Laulutekstid on esitatud originaalilähedaselt, väikeste redigeerimisparandustega. Viimased on eelkõige vormilist laadi, nende eesmärgiks on lähendada sõnavorme kohalikule murdekeelele. Seejuures on arvestatud regilaulukeele omapära ja arhailiste vormide kasutust. Näiteks on pikad vokaalid eraldatud komaga, kui need jagunevad esituses kaheks “laulusilbiks”, mis lähtuvad sõna ajaloolisest kujust. Kui laulu originaaltekstis on alaleütleva ja alalütleva käände lõpud vahetatud (vrd Peegel 1974: 56), ei ole neid redigeerimisel muudetud.
19. sajandil Kattila ümbrusest kogutud vadja tekste on redigeerinud Enn Ernits ja Heinike Heinsoo. Paul Ariste väljaannete tekstid, mis pärinevad Vaipoole alalt, on redigeerinud Heinike Heinsoo. Kattila ümbruse tekstides on ühtlustatud p, t, s sõnalõppudes b, d, z-ks, nagu ka Vaipoole laulude kirjakeelsetes versioonides – kuna lõpuklusiilide ja -sibilantide helilisus sõltub järgnevast häälikust, ei vaja see tingimata kajastamist kirjapildis; erandina on t säilitatud lühenenud käändelõppudes: vasaroit. Vaipoole murde eripära arvestades on sealt kirja pandud tekstides pikad lõpuvokaalid asendatud lühikestega. Palatalisatsioonimärk on kirjutatud ainult konsonantide paari lõppu, häälduses peenendatakse mõlemat konsonanti (nt vadd´a hääldub vad´d´a). Vaipoole tekstidest on esitatud ka teine, kirjakeelne versioon, mis vastab “Vadja keele sõnaraamatu” (2013) ja õpiku “Vad´d´a sõnakopittõja” (Heinsoo 2015) transkriptsioonipõhimõtetele.
Isuri tekstid on redigeerinud isuri Soikola murde uurija Eva Saar. Eeskujuks on isuri keele eesti kirjakeelele lähedane transkriptsioon, mida on kasutanud Hevaha murde sõnastikus Arvo Laanest (Laanest 1997) ning mis sobib väga hästi ka Soikola murde jaoks (vt Saar 2008: 8–10). Erineb siiski B, D, G märkimine – need on lihtsustatud b, d, g-ks, mis häälduvad poolhelilistena nagu eesti keeleski (helilised on nad ainult silbi lõpus, kui neile järgneb heliline konsonant, nt sõnades kagla ‘kael’, pagla ‘pael’, ja hilistes vene laenudes). Siin tekstides on välja toodud isuri keele hääldusele iseloomulik poolhelilise sibilandi z ja tugevnenud s-i eristumine: z esineb vokaalide vahel või helilise konsonandi naabruses (nt noizen ‘hakkan, tõusen’, koverzin ‘painutasin’), samas positsioonis on teatud vormides tugevnenud s (nt noisoo ‘hakkab, tõuseb’). Isuri keeles eristatakse ka kolmes tugevusastmes sulghäälikuid, nt nurkka: nurgan ‘nurk’ ja tulkaa ‘tulge’. Eestlane peaks isuri tekste lauldes arvestama, et palatalisatsiooni selles keeles ei ole.
Isuri tekstide litereerimisel 1937. a helisalvestustelt on abiks olnud väljaanne “Kansanlauluja Inkerinmaalta” (Asplund 1992) ja Soome Kirjanduse Seltsi litereeringud, mis on tehtud aastatel 1967 ja 2002 Ulla Kauhaneni ja Kati Lumiaro poolt. Pikemate SKVRist pärit tekstide lõpliku versiooni kokkupanemisel on toeks olnud Soome laulu-uurija, Ingerimaa laulutraditsiooni hea tundja Kati Kallio nõuanded.
Laulusõnade all olevates allikaviidetes näitab T teksti päritolu ja M viisi päritolu. Kõigepealt on toodud lauliku nimi ja küla, kus ta elas (kui need on teada). Vadja laulude-laulikutega seotud külanimede kirjutamisel on eeskujuks “Vadja keele sõnaraamat” (2013), isuri kohanimede puhul Arvo Laanesti (1986) ja Julius Mägiste (1922) tööd. Sulgudes on koguja või kogujate nimed, kogumisaasta ja viide raamatule, kus tekst või noot on avaldatud, või helisalvestusele Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA, Pl; RKM, Mgn II) ja Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivis (SKSÄ).
A järel on laulu arhiivisalvestuse andmed, esitatud samas süsteemis nagu andmed teksti ja viisi kohta.
Tänapäevase salvestuse puhul on ära toodud ainult eeslaulja nimi, kooriks on alati “Väikse Hellero” lauljad, kelle koosseis eri lauludes pisut vaheldub.
Kasutatud kirjanduse viited on toodud eraldi lehel. Laulude kommentaaride koostamisel kasutatud allikatest on eraldi loend, kommentaarides pole neile enamasti viidatud.
