Vadja ja isuri rahvalaulud

Laulud

Oi miun ehtoiza emmoini

(Oma ema ja võõrasema)

Maarja Oras ja koor

Lae alla .mp3 fail

Isuri keeles

Oi miun ehtoiza emmoini,
ehtoiza ehittäjääni,

ku kuuli pühän tullovan,
ajoin kallihin astuuvan,

tegi puizella porrooa,
avaroilla astialla,

pezi pääni valgiaksi,
itseni imelähäksi,*

andoi paijan aivinaisen,
vööhö asse vergoittelle,

vööhö asse vergoittelle,
maaha asse margoittelle,

päälle paijan palttinaizen,
kaikki kultien keralla,

punavööhö vöödütteli,
sinipaglaha rivoitti.

Laski kultana kujalle,
vaskuena vainiolle,

kujan suida kukkumaaha,
heinän päidä heeromaaha,

heinän päidä heeromaaha,
kassetta karistammaaha.

Nii küssüit külläiset naiset:
“Kenen kultoin on kujalla,

kenen vaski vainiolla
kujan suida kukkumassa,

kassetta karistammassa,
vainioja valvomassa.”

Miun emmoin (vaa) vastaeli:
“Miun on kultoini kujalla,

miun on kultoini kujalla,
miun on vaski vainiolla.”

Niin tuntuu emodoin tyttöi,
tuntuu lapsi laatiimadon:

ku tulloo pühhäine päivä,
paras päivä praaznikkaine,

i on päähyt pezömädä,
tappurain on paidoi päällä,

segoista sinikke päällä,
heinäraippaiset jalassa.

Nii vaa laatii veeras nainen
veerahia lapsuizia.

Eesti keeles

Oi minu armas ema,
minu armas ehtija,

kui kuulis pühad tulevat,
aegu kalleid astuvat,

tegi puunõus seepi,
avaras astjas,

pesi mu pea valgeks,
minu enda magusaks,

andis linase särgi,
vööni ehtis ära,

vööni ehtis ära,
maani sättis korda,

peale (pani) linase särgi
kõiksuguste kuldadega,

vöötas punase vööga,
sidus sääred siniste paeltega.

Lasi mind kullana külatänavale,
vasena vainule,

tänavasuil kukkuma,
heinapäid hõõruma,

heinapäid hõõruma,
kastet raputama.

Külanaised küsisid nii:
“Kelle kuldne on tänaval,

kelle vaskne vainul
tänavasuid kukkumas,

kastet raputamas,
vainusid valvamas?”

Minu ema vastas:
“Minu kuldne on tänaval,

minu kuldne on tänaval,
minu vaskne vainul.”

Sellest tunneb emata tüdrukut,
tunneb hoolitsemata last:

kui tuleb pühade päev,
parim praasnikupäev,

(tal) on pea pesemata,
seljas on takune särgikene,

segamini** pihikseelik on seljas,
heinast viisud jalas.

Nii seab võõras naine valmis
võõraid lapsi.

* Käsikirjas on imanteheksi ‘emandaks’.

** Võib-olla: segatud koelõngast.

Oma ema hoolitseb oma tütre eest kõigiti ja ehib teda pühadeks suure hoolega. Ta on uhke, kui külarahvas imetleb tüdrukut, kes külatänaval koos teistega rituaalses rongkäigus kõnnib ja laulab. Võõra naise, võõrasema tütar jääb aga kehvadesse riietesse ja ehtimata.

Orvu teemat kohtab Ingerimaa kurbades lauludes väga sageli. Soome uurija Senni Timoneni järgi ei mõju orvuksolemine, millest nii palju lauldakse, reaalsena, sellele on antud pigem eksistentsiaalne tähendus. Laulukeeles, oma poeetiliste vahenditega tõlgendatakse inimese maailmas olemisega kaasnevat eksistentsiaalset üksindust.

Laulu oma emast ja võõrasemast lauldi paljudes eri olukordades, neidude kooskäimistel, pühadel ja pulmades. Ka viisid ja liikumine võisid olla mitmesugused. Seoses siinsete sõnadega on muuseas kirjeldatud hoogsat ringtantsu, aga sedalaadi mõtlike laulude tavalisemaks esitusviisiks on rahulik, pikaldane liikumine, seistes või istudes laulmine.

T M Katoi Vüdre tütar, 18 a, Viistina (Armas Launis 1906, SKSÄ A 300/49a, ph 42a).

T Uljaana Ruutsiasta, Savimägi (Volmari Porkka 1881–1883, SKVR III2 1501).

Toetajad

Haridus- ja Teadusministeerium

Hõimurahvaste programm IV; IUT 22-4

Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts

Tartu Ülikooli Paul Ariste soome-ugri põlisrahvaste keskus

Väljaandjad

MTÜ Rahvalauluselts Hellero, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, 2015

ISBN 978-9949-544-56-1 (html)

Veebilahendus Lorem Ipsum