(pühade tantsulaul)
Tantsiekka, tammuõni,
veere, veerakkaizuõni
rikka’a mehee rihezä,
õlõvaza õvvuõza.
Nii tuli sõna juõlla:
jumal on rikaz rihezä,
looja tarkka taiva’aza,
talopoika vuuvõõ rikaz.
Kui annab jumala vootta,
annab vootta armolliinõ,
vihmavootta, vilĺavootta,
kasõvootta, kagravootta.
Kahzii päitä kazvomaasõ,
kõlmii kõrzii nõisõmaasõ!
Tantsi, mu tammeke,
veere, mu kaaslane
rikka mehe rehes,
jõukas õues.
Nii tuli sõna ütelda:
jumal on rikas rehes,
looja tark taevas,
talupoeg aasta rikas.
Kui annab jumal aastat,
annab aastat armuline –
vihma-aastat, vilja-aastat,
kasteaastat, kaera-aastat.
Kaks pead kasvama,
kolm kõrt tõusma!
Rehealuses või katusega kaetud kinnises siseõues tantsides soovitakse, et jumal annaks hea vilja-aasta. Selliseid laule lauldi ilmselt peetri- ja eeliapäeval. Laulu on lauldud ka talvisel nigulapäeval (talvi-Miikula), kui naised talust tallu käies kostitamise eest tänasid. Tantsimine ise on kunagi olnud viljakusmaagiline tegevus. Paul Ariste “Vadja rahvakalendri” järgi peeti talvisel nigulapäeval, 6. detsembril, külapüha Savvokkalas, Suur- ja Peen-Rudjas, samuti Kattilas ja Luuditsas (Ariste 1969: 139–140).
T M Oud´e Overa naine, u 50 a, Lempola (Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877, SKVR IV3 4699, Rüütel 1977: 238).