Kipi, kipi, kotla,
vaari, vaari, vatla*!
Mehed metsäst tulevad,
poisid puida raidumast,
naised nairid kakkumast,
tüdrukud äestämäst.
Kee, kee, supikene,
liigu, liigu, leemekene,
et saaks lauale teid panna,
et saaks lauale sind panda!
Pere tuleb, tühi kõht.
Ema laulis? – Emä laulis seda, võt´tis noorema lapse, kis minust noorem ol´li, võt´tis sülle ja. Siss, väike latre lamp* põles pliita otsa pial ja – no kes siss suurt lampi kööki põlema pan´ni vanasti – ja siis laulis, et lapsel ei olnd igäv ja ka minul. Ja siis laulis sedä supikeetmise laulu.
RKM, Mgn. II 442 d < Põltsamaa raj., Lalsi kn., Leie k. (Kolga-Jaani khk.) – E. Liiv Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil 1961. a. < Liidia Kampus, s. 1898. a.
[LP I c 3; CD1-14].