Vadja ja isuri rahvalaulud

Kadoi Aleksandrova sündis 1902. a ja elas kogu oma elu Soikola poolsaarel Voloitsa külas, kuna abiellus sama küla mehega. Kodust viibis ta eemal vaid aastatel 1944–1952. Juba lapsena asus ta tööle kodus ja selle ümbruses. Nagu teisedki Soikola ranna inimesed, võttis ta osa talvistest kalapüügiretkedest.

Laulud õppis Kadoi oma emalt. Tema lapsepõlves võis isuri laule kuulda eelkõige pulmades, kus peale pulmalaulude lauldi peamiselt ringis tantsides ka jutustavaid regivärsilisi laule. Tunti ka soomlaste kaudu levinud vene tšastuška-laadseid lõppriimilisi nelikvärsse. Mõnikord lauldi isuri keeles ka noorte õhtustel koosviibimistel, kuigi Kadoi nooruses oli seal ülekaalus juba venekeelne repertuaar.

Arvo Laanesti sõnul sai talle juba nende esimesel kohtumisel selgeks, et Kadoi Aleksandrova ületab Soikola külade vanemaid rahvalaulikuid nii laulude rohkuse kui ka teksti täielikkuse poolest. Leningradis 1974. a avaldatud Ingerimaa laulude kogumikus avaldati umbes 2000 värssi Kadoi laule, mis aga kaugeltki ei ammendanud tema lauluvara. Isuri laulude publitseerimine – mõne Kadoi laulu avaldamine soome-ugri rahvaste lauluvalimikus “Loomingu Raamatukogus” ja Kadoi esitatud kaks pulmalaulu ning mitmed eepilised laulud heliplaadil “Vadja ja isuri rahvalaule” – ajendas Veljo Tormist kirjutama segakoorilaulude tsükli “Isuri eepos”, kus Kadoi Aleksandrovalt pärineval ainesel on kaalukas osa.

Laul:

• Maarojani, sizojani