Vadja ja isuri rahvalaulud

Kui mina olin poisikene,
plikad viisid maasikal’
ja kasvasin mina suuremaks,
vaat, hakkasin neid tantsitama.

Kui mina olin poisikene,
plikad viisid joovikal’
ja kasvasin mina suuremaks,
vaat, hakkasin neid jooksutama.

Ära nuta, eideke,
su tütreke on meie käes,
on kümme poissi ümber
ja üks ainuke on naba pääl.

Ära nuta, mamma,
et on kehva lapsi –
kui istub rikka kõrvale,
siis maksab rikkaid kaksi.

Vanapiiga, vaene laps
kandis jahud jõkke,
a noorem poiss see vanal piigal
määris silmad nõkke.

Huppuu huu, huppuu huu,
kaunis huuli, karvasuu,
vihma sajab, raputab,
mees oma naist aga saputab.

Teie eit ja meie eit,
need läksid üles mäkke.
Läksid üles mäkke
ja võtsid tissid kätte.
Võtsid tissid kätte
ja lasksid alasmäge.

Las mina laulan, lappa-huuli,
kolgutan, nina kõvera!
Ei lubatud lauleskella,
lõbutseda, lulli lüüa –
panin suu aga laulama,
endale ilu tegema.
Suu laulab, süda muretseb,
silmad vetta veeretavad.
Üks oli tola mu isake,
teine tola mu emake –
miks mu tegid niisuguse,
rõuge rikutud näoga?
Ei mina julge külla minna
omi poisse püüdema –
plikad saavad pilkama
ja vanad nõiad võrdelema.

Üks laps see nägi unda,
kui kärbes näitas tulda,
a kana valas vaskeda
ja siga sittus lunda.

Tuli lumi, sulas lumi,
sai lumest lahti kesa,
läksin metsa jalutama,
leidsin linnu pesa.
Pesas oli muna,
munas oli poega,
a pojal oli nokk,
nagu kaevukook.