Vadja ja isuri rahvalaulud

Kiikujad küsivad, kas kiik on tugev. On küll, kiik on tehtud heast puust. Laulja hoiatab kiigutajaid, et nad liiga suurt hoogu ei teeks, sest neiul pole kiige all oma venda, kes ta kukkudes kinni püüaks.

Kiikumine kuulub kevad-suvisesse kombestikku ja on olnud nii Soomes, Ingerimaal kui Eestis väga armastatud. Suuri kiikesid, kuhu mahtus kuni 20 inimest, oli Kesk- ja Lääne-Ingeris. Sellistel kiikedel võidi lisaks eeslaulja ja koori vaheldumisele laulda ka nii, et mõlemal kiigelaual oli omaette eeslaulja. Või lauldi ühel kiigelaual eest ja teisel laual olijad kordasid värssi. Siinse laulu Anna Ivanovnalt pärit alusteksti juures on kommentaar: “Suvelaul, ükskõik, mis päeval laulmiseks.”

Kiigelkäimine oli noortele tähtsaks laulukooliks – Väinö Salminenile jutustati nii Kurkola kui Soikola neemel, et pühade ajal tuli suurtele kiikedele paatidega noori isegi Eestist, nii et sai kuulda uusi laule. Salminen kirjutab, et ei ole võimalik ette kujutada kiigeplatsi ilma tüdrukuteparve lauluta ja meeste jorisemiseta (Salminen 1929b: 63).

Siinne viis on üks vadjalastelt üles kirjutatud kiigeviise, mis on väga sarnane Põhja-Eesti, eriti Virumaa kiigeviisidega. Sarnased on ka algussõnad – näiteks algavad Virumaa kiigelaulud: kii, kiike, laa, laike.