Kuulõ(-ks), kulla, miä ma kuku,
panõt tähele, miä map pajada!
Parõmb (om) maadap paku pääl,
keeritelle kivi pääl
ku õks peiu pehmen sängün,
kaasa vahtsõ kasuga all.
Piä(-ks) saa hädä peiusängün,
kahju vahtsõk kasuga all –
ei jõuat tohtrit terves tetä,
ei papip paranda.
Kuule, kullake, mis ma kukun,
pane tähele, mis ma pajatan!
Parem on magada paku peal,
keerutada kivi peal
kui peiu pehmes sängis,
kaasa uue kasuka all.
Pea saab häda peiusängis,
kahju uue kasuka all –
ei jõua arstid terveks teha,
ei papid parandada.
RKM, Mgn. II 1132 a < Võru raj., Mõniste kn., Tämbälse t. (Hargla khk.) – H. Tampere Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ekspeditsioonil 1965. a. < Julius Paas, 83-a.
[LP IV a 8; CD1-49].