Eesti rahvamuusika antoloogia

Eesti poeetilise ja muusikalise folkloori kogud on kirja pandud viimase 150 aasta jooksul. Mõningaid juhuslikke notiitse leidub ju varasemaistki aegadest (näit. paar vanasõna Hiiumaalt a. 1587, nõidussõnu Kanepist a. 1632, rahvaviisifragment Tartu lähistelt samast aastast, mängulaul Audrust a. 1680, armastuslaul Järva-Jaanist a. 1695 jne.), kuid pidev kogumistöö sai oma alguse siiski alles XVIII ja XIX saj. vahetusel. Esialgu põhjustas seda üksikute estofiilide hulgas tärganud esteetiline ja mõnevõrra ka teaduslik huvi rahvaluule ja -muusika vastu.

Tõelisele eesti folkloristikale panid aga aluse XIX saj. keskpaiku valgustajad-demokraadid Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald, kes rakendasid rahvaluulet eeskätt rahva loomisvõime tõestamiseks ning rahvusliku kirjanduse ja kultuuri rajamiseks. Eriti Fr. R. Kreutzwaldi teosed (rahvaeepos “Kalevipoeg” a. 1857–1861 ja “Eesti rahva ennemuistsed jutud” a. 1866) andsid tõuke suurejoonelisele süstemaatilisele kogumistööle, mis 1860-ndaist aastaist alates teatavate tõusude ja mõõnadega kestab kuni tänapäevani. Juba algusest peale iseloomustas seda tööd rangelt teaduslik suunitlus. J. Hurda, M. Veske, M. J. Eiseni, O. Kalda, W. Andersoni, S. Sommeri, Eesti Rahvaluule Arhiivi, ENSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi ja Keele ja Kirjanduse Instituudi, Tartu Riikliku Ülikooli jt. isikute ning asutiste hoolel ning tuhandete kohalike korrespondentide kaasabil on aegade jooksul kirja pandud ligikaudu 1 000 000 lk. (kokku umb. 1½ miljonit punkti) rahva sõnalist, muusikalist ja koreograafilist loomingut, samuti andmeid rahva kommetest, kogemustest ja uskumustest. Need on suured vaimse kultuuri rikkused, milletaolisi omavad vähesed rahvad.

Rahvamuusika heliplaadistamine Muusikamuuseumis detsembris 1938. a. Foto: P. Parikas. ERA, Foto 826.

Eesti folkloori kogumisloos tehti esimesed helisalvestused alles I maailmasõja eelsetel aastatel. Selle ala pioneeriks oli soomlane A. O. Väisänen, kes O. Kalda kutsel 1912. a. alates käis mitmel suvel Eestis, eriti Setumaal rahvaviise fonografeerimas. Peatselt asusid fonograafi abil koguma ka C. Kreek ja J. Muda Lääne-Eestis. Fonograaf oli muusikalise folkloori kogujale esialgu küll haruldaseks ja kulukaks töövahendiks, kuid sai järkjärgult ikka tähtsamaks abiliseks, et rahvaloomingut jäädvustada muutumatul kujul. Üsna rohkesti fonografeeriti Eesti Rahvaluule Arhiivi eestvõttel 1930-ndail aastail (E. Oja, K. Leichter, H. Tampere jt.). Lühiajalise, kuid tähtsa episoodina kogumisloos tuleb mainida rahvalaulude ja pillilugude ulatuslikku salvestamist reportaažplaatidele 1936.–1938. a. Riigi Ringhäälingu juures Tallinnas. Teadusliku ettevalmistuse eest hoolitsesid Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Muusikamuuseum (H. Tampere ja A. Pulst). Fašistide kallaletung meie kodumaale pidurdas rahvaluule kogumist, kuid pärast Suure Isamaasõja lõppu hakkas see aegamööda uuesti elustuma. Mitmesuguste folklooriga tegelevate asutuste (Kirjandusmuuseum, Keele ja Kirjanduse Instituut, Tartu Riiklik Ülikool, Eesti Raadio jt.) ekspeditsioonidel sai nüüd obligatoorseks magnetofoni kasutamine. Suuri ja väärtuslikke tulemusi andsid eriti viimased 10 aastat, millal jõudsalt kasvasid kõigepealt Kirjandusmuuseumi (juhend. H. Tampere), kuid ka Eesti Raadio (A. Strutzkin) ja Keele ja Kirjanduse Instituudi (juhend. R. Viidalepp ja Ü. Tedre) fonoteegid. Muusikalise folkloori kõrval hakati järjest rohkem talletama ka jutustavat traditsiooni (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi, mitmesuguseid kombekirjeldusi jne.). Praegu on kõigis Eesti folkloristlikes heliarhiivides umb. 12 000 helisalvestust. Peale selle leidub rohket helilindistatud folkloorimaterjali veel murdeuurijail.

Eesti folkloori on publitseeritud mitmesugustes teaduslikes ja populaarseis väljaannetes. Esimestest tuleks nimetada J. Hurda poolt algatatud seeriaid ühendava pealkirjaga “Monumenta Estoniae antiquae", millest on juba ilmunud terve rida köiteid regivärsilisi rahvalaule ja muistendeid (“Setukeste laulud” I–III, “Vana Kannel” I–IV, “Eesti muistendid” I–II). Rahvamuusikalisi materjale pakuvad esmajoones A. Launise “Eesti runoviisid” (1930) ja H. Tampere “Eesti rahvalaule viisidega” I–V (1956–1965). Heliplaatide kaudu on ulatunud folkloorihuviliste kätte rahvamuusikat seni ainult heliloojate töötluses. Niihästi teadlased, pedagoogid, heliloojad kui ka kõik teised rahvaloomingu sõbrad on aga juba ammu oma töös ja harrastustes vajadust tundnud rahva sõna- ja helikunsti kuuldeliste publikatsioonide järele, mis näitaksid otseselt, kuidas seda loomingut interpreteerivad laulikud ja pillimehed rahva hulgas. Sel põhjusel hakatigi mõni aasta tagasi ette valmistama eesti folkloori teaduslikke valimikke heliplaatidel. Esimeses järjekorras näis olevat vajalik anda läbilõige muusika-ajalooliselt suure väärtusega regivärsilistest rahvalauludest, millel tegelikult baseerub ju ka eesti professionaalne rahvuslik helilooming. Tänapäeval pole aga regivärsilise laululoominguga enam otsest elavat kokkupuutumist, mistõttu selle traditsioonilised nähtused ei leia sageli täit mõistmist.

Mida kujutab endast regivärsiline rahvalaul (regivärss, regilaul, vanem rahvalaul)? See on eesti rahvalaulu vanim kiht, mille poeetilise ja muusikalise struktuuri peajooned ning paljud sisumotiividki on kujunenud paljude sajandite jooksul. Soome, karjala, isuri ja vadja runolauludega moodustab ta ühise nähtuse. Üldiselt arvatakse, et see läänemeresoome rahvaste lauluvorm on hakanud tekkima juba meie ajaarvamise algussajandeil või isegi veidi varem. Sõnalise külje kõige tunnuslikumaks vormielemendiks on neil lauludel mõtteline parallelism, iseloomulikuks jooneks ka järjekindel algriimi (alliteratsiooni ja assonantsi) kasutamine. Värsisüsteem on keele struktuurile vastavalt kvantiteeriv (värsimõõt 4-jalgne trohheus). Meile tuntud eesti regivärsilised rahvalaulud pärinevad põhiliselt feodalismiajastust ning näitavad eredalt selle ajajärgu talupoja elu-olu ja ühiskondlikke suhteid (näit. rohked orjalaulud). Kuid on täiesti ilmne, et pärisorjuslikus külas jätkasid oma olemasolu ka mitmesugused klasside-eelse ühiskonna tingimustes tekkinud rahvalaulude sõnalised ja muusikalised jooned (näit. töö- ja tavandilauludes). Kahtlemata ulatuvad sellesse aega paljud retsitatiivsed viisitüübid või vähemalt nende põhiintonatsioonid. Terve rida lüroeepilisi laule, nagu “Suisa suud”, “Mehetapja” (“Maielaul”), “Venna sõjalugu” jt., on pärit tõenäoliselt varase feodalismi perioodist (IX–XII sajand).

Regiviisid olid muusikaliselt lihtsad, vormilt tavaliselt 1–2-fraasilised, kitsa ulatusega (terts-sekst), retsitatiivse kallakuga ja tugevalt variatsioonilised ning mitmesugustes algelistes helilaadides (terts- ja kvartlaadid, tertslaadid subkvardiga, vanemad mažoori ja minoori vormid). Rütmis valitses kõne-, kuid teatavais liikides ning arenemisjärkudes ka liikumisdünaamika. Tekstid ja viisid seostusid vaid osaliselt, kasutati peamiselt rühmaviise. Iga laululiigi (lõikuse-, karjase-, pulma-, kiigelaulud, itkud jne.) viisidel olid omad iseärasused (oma toon ehk hääl). Leidus ka piirkondlikke erinevusi: Lõuna-Eestis olid näit. töö- ja tavandilaulud, samuti mängud refräänilised (õlle, lelo, üles, marti, katri, kiigele, kaske, ol'lale jne.), Põhja-Eestis aga harrastati samades liikides ning lüro-eepikas fraasi- ja motiivilõppude venitamist. Laulmisel vaheldus enamasti eeslaulja ja koor, viimane kordas eeslaulja partiid kas täpselt või modifitseerides. Mitmehäälsust (burdonism ja selle edasiarendused, mõned heterofoonianähtused) esines vaid kohati Lõuna-Eestis, eriti Setumaal, kus iseloomulikuks nähtuseks on kõrgem ja tingimata ainult ühe laulja (killõ) poolt lauldud saatehääl eeslaulja partiid kordavale või jätkavale lauljate hulgale (torrõ^q).

Kapitalistlike suhete arenemise tingimustes (peamiselt XIX saj. teisest poolest, mõnevõrra aga juba XVIII saj. lõpust alates) hakkasid regivärsid tarvituselt kaduma. Nende asemele kujunesid täiesti uued (kuid paljudes üleminekuvormides), mitmesugustes süllaabilis-toonilistes värsimõõtudes riimilised laulud, mis erinesid regivärssidest ka sisu poolest. Muusika osatähtsus suurenes, enamikul lauludest kujunesid individuaalviisid. Arenenud lauluvormis ja ulatusliku ambitusega viiside meloodika baseerus ikka enam funktsionaalsele harmoonilisele mõtlemisele, samuti kui järjest rohkem leviv mitmehäälne laulmine. Kooslaulmine toimus ilma eeslaulja ja koori vaheldumiseta. Paljud laulud kasutasid tantsuviise, suurenes naaberrahvaste (saksa, vene, läti) laulude, samuti eesti professionaalse muusika mõju. Ainult siin-seal perifeeriais (Setus, Kihnus, Mustjalas, Kuusalus) või mõnes üksikus žanris (nagu mardi- ja kadrilaulud, lastelaulud ja osalt ka laulumängud) püsis traditsiooniline või harvadel kordadel meloodiliselt mõnevõrra uuenev regivärss kauem, mõnel juhul kuni tänapäevani.

Käesolev valimik võttis endale siiski ühe lisaülesande, nimelt näidata üldjoontes ka eesti rahvapillide liike ja arenemist, niipalju kui seda võimaldavad viimaste aastakümnete fonogrammid. Rahvapillidest kasutati varem igapäevases elus rohkesti lihtsaid ja igivanu puhkpille: sokusarve, karjapasunat, vilepilli, roopilli jt. Sokusarve (luike, lutusarve) mängisid harilikult vanemad karjased, kuid seda lasti kõlada välistöödegi juures, eriti minnes ja tulles, ja muidu ajaviiteks. Pillil oli harilikult 4–6 sõrmeauku. Karjapasun (tõri, lepatoru) oli spetsiaalselt karjaste pill. Sellega anti märku karja väljalaskmiseks hommikul ja teatati karja kojutulekust õhtul. Kuid ta oli ka karjaste pikkade päevade meelelahutuseks. Valmistati puust, mis lõigati pikuti lõhki ja õõnestati. Pooled kinnitati uuesti kokku kas võrudega või kaeti spiraalselt kasetohuga. Lapsed tegid pasunaid ka lepakoore ribast, keerates sellest spiraalselt koonusekujulise toru. Tavaline eesti karjapasun oli ilma sõrmeaukudeta (kuid leidus ka nendega) ning võimaldas mängida naturaalhelidest koosnevaid viise. Rohket kasutamist, eriti laste hulgas, leidsid mitmesugused sõrmeaukudega kui ka ilma sõrmeaukudeta vile- ja roopillid. Kahtlemata kõige populaarsem neist oli piluflöödi tüüpi pajupill. Setus pandi vilepillile sageli otsa pullisarv, mis “tege helü jämmes” (sarvepill). Sellel mängisid ka vanemad mehed ja koguni laulu- ning tantsuviise. Rahvapidudel olid juba XVI saj. eriti armastatud suured ja tugeva häälega torupillid (vt. B. Russowi kroonika). Tuulemahuti valmistati kas hülgemaost või koeranahast. Burdoone oli 1 või 2. Nendes, samuti viisi mängimiseks valmistatud sõrmilises tekitasid häält roopillid (piugud). Pulmades ja mõisa lõikusväljadel kõlasid torupilli eksootilised, paljude kaunistuste, trioolide ja sünkoopidega viisid kõikjal veel XIX saj. alguspoolel. Hiljuti leidus üksikuid torupillimängijaid saartel ja rannikualadel. Kõigi nimetatud pillide muusika omas rohkeid ühisjooni regiviisidega. XIX saj. alguses hakkas viiul kiiresti levima ning torupilli asendama, kuigi tema kohta on mõningaid andmeid juba varasemaist aegadest. Samuti kujunes möödunud sajandil uuem kandletüüp (Põhja-Eestis nimetatud simliks), paljude viisi-, hiljem ka bassi- ja akordkeeltega ning mitmesuguse mängimistehnikaga. Vana 6–7-keelne, ühest puust õõnestatud kannel, millel on ühisjooni naaberrahvaste samatüüpi pillidega (vrd. soome kantele, läti kokle, leedu kankles, vene gusli) püsis kauemini (veel XIX ja XX saj. vahetusel) Saaremaal ja Setus, kuid on nüüd sealtki jäljetult kadunud. Loode-Eestis levis XIX saj. rootslaste vahendusel ka hiiu- ehk rootsikannel (rootsi talharpa), teatav lautode rühma kuuluv pill, mida mängitakse vibukujulise poognaga. 3–4 keelt on kinnitatud keerpulkadega kõlakasti pikendava raami külge. Pilli alumine ots toetatakse põlvedele, helisid võetakse vasaku käe sõrmeselgadega vastu esimest keelt surudes. Teisi keeli tõmmatakse vahel lahtiselt kaasa. XIX ja XX saj. vahetusel omandas valitseva koha lõõtspill. Samal ajal on kujunenud mitmesuguseid keelpillide ansambleid (puhkpillide koosmängu tunti varemgi), nimetatud ka külakapellideks. Eriti populaarseks sai 2 viiuli või viiuli ja kandle koosmäng. Kagu-Eestis tekkis isegi spetsiaalne akordkannel. Ansamblitesse liideti võimaluse korral ka muid pille (kontrabass, mandoola, lõõts, lehepill jne.). Idiofonide rühma kuuluv parmupill levis juba möödunud sajandil, alguses linnade lähedal, hiljem ka kaugemal, kuid tema tähtsus eesti rahvamuusika kujunemisloos pole suur.

Rikkalikust rahvatantsude varast omasid kõige originaalsemaid jooni nii koreograafias kui muusikas vanemad voortantsud ja labajalavalss, hiljem liitus eesti rahvamuusikaga kõige tihedamalt polka. Kadrillid ja kontratantsud levisid rohkem ääremail. Käesolev valimik sisaldab niisiis säärast muusikalist materjali, mis on enamikus tegelikust tarvitusest taandunud ning elab praegu ainult üksikute vanade inimeste mälus või sagedamini vanades fonogrammides. Aktiivselt käibel olevate laulude esitamist on seega võimalik demonstreerida peaaegu ainult setu, harvem muude piirkondade laulude varal. Väga harva oli kogujal võimalik kokku saada koori, paljusid noorsoole kuuluvaid laululiike (karjaselaulud, kiigelaulud, mängud, tavandiväline lüürika jne.) läks korda talletada ainult väga vanadelt inimestelt. Esitamisstiil on küll kahtlemata ehtne, kuid puudu jääb palju hääle kõlavusest ja emotsionaalsusest. Raskusi tekkis ka kõigi liikide õiges proportsioonis esitamisega. Varasemad fonogrammid ei lase ennast enam vajalikku tehnilisse kvaliteeti restaureerida. Sel põhjusel on jäänud mõndagi vajaka pillide osas. Näit. puudub vana eesti kannel, mis oleks pidanud tingimata esinema. Mitmed puhkpillid (sokusarv, sarvepill) pääsesid siiski valimikku 1912/13. a. lõikusest.

Valimikku kavatsetakse jätkata. Järge jäid ootama uuemad rahvalaulud ja rahvajutud, instrumentaalmuusika aga tantsude läbilõikes. Käesolev 5-plaadiline valimik on peamiselt Kirjandusmuuseumi fonoteegi baasil teoks saanud Herbert Tampere teaduslikul juhendamisel, kusjuures näidetekogu ja tekstiraamatu koostajaiks olid Herbert Tampere, Ottilie Kõiva ja Erna Tampere. Helirežissöörina-restauraatorina tegutses Heino Pedusaar, helioperaatoritena Vaike Neeme ja Tiiu Oja. Toimetajaks oli Joann Juštšuk. Palju tänu kõigile kaastöölistele valimiku teostamisel ja materjalide kogumisel, kõige enam aga laulikuile ja pillimeestele, kes suure armastusega on kandnud oma noorpõlvest meie päevini ning päästnud unustusehõlma langemisest rahva vana, väärtuslikku ja ilusat traditsiooni.

25. V 1967. a.

H. Tampere