Songs of Siberian Seto

The Lads’ Song

Haida koor: Natalja Bogdanova (e), Anna Bogdanova (k)

Või meil vellekese^q, aŕa noorõkõsõ^q,
või meil velĺokõsõ^q, aŕa noorõ-jallõ-kõsõ^q.
Või õks läämi hulk´ma mi nüüd huulitsahe,
villu-ks laskma mi küll vanijallõ.
Kiä-ks johus meid ka vast sääl kuulõvata,
johus väläh sääl küll olõvata:
“Edo-ks höste sääl küll laulõtassõ,
viie-ks perrä sääl küll veerätädäs!”
Mõtlõs Pihkva om tuu pillihelü,
Saarõ-ks-maa om tuu sarvõhelü.
Ega-ks olõ-i Pihkva taa joht pillihelü,
Saarõ-ks-maa olõ-i sarvõ helü.
Śoo-ks ommõ noortõ poistõ helü,
helü-ks kaabu- om näil -kandijilla.
Kohe-ks hellä nüüd jo poissa helü,
kuulus sjoo küll poissa kumu?
Helü-ks veese hirre tuu küll mõtsa pite,
kumu kandõ-ks kuusõ latvo pite.
Võe, posikõsõ, mi küll mehekese^q!

Viländ!
– Kost sõna mõistat, sis ütle nii õnnõ!
– Sjoo olõ-i spetsiaalne, et nii… noh, et vot kõrrast nii… kes kui ütles.
– Ku laulu otsast kinni võtat, laul lõpõ-i kunagi.
– Seto laulul olõ-i otsa ei viirt.
– Oinal muna^q, sikal sarvõ^q mõlõba^q.

This song, traditionally sung by young men when walking along the village streets in the evenings, is performed by women on this record. In the song the young men hope that someone would hear their singing voices and think of it as fine musical instruments, “an instrument of Pskov or a horn of Saaremaa”. The song ends with a romantic image of the echoing of the boys’ singing over the woods. The tune is a traditional tune of men’s songs, extended by added syllables and interjections.

ERA, FAM 632 A (6) < Haida k – Igor Tõnurist 1987 < Natalja Bogdanova, Anna Bogdanova, Jelena Kondratjeva, Darja Markova.