Viere, viere, pääväkene,
viere nüüd looja vettä müedä,
lasõ kasõlatvu kaudu!
Ei olõ aega pääväl veerdä:
pääv soeb sulastõ päidä,
kammib karjalastõ päidä,
arib päidä armõtumil,
laamib* neiu lakkasida.
Suga kukkus käest merese,
arja külmä al´likassõ,
laamilauda laenõtõssõ,
kammi suurõ kalda'esse.
Päe läks Pietri palvõ'elle:
“Pieter, sa pühä mehe poega,
Andrus, sa amõtmehe poega,
mine tuõ mu suga merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilauda laenõtõsta,
kammi suurõ kalda'estä!”
Pieter ei võtnud palvõ'eidä,
Andrus äidä sõnumida.
Päe läks ise illukesi,
müedä tiedä til´lukene,
müedä vettä väikene,
müedä kallast kaunikene,
müedä muad madalukene,
tõi oma sua merestä,
arja külmä al´likasta,
laamilaua laenõtõsta.
* laamima – kammima
ERA, Pl. 57 A1 < Kihnu khk., Lemsi k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1937. a. < Liis Alas, 87-a.
[LP VI 2; CD2-24]. VK VII:2, nr. 1646.