“Hähkämine”
Lauldakse peigmehele mõrsjakoju saatmisel.
Vel´ekene nu noorõ- ne noorõkõnõ, noorõ-, noorõkõnõ, noorõ-!
Lätt õks vel´lo meil veerü- nu veerümähe, veerü-, veerümähe, veerü-,
imekana-ks lät´t kallu- ne kallumahe, kallu-, kallumahe, kallu-.
Uma-ks vel´lo sa os´a- nu os´akõnõ, os´a-, os´akõnõ, os´a-,
kui iks lääde sa neio nu neio kodo, neio, neio kodo, neio,
lääde-ks mõrs´a sa mõi- sis mõisahe, mõjoo-, mõisahe, mõjoo-,
säe-ks höste sis särgi- sa särgisiilo, särgi-, särgisiilo, särgi-,
panõ-ks höste sis pal´to- sa pal´tonulga, pal´to-, pal´tonulga, pal´to-.
Neio-ks kavval´ om kae- sääl kaemahe, kahe-, kahemahe, kahe-,
vali-ks sinno om vahti- tä vahtimahe, vahti-, vahtimahe, vahti-,
neio kaes sääl kaartõ külk kaartõ alta, kaartõ, kaartõ alta, kaartõ,
sallõ sinno-ks tä saina küll saina takah, saina, saina takah, saina.
Neiu kirriv om kui tuu sääl kui tuu hähne, kui tuu, kui tuu hähne, kui tuu,
mõtsatsirgust om mõdu- tä mõdusapa, mõdu-, mõdusapa, mõdu-.
Hähkämine
Vennakene noorekene,
vend läheb meil veerema,
emakana läheb kalduma.
Oma vend, sa osjakene,
kui sa lähed neiu koju,
lähed mõrsja mõisa,
sea siis hästi kuuesiilud,
pane hästi palitunurgad.
Neiu kaval on seal vaatama,
vali sind vahtima,
neiu kaeb seal räästa alt,
sallib sind seina taga.
Neiu on kirju nagu rähn,
metsalinnust on meeldivam.
ERA, Pl. 25 A2 < Setu, Järvesuu v., Tonja k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1936. a. < Anne Vabarna (eeslaulja), 58-a., ja koor.
[LP IV a 10; CD1-51].