(Eeliapäeva laul)
Püh´ä Iiliä isäntä,
püh´ä Pedro armoliine,
tuõ vaa meille võõrahizõ!
Meill on viinade viiellaizede,
oluged ühessälaizõd.
Too vaa tuutšad tullõgõssa,
hattaraizõd harvukkaizõd –
meill on kagradõ kassamatta,
õdõrõd õlla õkka täünnä.
Püha Eelija, isand,
püha Peetrus, armuline,
tule meile võõrsile!
Meil on viinad viiesugused,
õlled üheksasugused.
Too pilved tulles,
pilvekesed hõredad –
meil on kaerad kastmata,
odrad on okkaid täis.
Püh´ä Iiliä isäntä,
püh´ä Pedro armoliine,
tuõ vaa meille võõrahizõ!
Meill on viinõde viiellaizõde,
olued ühessälaizõd.
Too vaa tuutšad tullõ’õssa,
hattaraizõd harvukkaizõd –
meill on kagrõdõ kassõmattõ,
õzõrõd õlla õkka täünnä.
Eeliapäeva (vadja iiĺää päivä < vene ильин день, 2. augustil) pühitseti igas vadja külas. Mitmes külas peeti erilist eeliapidu – suurt ühist külapidu, millest võõrad osa ei võtnud ja milles on säilinud vanu vakusepeo jooni. Vakusepäeva nimetus vakkovõ on ühine vadjalastel ja isuritel ning vana läänemere algupära, teised selle peo nimetused on laenatud vene keelest (brattšinad < братчина, klattšina < складчины). Ühiseks õlleks ja söömaajaks koguti linnaseid ja toiduaineid osavõtjate käest, söödi-joodi ja tehti tuld. Peo käigus lauldud vihma palumise laulus pöördutakse Eelia poole, et see saadaks vihma. Laul oli Lääne-Ingeris hästi tuntud. Oudekki Figurova ise on öelnud: Se on Soikola virsi, Iiliä, se on Soikola praaznik. “Iiliä laulu” oli ta kuulnud just soikollastelt.
Arvati, et eeliapäevani kuivab hein hästi. Eeliapäev oli suve ärasaatmise päevaks, kuna pärast seda hakkab ilm jahedamaks minema.
T Oudekki Figurova, Rajo (Ariste 1986: 38, 83; Paul Ariste, Aino Valmet, Ingrid Rüütel 1966, RKM, Mgn II 1236 d).
M Anna Kivisoo, Ropsu, ja koor (Lauri ja Aili Laiho-Simonsuuri 1937, ERA, Pl 127 A1).
A Anna Kivisoo ja koor (Lauri ja Aili Laiho-Simonsuuri 1937, ERA, Pl 127 A1).