Eesti rahvamuusika antoloogia

Käesolev eesti rahvamuusika valimik on 1970. a. ilmunud teadusliku antoloogia (5-plaadiline heliväljaanne ja tekstivihik) “Eesti rahvalaule ja pillilugusid” uus, täiendatud väljaanne. Antoloogia koostasid Herbert Tampere, Erna Tampere ja Ottilie Kõiva.

Herbert Tampere, [tundmatu,] Ottilie Niinemägi (Kõiva), Minna Kokk ja Erna Tampere juulis 1957. a. Foto: R. Hansen. ERA, Foto 2926.

Herbert Tampere (1909–1975) on üks eesti folkloristika suurkujusid ja olulisemaid eesti rahvamuusika uurijaid. Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) asus ta tööle arhiivi asutamise järgsel 1928. aastal ja töötas siin uurijana 1945. aastani. Järgnev sunnitud eemalviibimine arhiivitööst oli seotud poliitilisse ebasoosingusse sattumisega. Siiski oli Herbert Tamperel võimalik õpetada rahvamuusikat Tallinna Konservatooriumis (praegu Eesti Muusikaakadeemia). Taas rahvaluulearhiivis (tollal Riikliku Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas), oli ta 1952.–1966. a. selle juhataja. Elu lõpuperioodil loobus Herbert Tampere arhiivijuhataja tööst ja oli alates 1967. a. Konservatooriumi õppejõud, hiljem professor, ehkki tema peamiseks tööpaigaks jäi selgi ajal arhiiv.

Herbert Tampere teadustegevus hõlmab kõiki folkloorivaldkondi. Arhiivis osales ta rahvaluule kogumises (umbes 12 000 lk. kirjapanekuid, 2000 viisinoodistust, 878 säilikut helisalvestusi; suur osa jäädvustatud koos abikaasa Erna Tamperega) ja süstematiseerimises. Tema olulisemad väljaanded (kolm kihelkondlikku regilaulutekstide ja -viiside publikatsiooni “Vana Kandle” sarjast, Lõuna-Eesti lääneosa regiviiside antoloogia, viieköiteline regilauluantoloogia “Eesti rahvalaule viisidega”) ja suur osa uurimustest (sh. väitekiri “Eesti regivärsiliste rahvalaulude muusika liigilised iseärasused ja stiilid”) keskenduvad eesti vanemale rahvalaulule, instrumentaalmuusikale ning tantsule, ent ta on käsitlenud ka eesti ja liivi usundit, kombestikku, eesti folkloristika ajalugu jm. teemasid.

Siinse väljaande kontekstis tuleb eriti rõhutada Herbert Tampere missioonitunnet ja järjekindlust vanema laulupärimuse jäädvustamisel. Ta oli ERA esindajana üks 1936.–1938. a. Riigi Ringhäälingus toimunud salvestamiste korraldajatest (idee teokssaamisel oli oluline osa ERA tollasel juhatajal Oskar Looritsal), II maailmasõja eelsest perioodist pärinevad ka rohked välitöödel tehtud vaharullisalvestused. Magnetofoniajastul, mis algas arhiivis 1953. a., otsis Tampere järjekindlalt võimalikult kvaliteetseid helisalvestamisvõimalusi, seda nii iga-aastasteks pikemateks kogumisretkedeks kui ka lühemateks salvestamiskäikudeks heade traditsioonitundjate juurde. Siin sai tema abiliseks ja mõttekaaslaseks Eesti Raadio toimetaja Aino Strutzkin (1925–2002), teenekas eesti rahvamuusika salvestamiste korraldaja ja rahvamuusika populariseerija.

Eesti Raadio toimetaja Aino Strutzkin ja Herbert Tampere külastamas Mart Saart 1962. a. Foto: A. Sõber. ERA, Foto 6855.

Erna Tampere (Leesment, snd. 1919) abiellus Herbert Tamperega 1942. a. ja töötas rahvaluulearhiivis (Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas) 1950. aastate keskpaigast kuni 1993. aastani, algul assistendina, hiljem heliarhiivi juhatajana. Erna Tampere alustas rahvaluulekogumist 1956. a. Herbert Tampere ekspeditsioonikaaslasena. Pärast abikaasa surma jätkas Erna Tampere iga-aastasi välitöid kuni 1990. aastani. Ta on olnud täpne heliarhiivi haldaja, väga asjatundlikult litereerinud enamuse kolmel II maailmasõja järgsel aastakümnel salvestatud laulude tekste ning osalenud lisaks siinsele valimikule veel mitme regilauluväljaande ettevalmistamises.

Ottilie-Olga (Olli) Kõiva (Niinemägi, snd. 1932) asus rahvaluulearhiivi (tollasesse Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonda) tööle pärast Tartu ülikooli lõpetamist 1954. a., olles Herbert Tampere järel arhiivi juhataja (1966–1977) ning hiljem vanemteadur (1993. aastani). Oma uurimustes on Olli Kõiva keskendunud eesti regilaulutraditsioonile: žanri- ja tüpoloogiaprobleemidele, esituskontekstile ja laulikule pärimuse kandjana. Filoloogiakandidaadi kraadi kaitses ta 1965. a. väitekirjaga “Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel”. Kihnust, aga ka paljudest muudest paikadest Eestis on ta välitöödel jäädvustanud u. 3000 lk. käsikirjas, tema küsitlemisel tehtud helisalvestusi on rohkem kui 400 magnetofonilindil. Olli Kõiva kogutud materjalis peegelduvad lauluspetsialisti teadmised, oskus sõlmida häid kontakte; omaette väärtuseks on tema järjekindlus laulude esituskonteksti jäädvustamisel. Olli Kõiva koostatud allikapublikatsioonidest on olulisim Kihnu regilaulude ammendav väljaanne sarjast “Vana Kannel” (VII köide) ja sama sarja V köite toimetajatöö. Ta on koostanud ka populaarseid rahvaluuleraamatuid ning raadiosaateid.

1970. a. ilmunud plaadivalimik on esimene eesti rahvamuusika heliväljaanne. Selle ilmumine oli seotud 1970. a. Eestis toimunud rahvusvahelise fennougristikakongressiga. Koostajad rõhutasid antoloogia materjalivaliku ja väljaandmispõhimõtete teaduslikkust. See võimaldas koondada väljaandesse läbilõike eesti vanima muusikastiili arhiivisalvestustest – rahvamuusika tavamõiste seostus tollal pigem töödeldud lavaesitustega. Väljaande põhiosa moodustab regilaul ja sellega paralleelselt käibinud mitteregivärsiline vokaalmuusika (karjasehelletused, loitsud ja lastelaulud), instrumentaalmuusikast on avaldatud arhailiste karjasepillide lugusid ja vanemaid tantsuviise. Herbert Tampere tugeva etnoloogilise taustaga uurimuste põhjal on laulude muusikaliste ja tekstitunnuste ühtsust arvestava liigitamise esmaseks aluseks nende funktsioon. Funktsioonipõhist liigitust on kasutatud ka siinses väljaandes. Lüürilisi laule, mis otseselt tööde ja tavandiga ei seostu, on rühmitatud temaatika põhjal. Laulud on pealkirjastatud laulu-uurijate seas kasutusel olevate kokkuleppeliste laulutüübi nimedega. Juhul, kui tegemist on liittüübiga, on pealkirjastamisel aluseks võetud lauluterviku olulisim osa.

Käesolevas väljaandes on tehtud mõningaid muudatusi võrreldes 1970. a. väljaandega. Esmaväljaandes tuli plaatide piiratud mahutavuse tõttu mõned laulud avaldada lühendatuna. Siin on kõik laulud esitatud tervikuna, nii nagu nad kõlavad originaalsalvestustel (võrreldes esmaväljaandega on täiendatud palasid 7, 9, 28, 41, 45, 46, 60, 63, 67; palas 41 on laulu teine esituskord asendatud esimesega), lisatud on ka esitajatepoolseid kommentaare (palades 3, 5, 12, 13, 19). Kahe laulja puhul juhatas esmaväljaande tekstivihikus avaldatud arhiiviviide originaalsalvestuste juurde, mis ei olnud identsed plaadivalimikus avaldatud salvestusega (Helene Kukelt salvestatud palad arhiiviviitega RKM, Mgn. II 802 – palad 5, 27, 97, 98; Selma Lätilt salvestatud palad viitega RKM, Mgn. II 1149 – palad 15, 33, 34). Neil juhtudel on kasutatud arhiivisäilikutel leiduvaid, esmaväljaandest erinevaid salvestusi.

Tekstiraamatusse on lisatud ingliskeelne paralleeltekst, puuduvad 1970. a. väljaandes leidunud vene- ja saksakeelsed sisukokkuvõtted. Lisatud on esitajate lühitutvustus. Oluliseks täienduseks on ka noodinäited kõigi palade kohta. Erinevalt esmaväljaandest on lugude arhiiviviited koos esitaja- ja kogumisandmestikuga koondatud raamatu lõppu, samas on näidatud ka loo asukoht esmaväljaande numeratsioonis ning viidatud mujal avaldatud terviklikele noodistustele. Täiendatud ja muudetud on esmaväljaande fotovalikut, fotode nimestik asub lk. 224. Sellele järgneb esitajate register, kust leiab viited esitajaga seotud materjalile plaatidel ja tekstiraamatus.

Herbert Tampere sissejuhatus 1970. a. väljaandele on avaldatud muutusteta. See annab hea sissevaate rahvaluulekäsituse sünni- ja arengukäiku ning rahvaluule kogumislukku Eestis, ülevaate vanemate rahvalaulude põhitunnustest ja laulustiili ajaloost, samuti muusikainstrumentidest ja nende funktsioonidest. Tekstis peegeldub teatud määral ajastuomane ajaloo- ja kultuurikontseptsioon koos mõnede tüüpiliste sõnastusklišeedega: sovjetlikku ideoloogilist kontrollimehhanismi arvestades tuli kasutada väljendusviisi, mis kindlustas publikatsioonile ilmumisloa. 1970. a. väljaande sissejuhatuses ette tulevate institutsioonide nimedest on mitmed tänaseks muudetud: ENSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond – Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv; Keele ja Kirjanduse Instituut – Eesti Keele Instituut; Tartu Riiklik Ülikool – Tartu Ülikool. Muutunud on Eesti Rahvaluule Arhiivi kogude suurus – heliarhiiv sisaldab tänaseks ligi 120 000 pala, ligi pooled neist on rahvamuusikasalvestused.

Laulikute ja pillimeeste tutvustuses on esitajate järjestamisel lähtutud 19.–20. saj. vahetusel kehtinud Eesti maakondlikust ja kihelkondlikust jaotusest, alustades Kirde-Eestist. Kaardil lk. 41 on näidatud esitajate päritolukihelkonnad. Konkreetse esitaja kohta käivat lõiku aitab leida ka raamatu lõppu paigutatud esitajate register, kus on viidatud vastavale leheküljenumbrile. Ülevaate koostamisel kasutada olnud informatsiooni hulk oli isikuti väga erinev. See takistas andmestiku ühtlustamist ja viimast polegi taotletud. Esitaja kohta käivas lühiartiklis on (kahe äärmusliku võimalusena) edasi antud kas kõik, mis tema isikust teada on, või siis üksnes mõned kõnekamad detailid. Isikunimedes on esimesena ära toodud folkloristlikus traditsioonis käibiv nimekuju, nime järel sulgudes on teadaolev ametlik nimevariant (see võis eriaegsetes dokumentides samuti varieeruda), kui see erineb väljaandes kasutatud nimekujust; (semikooloni järel) enne eludaatumeid veel hüüdnimi~hüüdnimed, kus esimeseks komponendiks on enamasti esitaja kodutalu nimi. Peamisteks andmeallikateks on Eesti Rahvaluule Arhiivi fondides leiduv materjal, II maailmasõja eel salvestatud laulikute-pillimeeste puhul August Pulsti käsikiri “Mälestusi muusika alalt” ja Riigi Ringhäälingus toimunud plaadistamise käigus täidetud teatelehed, mis asuvad Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis (f. M 234:1, M 237 ja 238). Kasutatud trükiallikaid on loetletud kirjanduse nimestikus raamatu lõpus.

Laulutekstide kirjapanekutes on püütud edasi anda nende keelelist eripära ja ennetada raskusi teksti mõistmisel. Trükipildi lihtsuse huvides on märkimata värsikordused. Kui värss ei kõla kordamisel täpselt samamoodi, siis on (1) valitud murdelisem variant; (2) kordamisel ära jäetud (üksikjuhtudel ka lisandunud) sõnad või sõnaosad pandud sulgudesse (hingamisel “neelatud” tekstiosised ei ole muust tekstist eristatud); (3) sõnade asendamise või ümberpaigutamise puhul värss uuesti, väikese taandega välja kirjutatud, ent jäetud värsside numeratsioonis arvestamata. Kõik koostajate märkused on nurksulgudes või joone all. Esitajatelt üles tähendatud lugude nimetused, mida salvestusel ei kuule, on jutumärkides.

Murdekeele edasiandmisel on kasutatud kirjakeele ortograafia vahendeid koos mõne lisamärgiga. (1) Palatalisatsioonimärgiga (´) on markeeritud selgesti tajutavad palatalisatsioonijuhud (märkimata on üksikkonsonandi palatalisatsioon i ees), palatalisatsioonimärk asetseb tekstides konsonantühendi esikomponendi järel, sõltumata murdealale iseloomulikust palatalisatsioonitüübist; (2) lõunaeesti murretele omast ülipikkade keskkõrgete vokaalide kõrgenemist on märgitud ii, uu, üü-ga, muudes murretes on pisut kõrgenenud ülipikad keskkõrged vokaalid märgitud lihtsalt ee, oo, öö-ga; (3) Võru murdele omast katkehäälikut tähistatakse ^q-ga; (4) kui laulmisel on eriti selgesti tajutav Võru murdekõnele iseloomulik järgneva sõna alguskomponendi kandumine eelneva sõna lõppu, on seda märgitud tõstetud väiketähega (Siidil olli^k kur´a^p pini^q); (5) naabersõnaga kokku hääldatud lühenenud sõnad on ühendatud sidekriipsuga; (6) vokaalide jagunemist (laulmisel) eri silpidesse on tähistatud ülakomaga ainult järgsilpide puhul; (7) kui h ei kuulu sõna murdeomasesse hääldusse, tuues laulmisel esile vokaaliga algavat sõna, on seda märgitud tõstetud väiketähega (^hülbe), h abil kahele helile jaotatud vokaali märgivad tõstetud h ja vokaal (jä^härvekene); (8) esituse rütmistamise eesmärgil sõna lõppu lisatud vokaal on samuti märgitud tõstetud väiketähega (sõitsin^e).

Tekstivihikus esitatud noodinäited peaksid kuulajale abiks olema laulule iseloomuliku meetrilise struktuuri, rütmimustri, helirea ja meloodiakontuuri tabamisel. Et aga laulud on pärit eri ajastutest ja kultuuripiirkondadest, on ka viisid üles ehitatud erinevate reeglite najal. Muusikaliste stiilide tunnusjoonte kirevust täiendavad laulikute ning pillimeeste individuaalsed musitseerimisvõtted. Seetõttu on allpool esitatud transkriptsioonid tehtud suure üldistusena. Arvesse on võetud ka varasemate noodistajate (Herbert Tampere, Arnold Tampere, Udo Kolk, Veljo Tormis, Ingrid Rüütel, Urve Lippus, Vaike Sarv, Anu Vissel, Taive Särg, Edna Tuvi, Janika Oras, Ene Viidang, Maarja Kasema, Kristi Umberg, Helen Kõmmus, Tiiu Talts, Silvia Saretok) valikuid. Üldiselt vastavad noodistused lääne professionaalses muusikas kasutatava üleskirjutamise nõuetele. Lisaks tavapärastele heli kõrguse ja kestuse märkidele on kasutusel lisamärgid heli kõrguse () ja kestuse () väikese muutumise kohta ühes või teises suunas. Kui esituses on ootamatuid rõhutusi, on esile toodud muusikalised aktsendid () ja rõhutatud silbid ( - ), samuti lühemad ( , ) ja pikemad () hingamised. Kuigi eesti rahvamuusika pole kaunistuste poolest rikas, leidub käesoleva valimiku noodistustes eellööke (), omapäraseid melisme ( ~ ), libisevaid tõuse ja laskumisi () ning glissandosid (). Retsiteeritud helid on märgitud ristikestega (). Muusikapala ligikaudne tempo on ära toodud Mälzeli metronoomi määrangu abil, refräänide tempo on vabam.

Laulude struktuuri on püütud visuaalselt esile tuua noodistuse kaudu, mis peaksid edasi andma eelnenud analüüsi tulemusi. Korduma hakkava struktuuriühiku lõpus on kahekordne joon. Kordamisel toimuvaid varieerimisi pole näidatud, ainult huikest on ära toodud mitu varianti. Suurem osa lauludest on esitatud kaherealise viisiga, teise viisireaga on kas korratud sama värssi või sellega on esitatud uus värss. Ühele noodijoonestikule paigutatud kaks viisirida on eraldatud taktijoonega. Vanemaid regilaule on sageli esitatud üherealise viisiga. Neljarealised viisid on paigutatud kahele järgnevale joonestikule. Lõuna-Eestis võib viisile lisanduda lühem või pikem refrään (üles; katrisanti; trii-rilla, traa-ralla, trii-ridiridi rallalla), mis on noodistuses viisireast eraldatud punktiirjoonega. Refrään paikneb tavaliselt viisirea lõpus, kuid osa refräänist võib olla ka viisirea keskel (küläkar´us, õo-õo, kuku tsirku, õo-õo). Leidub laule, kus refrään on värsi ees ja moodustab omapärase pöördumisvärsi (Kuningas! Kuningas!).

Värssi moodustavaid silpe on laulus reeglina esitatud lühidalt (kaheksandiknoot kestab ligikaudu 300 millisekundit). Põhja-Eestis on värsi või ka poolvärsi lõpus paiknevate helide kestusi vastavalt muusikalise stiili nõuetele pikendatud ( või ). Enamik eesti vanemate rahvalaulude viisiridadest on üles ehitatud neljaosalisele meetrumile, mis noodipildis tuleb esile nelja kahest silp-noodist koosneva rõhurühma kaudu (). Rõhurühmad võivad olla ka kolmeosalised, viisirea võib lõpetada üheosaline, kuid pikem rõhurühm ( jt.). Eesti rahvalaulude rütm on reeglina süllaabiline. Kui ühele silbile vastab enam kui üks noot, on ühel silbil esitatud helid ühendatud ligatuuriga. Suurema silpide arvu puhul kasutatakse rütmi tihendamist ().

Kiigeviisides, hällilauludes, mõnedes setu ja enamikus kihnu viisides on rõhurühmad reeglina kolmeosalised. Kui üks rõhuala on järjekindlalt täidetud kolme võrdse pikkusega rütmiühikuga, on nende eraldamiseks kasutatud lühikest punktiirjoont (). Uuemates rahvalauludes on rõhurühmade asemel märgitud taktimõõt.

Meloodiad on transponeeritud tugihelile g¹. Kuna vanemate viiside laadid on sageli ainult 4–5-astmelised, on võtmemärgid paigutatud vastavalt laadi struktuurile. Uuemates viisides on lähtutud G-duur või g-moll helistikust.

Enamik lauludest on esitatud üksinda. Kui laulu esitavad ees- ja järellaulja, siis on viisi kordus ära toodud noodivartega allapoole. Setu lauludes, kus eeslaulja partiid kordab mitmehäälne koor, on eeslaulja ja koori alumiste häälte partii esitatud noodivartega allapoole, ainult ülemise hääle partii on eraldatud üles suunduvate noodivartega.

Käesoleva, kolmest CD-plaadist koosneva valimiku CD-masteri valmistas Eesti Kirjandusmuuseumi helistuudios Jaan Tamm (fonograafi- ja reportaažplaatide salvestuste osas olid kasutada Heino Pedusaare ja Voldemar Kiisi tehtud koopiad magnetlintidele). Antoloogia laulutekstide osa täiendas ja toimetas Janika Oras. Murdekonsultatsioone andsid Ellen Niit ja Andreas Kalkun. Noodistusi transkribeerisid Vaike Sarv (laulud) ja Krista Sildoja (pillilood); noodid sisestas Edna Tuvi. Laulikute ja pillimeeste ülevaatepeatüki kirjutas Janika Oras, keda arhiivimaterjali läbitöötamisel assisteeris Kadri Tamm. Fotod valmistasid väljaande jaoks ette Indrek Tenno ja Liina Saarlo, kes ühtlasi koostas kontuurkaardi esitajate elukohtadega. Tõlked inglise keelde tegi Harri Mürk; tõlked toimetas Ergo-Hart Västrik. Üksikküsimustes konsulteerisid toimetajaid Ottilie Koiva, Erna Tampere, Mall Hiiemäe, Avo Kartul, Tarmo Kivisilla, Kristi Salve, Mari Sarv, Ants ja Mart Johanson, Kristin Kuutma, Kanni Labi, Igor Tõnurist ja Anu Vissel. Antoloogia kujundamisel on kasutatud Christi Küti kootud vaipa “Pidulised” (2002). Väljaande kujunduse ja küljenduse tegi Hele Hanson-Penu (AS Triip).

Väljaandjad tänavad südamest kõiki häid abilisi ja nõuandjaid, samuti rahalisi toetajaid.

18. VI 2003. a.

Janika Oras,
Vaike Sarv,
Kadri Tamm,
Ergo-Hart Västrik