Ku miä õlin peeni poika,
veeti tütöd manzikka,
ku miä kazvin, varmissuzin,
nõizin näitä tantsuttamma.
Ku miä õlin peeni poika,
veeti tütöd joomukka,
ku miä kazvin, varmissuzin,
nõizin näitä johzuttama.
Elä idgõ, ämmä parka,
tüttöz one täällä,
tšümme poikaa on ümperillä,
ja ühs on nava päällä.
Elä idgõ, maama,
jott on tšehvä lahsi –
ku issub rikka rinnalõ,
ni mahzab rikkai kahsi.
Vana tüttö, vaihtolain
kanto javod jõkkõ,
a noori poika vanald tütöld
tetši silmäd nõkkõ.
Huppuu huu, huppuu huu,
kauniz uuli, karvasuu,
vihma saab, raputab
ja meez õma naissa naputab.
Teije ämmä i meije ämmä
nõisti üleez mättšiä.
Nõisti üleez mättšiä,
võtõtti nännät tšätte.
Võtõtti nännät tšätte,
lasti alaz mättšiä.
La miä laulan, lappa-uuli,
kolkotan, nenä kovõra!
Eb luvattu laulo’õlla,
ilo’õlla eestäkä –
panin suu vaa laulama,
entä ilostamma.
Suu laulab, süä murõhtõb,
silmäd vettä veerettäväd.
Ühs õli väärä miu isoinõ,
tõin’ õli väärä miu emmoinõ –
mihsi tehti miu mokoma,
ruiko rikottu näkoa?
En miä ilkõ tšüllä mennä
omiss’ bodrissa pojiss’ –
tütöt saatanad jutõlla,
vanad vedjmäd võrtailla.
Ühs lahsi nätši untõ,
ku tšärpäne näütti tultõ,
a kana valõ vaskia
i sika sittu luntõ.
Tuli lumi, lumi suli,
tuli varra tšesä,
menin mettsä tšävelemmä,
levvin linnu pezä.
Pezäz õli muna,
munaz õli poika,
a poigall õli nokka
niku kaivo kokka.
Kui ma olin väike poiss,
viisid tüdrukud maasikale
kui ma kasvasin, tugevnesin,
hakkasin neid tantsitama.
Kui ma olin väike poiss,
viisid tüdrukud sinikale,
kui ma kasvasin, tugevnesin,
hakkasin neid jooksutama.
Ära nuta, eideke vaeseke,
su tütar on siin,
kümme poissi ümberringi
ja üks on naba peal.
Ära nuta, memm,
et on vaene laps –
kui istub rikka kõrvale,
siis maksab kaks rikast.
Vanatüdruk, vahetatud laps
kandis jahud jõkke,
aga noor poiss vanatüdrukul
tegi silmad nõega.
Huppuu huu, huppuu huu,
punahuul, karvasuu,
vihma sajab, raputab
ja mees oma naist nahutab.
Teie eit ja meie eit
tõusid üles mäkke.
Tõusid üles mäkke,
võtsid rinnad kätte.
Võtsid rinnad kätte,
lasksid mäest alla.
Las ma laulan, lampmokk,
kolksutan, kõvernina!
Ei lubatud laulda,
rõõmutseda sugugi –
Panin suu aga laulma,
ennast rõõmustama.
Suu laulab, süda muretseb,
silmad vett veeretavad.
Üks oli süüdi mu isake,
teine süüdi mu emake –
miks tegid mu niisuguse,
rõuge rikutud näoga?
Ei ma julge külla minna
oma vahvate poiste pärast –
tüdrukud, saadanad, räägivad,
vanad nõiad võrdlevad.
Üks laps nägi und,
kui kärbes näitas tuld,
aga kana valas vaske
ja siga sittus lund.
Tuli lumi, lumi sulas,
tuli vara suvi,
läksin metsa jalutama,
leidsin linnupesa.
Pesas oli muna,
munas oli poeg,
aga pojal oli nokk
nagu kaevukook.
Ku miä õlin peeni poikõ,
veeti tütöd manzikka,
ku miä kazvin, varmissuzin,
nõizin näite tantsuttõma.
Ku miä õlin peeni poikõ,
veeti tütöd joomukka,
ku miä kazvin, varmissuzin,
nõizin näitä johzuttõma.
Elä idgõ, ämme parkõ,
tüttöz one täällä,
tšümme poika on ümperille,
ja ühs on nava päällä.
Elä idgõ, maamõ,
jott on tšehve lahsi –
ku issub rikka rinnallõ,
ni mahzõb rikkait kahsi.
Vana tüttö, vaihtolain
kanto javod jõkkõ,
a noori poikõ vanalt tütölt
tetši silmed nõkkõ.
Huppuu huu, huppuu huu,
kauniz uuli, karvasuu,
vihma saab, raputõb
ja meez õmma naissa naputõb.
Teije ämme i meije ämme
nõisti üleez mättšiä.
Nõisti üleez mättšiä,
võtõtti nänned tšätte.
Võtõtti nänned tšätte,
lasti alaz mättšiä.
La miä laulõn, lappa-uuli,
kolkotõn, nenä kovõra!
Eb luvattu laulo’õlla,
ilo’õllõ eestäkä–
panin suu vaa laulõma,
entä ilossama.
Suu laulõb, süä murõhtõb,
silmäd vette veeretteväd.
Ühs õli vääre miu isoinõ,
tõin’ õli vääre miu emmoinõ –
mihsi tehti miu mokomõ,
ruiko rikottu näkkoa?
En miä ilkõ tšüllä mennä
omiss’ bodrissõ poikiss’ –
tütöd saatanad jutõlla,
vanad ved´mäd võrtailla.
Ühs lahsi nätši untõ,
ku tšärpäne näütti tultõ,
a kana valõ vaskia
i sika sittu luntõ.
Tuli lumi, lumi suli,
tuli varra tšesä,
menin mettsä tšävelemä,
levvin linnu pezä.
Pezäz õli muna,
munaz õli poikõ,
a poigõll õli nokkõ
niku kaivo kokkõ.
Kui mina olin poisikene,
plikad viisid maasikal’
ja kasvasin mina suuremaks,
vaat, hakkasin neid tantsitama.
Kui mina olin poisikene,
plikad viisid joovikal’
ja kasvasin mina suuremaks,
vaat, hakkasin neid jooksutama.
Ära nuta, eideke,
su tütreke on meie käes,
on kümme poissi ümber
ja üks ainuke on naba pääl.
Ära nuta, mamma,
et on kehva lapsi –
kui istub rikka kõrvale,
siis maksab rikkaid kaksi.
Vanapiiga, vaene laps
kandis jahud jõkke,
a noorem poiss see vanal piigal
määris silmad nõkke.
Huppuu huu, huppuu huu,
kaunis huuli, karvasuu,
vihma sajab, raputab,
mees oma naist aga saputab.
Teie eit ja meie eit,
need läksid üles mäkke.
Läksid üles mäkke
ja võtsid tissid kätte.
Võtsid tissid kätte
ja lasksid alasmäge.
Las mina laulan, lappa-huuli,
kolgutan, nina kõvera!
Ei lubatud lauleskella,
lõbutseda, lulli lüüa –
panin suu aga laulama,
endale ilu tegema.
Suu laulab, süda muretseb,
silmad vetta veeretavad.
Üks oli tola mu isake,
teine tola mu emake –
miks mu tegid niisuguse,
rõuge rikutud näoga?
Ei mina julge külla minna
omi poisse püüdema –
plikad saavad pilkama
ja vanad nõiad võrdelema.
Üks laps see nägi unda,
kui kärbes näitas tulda,
a kana valas vaskeda
ja siga sittus lunda.
Tuli lumi, sulas lumi,
sai lumest lahti kesa,
läksin metsa jalutama,
leidsin linnu pesa.
Pesas oli muna,
munas oli poega,
a pojal oli nokk,
nagu kaevukook.
Tšastuškastiilis lühikesi tantsulaule lauldi sageli pilli saatel, salm salmi järel, nii nagu need ühele või teisele lauljale meelde tulid. Lauludes jutustatakse humoorikalt midagi omakandi inimeste ja nende suhete või ka iseenda kohta. Neid laule on nimetatud ka lobalauludeks (lopizõmizõ virred), mida korralikud inimesed polevat laulnud. Enamasti neljavärsiliste tšastuškade kõrval on sama viisiga lauldud ka mõnda pikemat teksti, näiteks Duńa Trofimovalt on salvestatud regivärsiline La miä laulan, lappahuuli. Viimase kohta on Duńa öelnud, et seda lauldi pidudel ja pulmades, aga mitte kaasikute poolt rituaali käigus, vaid vabas pidutsemisolukorras: Tšen on pulmaz, laulab. Tšäüb silta müütä, tantsib. Nõsab tšäjed i laulab. (’Kes on pulmas, laulab. Käib mööda põrandat, tantsib. Tõstab käed ja laulab.’)
T Duńa (Jevdokia) Trofimova, Luuditsa; Maťo (Matrjona) Agafonova, Luuditsa; Kiko (Grigori) Georgijev, Luuditsa; Ivo (Joan) Leontjev, Luuditsa; Ańu (Anna) Hvatova, Rajo; Oudekki Figurova, Rajo (Ariste 1986: 6, 10, 11, 14, 15, 30, 40).
M Olga Ivanova, snd 1952, Zoja Konovalova, snd 1949, Galina Kiseljova, Mättäsi k (Ergo-Hart Västrik, EMTA pärimusmuusikud 2012, ERA, EV 86); Duńa Trofimova, Jõgõperä (Paul Ariste, Igor Tõnurist 1973, RKM, Mgn II 2328 l).
A Duńa Trofimova, Jõgõperä (Paul Ariste, Igor Tõnurist 1973, RKM, Mgn II 2328 l).
Laulu poeetiline tõlge Timo Kalmult.