Vadja-isuri rahvalaulud

Tšülöttäni, lidnottani

(kiigelaul)

Minni Oras ja koor

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Vadja keeles

Tšülöttäni, lidnottani,
maa parassa paikottani,
pant’ on paikalõ üväle,
säättü maalõ veerozallõ,
sui pantu sulaa mereese,
päi päivää nõisõmaasõ.
All on järvi, pääll on nurmi,
päällä nurmõõ pähtšenikko,
tšehsenä üvä tšüläni,
tšülässäni tšülmä johzõb,
maassani vesi makõa,
kalad kaivoza kutõvad,
lahnad lauta salvamiza,
avvid add’aa seipäizä.

Eesti keeles

Minu küla, minu linna,
maailma parimat paika,
pandud on heasse kohta,
seatud ümarale maale,
suuga pandud sula meresse,
peaga päevatõusu poole.
All on järv, peal on nurm,
nurme peal pähklisalu,
keskel mu hea küla,
külas allikas jookseb,
maast magus vesi,
kalad kaevus koevad,
latikad lauda palkides,
havid aiateivastes.

Laulus kiidetakse oma ilusat küla, mis on parimal kõrgel kohal ja kus kõike on küllaga – küla juures on järv, pähklisalu, allikas ja kalu jätkub igale poole.

Boreniuse üleskirjutuse järgi on Mati külast pärit laulja öelnud, et seda laulu lauldi suvistepühal (vt “Tulkaa, tüttäred ...”). Oma küla kiitmine on üks rituaalse lõkke ääres kõlanud laulude teemasid, aga sobib hästi ka kiigel laulmiseks. Kodu paistab küla äärde tehtud tule valgel või kõrgelt kiigelt vaadates eriti ilusana. Oma kodu kiidetakse ka Eesti kiigelauludes.

Viis kuulub kiigeviiside hulka ja on väga sarnane Põhja-Eesti, eriti Virumaa kiigeviisidele.

T M 60–70-aastane laulja, Mati (Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877, SKVR IV3 4680, Rüütel 1977: 232).

T Anna Ivanovna, Peen-Rudja (August Ahlquist 1854–1855, SKVR IV3 4654).

Lapsed Mati küla tänaval. Foto: I. Talve, 1942 (ERM Fk 1004:40).

Vadja ja isuri rahvalaulud

Tšülöttäni, lidnottani

Minni Oras ja koor

Vadja keeles

Eesti keeles