo.
Hüva oli kõrvessa, ved oi, kumista, joo,
lehe alla, ved oi, lõõritada, joo.
Juba aeg on, ved oi, koju minna, joo
Aeg on kirjul, ved oi, aeg on karjal, joo,
aeg on lapsel, ved oi, armutumal, joo.
Kõrves on, ved oi, minu koduke, joo,
metsa saarel, ved oi, minu maja, joo,
lindu laulis, ved oi, ladva otsas, joo,
minu oksil on, ved oi, oravad, joo,
kägu kukkus, ved oi, künka’alla, joo.
Ei ma või, ved oi, koduje minna, joo,
ilma kõrve, ved oi, kuppudeta, joo,
metsa meelis-, ved oi, marjadeta, joo –
ju on toodud, ved oi, toome oksad, joo,
kaksatud, ved oi, kadaka vitsad, joo,
mil meid peeni, ved oi, peksetakse, joo,
marju maha, ved oi, matetakse, joo.

Metsas lauldud lauludes räägitakse laulmisest ja metsast, kus on hea olla ja laulda.

Laulame, kuni oleme noored ja kuni ei ole veel kätte jõudnud kiire heinaaeg, sest siis pole aega metsa minna. Kui saame vanaks, siis lähevad meie viisid metsa ja puud peavad meie eest laulma.

Kunagi ma laulsin nagu pöörane, nüüd aga laulan ainult raha eest ja niisama nagu ei tohikski laulda. Ometi on võimatu on kumisevas metsas suud kinni hoida.

Mets on imeilus ja ande täis. Siin on hea laulda, mets on nagu kodu. Kojuminekuajaks peavad olema marjad korjatud, muidu võib ees oodata karistus.

Isuri metsaviisi teeb eriliseks pikk viisirida ja rütmiline vabadus, mis tekitab seose itkuga. Viis on improvisatsiooniline, värsi vahele ja lõppu on lisatud refräänsõnu ja lauldes venitatud lõpunooti, millega pannakse mets kajama. Metsaviisi on lauldud üksi, aga ka üheskoos metsas tööd tehes. Sageli alustati laulmist metsa kirjeldamise või metsa poole pöördumisega – metsaga suheldi nagu elusolendiga. Edasi võidi laulda mitmesuguseid sõnu, kus keskseteks teemadeks on laul ja liikvelolek. Metsas käidi Ingerimaal palju. Metsaande ei kogutud mitte ainult oma perele ja loomadele, vaid müüdi ka Peterburis. Tee viis läbi metsade ka külast külla liikudes, olgu siis töö või pühade ajal.

T Koprina (J. Kouhia, P. Putkonen 1894, SKVR IV2 2578).

T M Palaga Jefimi tütar Semeo naine, 45 a, Vepsä (Armas Launis 1906, SKSÄ A 301/31a, ph 75a).

T Okuliina Nikkana tütar Sergei naine, 53 a, Vepsä (Armas Launis 1906, SKSÄ A 301/17a, ph 61 a).

T Kupsa Oute, Vepsä (Axel August Borenius 1877, SKVR IV2 1809).