(tantsulaul)
Tehkää üksi ümbärikko, ümbärikko,
karavoodi kainokkaine!
Kuim miä kazvelin, kanaine,
noizin, nuori neiokkaine
viijen vellon(i) vierüvessä,
kuuven (i) vellon kukkaizenna,
seitsemän sizon ilonna,
kaheksan mińńon nadonna.
Vellot sirgudit sizoksi,
vellon naizuived naoksi,
vellon tüttäret tädiksi.
Isüt(ü) kutsui kullakseni,
emüt ehtoi lapsekseni,
ei last vettä ottamaha
kaivosta külän taganda,
ojalda külän otsalda.
Kaig oli kaivot kuivannehed,
ojan pohjad untunnehed,
meri oli kuivant kuutta süldä,
Lauvvaz lainetta vähendä.
Tehke üks ring,
kenake (kasin) rong.
Kui ma kasvasin, kanake,
tõusin, noor neiukene
viie venna juures,
kuue venna õiena,
seitsme õe rõõmuks,
kaheksa minia naona.
Vennad kutsusid meelitades õeks,
vennanaised naoks,
venna tütred tädiks.
Isakene kutsus oma kullaks,
emakene oma lapseks,
ei lasknud vett võtma
kaevust küla tagant,
ojast küla juurest.
Kõik kaevud olid kuivanud,
ojapõhjad sogaseks muutunud,
meri oli kuivanud kuus sülda,
Lauga jões oli lainet vähem.
Tantsualustamisvormelile Tehkää üksi ümbärikko, millega kutsutakse ringis tantsima, järgneb pilt neiupõlvest isakodus – lähedased hellitasid neiut ja tegid tema eest töö ära.
Valpuri Vohta on laulu nimetanud pulmalauluks ja ilus elu isakodus ongi üks tavalisi pulmalauluteemasid. Pulmas olevat seda laulu lauldud ringis tantsides nagu paljusid muidki pulmalaule. Ka sama laulu vadjakeelse variandi Kui miä kazvõlin, kanainõ esitaja Oudekki Figurova on kirjeldanud, kuidas selle saatel ringis tantsiti.
Ymbärikkö on Ingerimaa kõige tavalisem nimetus ringi kohta, tantsuringi kutsutakse ka karavoodiks või karavanaks. Ringis tantsijate jalad võivad astuda igal noodil, “tihti”, või rahulikul kõnnisammul. Eeslaulja võis olla ringi keskel, aga ka ringis. Tantsiti nii üksi kui paaris, hoides kinni kätest, teineteise õlast või rätikust. Vaba kätt või käsi liigutati ja lehvitati pea kohal. Lehvitada võidi ka põlle või taskurätti. Hoogsalt liikudes “visati jalga”, keerutati, hüpati kükki, laulu rütmi rõhutati jalakõpsutamise, sõrmenipsude või käteplaksutamisega, laulurütmis hüüti-kiljuti “nagu hundid” – nagu ütleb üks koguja.
T M Valpuri Vohta, Kalliviere, ja koor (Lauri ja Aili Laiho-Simonsuuri 1937, ERA, Pl 114 B1).