Vadja ja isuri rahvalaulud

Laulus heidab õde (või sõbratar) Maarjale ette, miks ta ei võtnud kuulda head nõu ega teinud elukohta kaugele, kuhu kosjad ei oska tulla. Ise veel lubas, et ta lööb kosjad surnuks, aga nüüd on juba pulmad algamas.

Erilise rütmiga viisi laulavad neiud kas kosjade ajal või pulma eelõhtul, kui nad mõrsja juurde kokku tulevad. Vahel on see viis kõlanud ka pulmas või hoopis muudes olukordades, kus neidusid koos on. Sellega võidakse pulmalaulusõnade asemel laulda ka muid sõnu, mis enamasti on nukrad ja jutustavad laulust, kurbusest või neidude saatusest. “Neiu linna” sõnad kuuluvad kosjade ajal või pulma eelõhtul lauldud neidude laulude hulka, aga neid võidi laulda ka muudel neidude koosolemistel.

Kadoi Aleksandrova on jutustanud, kuidas seda laulu lauldi kosjade ajal: “Poiss [peigmees] tõi viina ja tubakat. Siis kutsuti kogu see tüdruku suguvõsa sinna ja joodi viina ja suitsetati. Ja siis sõitsid külast kokku kõik need tüdruku sõbratarid, kõik külarahvas sõitis, taoti plekitükki, et: “Tubakale, tubakale!” Siis neile anti viina maitsta ja suitsetati – tubakat pidi igaüks suitsetama. Siis lauldi, tüdrukud läksid läbi küla ja kõik laulsid. Nüüd mina laulan selle laulu, mida siis lauldi, kui läbi küla mindi. Nii üteldi – no seda kutsuti kasvõi Maaroi, seda tüdrukut – üteldi, et: Maarojani, sizojani ... See oli kosimiselaul.”