Vadja-isuri rahvalaulud

Tšako kukku, maa kumizi

(Kust laulud õpitud)

Timo Kalmu ja koor

Meedia mängimiseks pead oma veebilehitsejat värskendama.

Vadja keeles

Tšako kukku, maa kumizi,
lintu laulo, lehto lõõkku,
sisavõ pani pajuzõ.
Miä vaa kuuntõlin kujalõ,
ajattõlin add´a päälle:
tšene tšeeli kerkiäpi,
kummall laulu laatuizõmpi?
A tšago tšeeli kerkiäpi,
linnu laulu laatuizõmpi,
sisava sõnat parõpõd.
Menin miä tšülä kujalõ,
algin tšakonnõ kukkua,
sisavõnnõ sirkutõlla.
Viizaz vahti viilon alta,
kavala katosõn alta:
“Tämä on õppiza õllu,
sõisnu on seppije pajazõ,
sepä paja on paukutõllu,
vasaroit on vankutõllu.”
Miä vaitõn vassaõlin:
“En õlõ õppizõ õllu,
sõisnu seppije pajazõ!
Õppizin miä orjuõzõ,
panin pähe poikuõzõ,
ku õlin orjanna Viroza,
poikanna piru pezäzä.”

Eesti keeles

Kägu kukkus, maa kumises,
lind laulis, leht kiikus,
ööbik laksutas pajus.
Mina kuulatasin tänaval,
mõtlesin aia peal:
kelle keel on kergem,
kumma laul on ladusam?
Aga käo keel on kergem,
linnu laul ladusam,
ööbiku sõnad paremad.
Läksin ma küla tänavale,
hakkasin käona kukkuma,
ööbikuna siristama.
Kavalpea vahtis viilu alt,
kaval katuse alt:
“Ta on olnud õppimas,
seisnud seppade pajas,
sepapajas on paugutanud,
vasaraid on vangutanud.”
Mina aga vastasin:
“Ei ole õppimas olnud,
seisnud seppade pajas!
Õppisin ma orjapõlves,
panin pähe sulaspoisina,
kui olin orjana Eestis,
sulasena kuradi pesas.”

Vadja kirjakeeles

Tšako kukku, maa kumizi,
lintu laulo, lehto lõõkku,
sisavõ pani pajuzõ.
Miä vaa kuuntõlin kujallõ,
ajattõlin add´a päälle:
tšene tšeeli kerkiäpi,
kummall laulu laatuizõpi?
A tšago tšeeli kerkiäpi,
linnu laulu laatuizõpi,
sisava sõnad parõpõd.
Menin miä tšülä kujallõ,
algin tšakonnõ kukkua,
sisavõnnõ sirkutõlla.
Viizaz vahti viilon altõ,
kavala katosõn altõ:
“Tämä on õppizõ õllu,
sõisnu on seppije pajazõ,
sepä paja on paukutõllu,
vasaroit on vankutõllu.”
Miä vaitõn vassaõlin:
“En õlõ õppizõ õllu,
sõisnu seppije pajazõ!
Õppizin miä orjuõzõ,
panin pähe poikuõzõ,
ku õlin orjannõ Virozõ,
poikannõ piru pezäze.”

Eesti keeles laulmiseks

Kägu kukkus, maa kumises,
lindu laulis, lehte kiikus,
ööbik põrutas pajussa.
Kuulasin küla tänaval,
aia pääl aru pidasin:
kelle keel on kerge’embi,
kummal laul on ladusambi?
A käo keel on kerge’embi.
linnu laul on ladusambi,
ööbiku sõnad paremad.
Läksin küla tänavale,
läksin käona kukkumaie,
ööbikuna sirgutama.
Tarkpea vahtis viilu alta,
kavalpea katuse alta:
“Ta on olnud õppimassa,
seisnud seppade pajassa,
sepa pajas paugutanud,
vasaraida vangutanud.”
Mina vaid aga vastu kostsin:
“Ei ole olnud õppimassa,
seisnud seppade pajassa!
Õppisin mina orjapõlves,
panin pähe poisipõlves,
kui olin orjana Virussa,
poiss olin pagana pesassa.”

Laulik õpib laulu suurepärastelt lauljatelt – käolt ja ööbikult: “kõik nende sõnad põimisin põllesse ja panin särgihõlma”. Kuulajad arvavad, et laulik on õppinud sepikojas, aga tema vastab, et õppis hoopis orjana Eestis.

Väinö Salmineni järgi on selline lindudelt laulu saamise lugu Ingerimaal iseloomulik just läänepoolsele Narvusi-Soikola laulupiirkonnale. Naťu Lukina on Paul Aristele jutustanud, et laulu lauldi ringis liikudes.

T Maťo (Matrjona) Gerassimova, Jõgõperä (Ariste 1960: 36, 41).

M Naťu (Natalja) Lukina, Jõgõperä (Paul Ariste, Igor Tõnurist 1971, RKM, Mgn II 2329 k); Anna Kivisoo, Ropsu, ja koor (Lauri ja Aili Laiho-Simonsuuri 1937, ERA, Pl 127 A1).

Poeetiline tõlge Timo Kalmult.