Vadja-isuri rahvalaulud

Pääskolintu, päivälintu

(Loomine)

Oudekki Figurova (arhiivisalvestus)

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Maarja Oras ja koor

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Vadja keeles

Pääskolintu, päivälintu,
se ihala ilmalintu
lenteli tšesoizõt päiväd,
üüt pimmiät pilkottõli.
Ettsi maata maatõssõni,
murua munitõssõni,
lehtoja levätesseni,
peltoja pezitäkseni.
Nätši mättä’ä meressä,
sinize mere sizessä.
Valõ vaskizõ pesäize,
muni kultaizõd munaizõd.
Tuli tuuli, aivoi tuuli,
mere vihkura vihainõ,
laukas pesä Laukahase,
veeretti munad vettehe.
Täütü pääsko itkõ'õma.
Pääsko itki, tšüünel veeri.
Lentä’äs sepä katolõ:
„Seppüeni, velvüeni,
tagoid enne, tagoid egle,
tago siis tänävä-päivä!
Tee sa millõ haravainõ,
vala varsi vaskinõ ja
paa vaa piit terässized,
millä ajan mere kokko,
kopitan kultaizõd munõizõd!“

Eesti keeles

Pääsulind, päevalind,
see tore õhulind
lendles suvepäevad,
mängles ööd pimedad,
otsis maad, et magada,
muru, et muneda,
lehti, et puhata,
põldu, et pesitseda.
Nägi mätta merest,
sinise mere seest.
Valas vaskse pesakese,
munes kuldsed munakesed.
Tuli tuul, õige tuul,
mere tuulispask vihane,
lükkas pesa Lauga jõkke,
veeretas munad vette.
Pidi pääsuke nutma.
Pääsuke nuttis, pisar veeres.
Lendas sepa katusele:
„Mu sepake, mu velleke,
tagusid enne, tagusid eile,
tao ka tänasel päeval!
Tee mulle rehake,
vala vaskne vars,
pane piid terasest,
millega ajan mere kokku,
kogun kuldsed munakesed!“

Vadja kirjakeeles

Pääskolintu, päivälintu,
se ihala ilmalintu
lenteli tšesoizõd päiväd,
üüd pimmiäd pilkottõli.
Ettsi maatõ maatõssõni,
murua munitõssõni,
lehtojõ levätesseni,
peltojõ pezitäkseni.
Nätši mättä’ä meresse,
sinize mere sizesse.
Valõ vaskizõ pesäize,
muni kultaizõd munaizõd.
Tuli tuuli, aivoi tuuli,
mere vihkura vihainõ,
laukkas pesä Laukahase,
veeretti munad vettehe.
Täütü pääsko itkõ'õma.
Pääsko itki, tšüünel veeri.
Lentä’äs sepä katollõ:
„Seppüeni, velvüeni,
tagoid enne, tagoid egle,
tago siis tänävä-päivä!
Tee siä millõ haravainõ,
vala varsi vaskinõ ja
paa vaa piid terässized,
millä ajan mere kokko,
kopitõn kultaizõd munõizõd!“

“Loomislaul“ jutustab maailma loomisest. Lind muneb merest leitud mättale munad, millest muudes variantides saavad lõpuks taevakehad ja muud tähtsad maailma osad. Loomislaulu tunnevad kõik läänemeresoomlased, kes laulavad regilaule – lisaks vadjalastele eestlased, isurid, soomlased ja karjalased. Eestis on mätta asemel enamasti koppel ja põõsas, ka kiik. Karjalas muneb lind muna Väinämöise veest väljaulatuvale põlvele. Linnu munemise looga seostuvad eri paikades eri motiivid, üks neist on merepõhja riisumine nagu siin laulus. Loomislaulu taustaks on rahvusvaheline maailmamuna müüt, mida tundsid muuhulgas muinasegiptlased, hiinlased, jaapanlased ja Peruu inkad. Samas meie indoeurooplastest lähinaabritel sellist müüti ei ole.

Siinse teksti pani Ariste kirja Jõgõperä laulikult Maťo Gerassimovalt 1947. a Kukkuzi külas. Laulu algusosa on laulnud ka Maťo mehe vennatütar Oudekki Figurova, kes meenutas, et seda laulu laulsid isuri naised.

T Oudekki Figurova, Rajo (Ariste 1986, 30, 65–66, 77), Maťo (Matrjona) Gerassimova, Jõgõperä (Ariste 1960, 39, 77–78).

M Oudekki Figurova (Paul Ariste, Aino Valmet, Ingrid Rüütel 1966, RKM, Mgn II 1235 c, e); Valpuri Vohta, Kalliviere, ja koor (Lauri ja Aili Laiho-Simonsuuri 1937, ERA, Pl 127 B2, 129 B1).