Üt´skõrd ol´li noorimiisi,
noorimiisi, illus poiss,
trii-rilla, traa-ralla,
trii-ridiridi rallalla.
Kõrtsin seie, kõrtsin jeie,
laulise kõrtsi laua pääl.
Sääl tuli kutsija jo lävel,
sõnatuuja akna all:
“Tulõ nok kuu*, noorimiisi,
nõrguk* kuu, nõrka poissi!
Sõsar (sul) kotun koolõman.”
“Las taad võtta kooltõnõn* –
tõne sõsar perrä jääs!”
Üt´skõrd ol´li noorimiisi,
noorimiisi, nõrka poissi,
kõrtsin seie, kõrtsin jõie,
laulise kõrtsi laua pääl.
Siis tul´li kutsija jo lävel,
sõnatuuja akna all:
“Tulõ nok kuu, noorimiisi,
nõrguk kuu, nõrka poissi!
Veli (sul) kotun koolõman.”
“Las taad võttak kooltõnõn –
veli koolõs, tõine jääs.”
Üt´skõrd ol´li noorimiisi,
noorimiisi, illus´ poiss,
kõrtsin seie, kõrtsin jeie,
laulise kõrtsi laua pääl.
Siis tul´li kutsija jo lävel,
sõnatuuja akna alla:
“Tulõ nok kuu, noorimiisi,
nõrguk kuu, nõrka poissi!
Imä (sul) kotun koolõman.”
“Nok küll olluk kuu minnä* –
imä koolõs, tõist õi saa.”
* kuu – koju
* nõrgu – painuta ennast, pööra ennast
* las taad võtta kooltõnõn – las ta surra
* nok küll olluk kuu minnä – nüüd küll tuleb koju minna
RKM, Mgn. II 64 a < Antsla raj., Mõniste kn. (Hargla khk.) – O. Niinemägi Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ekspeditsioonil 1957. a. < Minna Kokk, 64-a.
[LP VI 7; CD2-29].