Songs of Siberian Seto

The Burial Lament

Anna Bogdanova

Ja sis om, ku hauda naatas laskma, sis ikõtas jal niimuudu:

Maamakõnõ, nüüd kuulgõ^q-ks, ti koopa tegijä^q,
kalli kuulgõ^q, maamakõnõ, ti havvakandja^q.
Suu õks pangõ^q, maamakõnõ, ka sullõ suvõ poolõ,
pää õks pangõ^q, maamakõnõ, ka sullõ päävä poolõ.
Kui õks tulõ, maamakõnõ, tuu suuri suvõkõnõ,
haĺas tulõ, maamakõnõ, tuu hainaaokõnõ,
sis õks naka, maamakõnõ, ma k´auma kääpille,
sis õks naka, maamakõnõ, ma sõudma sõmõrillõ.
Päivä-ks nakas kui pääle paistmahe,
agu-ks nakas, maamakõnõ, sul hõlma hahetama,
mullõ-ks viska, maamakõnõ, sa käsi kääpästä,
mullõ-ks anna, maamakõnõ, sa sõrm sõmõrasta.
Käele-ks, maamakõnõ, ma naka, kõnõlõmma,
sõrmõlõ-ks, maamakõnõ, ma naka sõnatamma.
Maamakõnõ-ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ, maamakõnõ, mu meelimaŕakõnõ.

Vot śoo, ku hauda lastas. Iki ma umalõ maamalõ ńoo^q sõna^q.

In 1987, Anna Bogdanova performed three laments that she had sung to her mother who passed away in 1943. Anna had lamented during the entire twelve kilometres from her home to the graveyard. In the lament of lowering the dead in the grave, the daughter asks the gravediggers that her mother would be buried with her head in the direction of the sun. Then her mother, lying in the grave, would feel the summer approaching and could stretch out her hand to greet her daughter who has come to visit the grave.

ERA, FAM 632 B (15, 16) < Haida k – Igor Tõnurist 1987 < Anna Bogdanova.