Venda soitis kosjatiedä,
ajas neiu asja tiedä.
Vend tuli kosjasta kojuje,
pani kübara laua pääle
ja kindad kübara pääle,
sormed soelapohja pääle,
ise pääle itkemaie.
Küsitele ella eite,
küsitele tarka taati:
“Mis sa nutad, poega nuori,
mis sa nutad ja alatsed*?”
“Miks ei nuta ja alatse!
Ei tule tüttared minule,
punapolled puegadelle –
eidel palju tüttarida,
kutrukse* kulutajaida,
enamb elme tahtajaida.”
Eit vei tüttared vedeje,
kandis alvad allikaie,
Lienud liivaküngastesse,
Marid märja mätta'asse.
Siis tuadi iluminia
ja siis aine* poja naine.
Eit toi kerad tubaje,
loimelangad* laua pääle:
“Kua kangast, iluminia
ja siis aine poja naine!”
“Sedaks minda siia tuodi
teie kangaida kuduma,
paberiida paugutama,
louendiida loksutama!
Eks mind tuodud istumaie,
istumaie, astumaie,
sammumaie saunatiedä,
astumaie aidatieda.”
Siis kudus iluminia
ja siis aine pojanaine,
üksi vaaksi, kaksi päiva,
küünar kümmene nädala,
seina seitseme suveda.
Kangas suitsuje surekse*,
palavaie pakastele*.
Kangas minda palvelekse*:
“Viege mind verava tahaje,
sial mind karjatsed kuavad,
tiekäijad tievad käävi*,
tuletuojad tuisutavad*!”
Eit läks nuttades juele,
aladessa allikalle,
eit lõi vitsalla vedeje,
ajateibal allikaie:
“Touske, mo tütared, viesta,
touske, alvad, allikasta,
Lienud liivaküngastesta,
Marid märja mätta alta,
touske mo kangaida kuduma,
paberiida paugutama!”
Varsti kostis vanemb tütar,
nobedaste nuoremb tütar:
“Eks kua iluminia
ja siis aine poja naine!
Meri meid süötnud, meri meid juotnud,
meri meid mihele pannud,
lohe leikand louendiida,
aug on andeida jäganud.”
* alatsed – haletsed
* kutrukse – kudruste, klaashelmeste
* aine – kallis
* loimelangad – lõimelõngad
* kangas suitsuje surekse – kangas sureb suitsu sisse
* pakastele – pakatab, läheb hukka
* palvelekse – palub
* käävi – pooli
* tuisutavad – teevad kiirustades, ülepeakaela
ERA, Pl. 39 A1 < Haljala khk., Varangu v., Rutja k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1937. a. < Liina Kaskmann, 64-a.
[LP VI 6; CD2-28]. VK VI:1, 276–279 (nr. 37 Õ).