Kui mina akkan laalemaie,
laalemaie, laskemai,
üübikene, ütlemaie,
käokene, kukkumai,
ei mind jõua ohjad oida,
ohjad oida, köied köit,
päitse'eta mind pidada,
egä valjad vaigistad.
Kui mina laalan, laksub metsä,
kõnelen, kõliseb mets.
Külä mind jookseb kuulamaie,
vald mind tuleb vaatamai(e),
rikas rehekatusselle,
santi saana sõnnikul,
imestavad, ütelevad,
ühel, teisel kõnelev(ad):
“Kust see laps need laulud saanud,
ulluke sõnad osan(ud)?
See põle tüdruk teinud tööda,
ta põle kangasta kudunud,
ta põle arus einä niitnud,
ega luhas loogu võtt,
see käind Arjus õppimasse,
Virus viisi võttemas.”
“Oh, minu ellad vellekesed,
kulla kalliksed õed,
mesimarja memmekesed,
kullerkupu taadikes(ed),
ma-p käind Arjus õppimasse,
Virus viisi võttemas.
Ära mina ütlen selle koha,
kus ma need lood luges(in),
kus ma viisid veeretäsin
ja kus mõtted mõlgutas –
arus eina niitessagi,
luhas loogu võttessag(i),
kurus kuhja luuessagi,
kodo kangasta kudud.”
ERA, Pl. 48 A1 < Kolga-Jaani khk., Soosaare v. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1937. a. < Marie Sepp, 74-a.
[LP V a 3; CD2-3]. Viidang 1997, 14–15.