Minna Kokka (1892–1971), väga head Hargla kihelkonna vana pärimuse tundjat külastati Mõnistes esmakordselt 1957. a. rahvaluulearhiivi ekspeditsioonil, tema laule salvestati ka 1965. a. Minna armastas ja oskas oma sõnutsi “miljoneid” lõppriimilisi rahvalaule ja jutustas, kuidas ta karjas käies oli lakkamata laulnud. Pisut tõrksamalt esitas ta kogujatele emalt õpitud regilaule – nende viis ei tundunud talle piisavalt ilus. Pulmalaulude esitamist oli ta lapsena ise pealt näinud ja salvestuse ajal neid lauldes “tsiirutas” keha, käed puusas, kahele poole, nagu Mõnistes tavaks oli olnud. Minna oli elanud väga kehvades oludes. Lugemishuvilise ja jutuka naisena tegi ta kaastööd kohalikule ajalehele ja kohe pärast esmakordset kokkupuudet folkloristidega hakkas rohkeid mälus säilinud laule ja jutte arhiivile kirja panema.