Eesti rahvamuusika antoloogia

Virumaa

Rikkaliku regilaulutraditsiooniga Virumaa laulikutest on II maailmasõja eelsetelt helisalvestustelt tuntuim Liina Kaskmann (Kangru Liina, 1873–1944) Haljala kihelkonnast, mereäärsest Rutja külast. Tallinnas Riigi Ringhäälingus salvestati temalt 1937. a. reportaažplaatidele 34 regilaulu. Sel ajal oli Liina Kaskmann Kangru talu perenaine. Laule esitas ta August Pulsti kirjelduse järgi “sügavtõsiselt ja kindlalt”. Salvestamise ajal täidetud ankeedis on Liina oma lemmiklauluks nimetanud vaeslapselaulu ja küsimusele: “Kus esines laulik oma lauludega?” on ta vastanud: “Kodus.” Liina Kaskmann esitas traditsioonilisi Haljala laule (pala 82), ent oli loonud ka ise kolm regilaulumotiividel põhinevat jutustavat laulu. Lauliku meenutuste järgi oli laulude loomine nõudnud tugevat hingelist kaasaelamist ja olnud väga raske.

Ruuben Kesleri (Kessler; Veski Ruuben, 1878–1965) viiuli-, parmu- ja vilepillilood (pala 102) on Riigi Ringhäälingus reportaažplaatidele salvestatud 1938. a. Ruuben Kesler elas Ida-Virumaal Jõhvi kihelkonna Vasavere külas, oli suure talu peremees ja veskipidaja. Ruuben oli mitmekülgne pillimees – valmistas ja mängis erinevaid karjasepille, tundis nooti ja mängis viiulil nii tantsulugusid kui isamaa- ja kirikulaule: “Kui põllust aega saan, kohe pill kätte, teeb meele rõõmsaks ja keha kergeks.”

Järvamaa

Järvamaal toimusid XIX–XX sajandile iseloomulikud kultuurimuutused suhteliselt vara ja seetõttu on siinsest regilaulutraditsioonist helijälgi väga napilt. Hea näide vana traditsiooni uutmoodi elust juba eelmisel sajandivahetusel on Anna kihelkonnas rahvaluulearhiivi 1965. a. ekspeditsioonil salvestatud laulu (pala 61) lugu. Nimelt oli Purdis elav põllumees Albert Lauri (1904–1970) laulu õppinud oma 1865. a. sündinud isalt, kes oli laulnud seda viiuli saatel. Ka isa 1918. a. tehtud noodistus oli säilinud. Isa oli iseõppinud viiuldaja ja mänginud keelpilliorkestris esimest viiulit. Poeg, kes samuti oli aktiivne seltsitegelane, oli kodus kuuldud regilaule omakorda näitemängus kasutanud.

Ottilie Niinemäe (Olli, 1890–1980), siinse väljaande ühe koostaja Ottilie Kõiva ema salvestamisaegne elukoht oli Nurme küla Pritsu talu Anna kihelkonnas. Olli Niinemägi lõpetas Paide linna tütarlastekooli ja tegi noorena kaastööd ajakirjandusele, vanemas põlves oli ta tänu folkloristist tütrele rahvaluulearhiivi kaastööline. Kodus laulis Olli Niinemägi enamasti raamatu- ja eriti kirikulaule. Lastehüpitamislaule (pala 32) kuulis ta oma mehelt. Hiljem, just siinsete salvestuste tegemise aegu, hakkas Olli neid ise lapselastele laulma.

Lisette Kautlenbachi (Lisette-Johanna; 1890–1968) külastati samuti arhiivi 1965. a. ekspeditsioonil Järva-Madise kihelkonnas Aru külas. Sõstra talu vanaperenaine teadis ainsa regilauluna vana kiigetooni (pala 23), mida ta olevat kiikujatele kiige all seistes laulnud.

Harjumaa

Harjumaal püsis vanem laulupärimus kõige kauem järjepidevas traditsioonis rannikukihelkondades. Enamus siinse väljaande Harjumaa rahvamuusikast on salvestatud 1936.–1938. a. Riigi Ringhäälingu stuudios reportaažplaatidele. Mari Kilu, Jakob Kilström, Hindrek Tamm ja Liisu Tamp esinesid ka August Pulsti poolt 1920.–1930. aastatel korraldatud rahvamuusikat tutvustavatel ringreisidel.

Siinses valimikus Kuusalu kihelkonna traditsiooni esindavad naislaulikud on pärit Juminda poolsaare kaugeimatest küladest. Miina Lambot (Juhana Miina, 1868–1956) elas Kolga vallas Juminda külas. Temalt salvestati Riigi Ringhäälingus 1938. a. 18 regilaulu (palad 24, 30, 42, 43, 58), osa neist on lauldud koos Anna Paalbergiga. Miina oli oma laulud õppinud emalt ja teistelt omakandi laulikutelt. Tema noorpõlves oli regilaulutraditsioon poolsaarel elav ja mitmekülgne, peamisteks laulmisolukordadeks nimetas laulik salvestusel täidetud ankeedis pulmi ja viljalõikust, lemmiklauludeks pulma- ja kiigelaule.

Anna Paalberg (1874–1948) Kolga vallast Tapurla külast oli samuti hea regilauluteadja (palad 24, 29, 42, 43). Ta oli laule õppinud kõigilt koduküla laulikutelt, eriti rohkesti onunaiselt, kuulsalt Mai Kravtsovilt. Viimaselt õppis ta ühtlasi ämmaemandaoskusi. Anna Paalberg osales kohaliku rannarahva poolt 1937. a. kokku pandud ja Muuksis etendatud vana pulma lavastuses. Anna minia mäletab teda vanaduspõlveski lõbusa, laulu- ja tantsuhimulise naisena.

Jaagup Kilström (Kiilström; Kärka Jaagop, Uhi Jakob, 1864–1945) oli Juminda poolsaare Leesi küla kalur, ühtlasi kiriku kellamees ja orelitallaja. Noorena mängis ta roopilli, 20-aastaselt tegi endale ise torupilli ja hakkas sellel mängimist õppima. Lood oli Jakob kuulnud kodukandi vanematelt torupillimeestelt ja ühelt soomlaselt. Tema mängu on salvestatud 1913. ja 1932. a. vaharullidele, 1936. a. salvestati Riigi Ringhäälingus 11 pillilugu reportaažplaatidele. August Pulsti märkmete põhjal olevat Jakob olnud asjalik ja napisõnaline, esinemistel ei hoolinud suurt oma publikumenust (torupill oli üks tollaste rahvamuusikute ringreiside tõmbenumbreid), ütles mõnikord ainult: “Mengin veel!”

Kristjan Kiviloo (end. Manitski; Pime Jaan, 1893–1967) sündis ja elas Viinistu külas, Jumindast ida poole jääval Pärispea poolsaarel, mis samuti asub Kuusalu kihelkonnas. Pärast II maailmasõda kolis ta naaberkülla Turbuneemele. Seal salvestasidki folkloristid oma 1962. a. kogumisretkel Kristjan Kiviloolt kaks regilaulu ning eesti- ja soomekeelseid lõppriimilisi laule. Kristjan oli pärit tuntud laulikute Manitskite suguvõsast. Kaasasündinud halva nägemise tõttu ei saanud ta teha väliseid töid, ent laulmiseks oli seda enam aega ja lauluhääl oli tal suurepärane – noorena olevat Kristjani laulmine kostunud Viinistult üle mere Mohni saarele.

Mari Kilu (Seljandiku Mari, 1851–1947) elas Tallinna lähedal Jõelähtme kihelkonnas Randvere külas, tema väike õlgkatusega maja oli otse mere kaldal. Elatist sai Mari Kilu peamiselt kaluritööga: "Merel tormiga sõudes on käed välku ja valu küllalt näinud!" Mari olevat laulma hakanud kohe, kui jaksas juba külakiigele ronida. Neiuna oli ta nii laulmisel kui mängimisel olnud kogu ümbruskonna noorte eestvedaja, rahvamuusikute ringreisidel oli Mari oma vanusele vaatamata väsimatu laulja, esinemistele järgnenud tantsupidudel esimene tantsukeerutaja. Temalt salvestati 1936. a. Riigi Ringhäälingus 5 regivärsilist laulu: mängulaule (palad 90, 96) ja vanapärases esitusstiilis kiigelaule koos Liisu Tambiga (pala 22). Liisu Tamp (Liisa; Kadaka Liisu, 1871–1950) elas salvestamise ajal Randvere külas Mari Kilu lähedal. Kooslaulmisel oli eestlauljaks Mari. August Pulsti märkmete järgi oli Liisu Marist rahulikuma loomuga, käis kalal ja tegi talutöid nagu kõik rannanaised.

Hindrek Tamm (1877–1946) elas Jõelähtme kihelkonnas Nehatu vallas Iru külas. Lisaks põllumehetööle oli ta postivedaja, pikka aega ka kohaliku vallavolikogu liige. 12-aastaselt oli Hindrek hakanud laulutekste selleks varutud vihikusse kirja panema – regilaule oli ta kogunud näiteks ümberkaudsete valdade meestelt, kui nood Tallinna-teel kõrtsis peatusid. Hindrekult salvestati 1937. a. Riigi Ringhäälingus 11 regilaulu (palad 16, 73, 76, 86), kogunud oli ta neid 36, uuemas stiilis lõppriimilisi laule aga sadu. Paarkümmend lõppriimilist laulu oli Hindrek ka ise loonud.

Läänemaa

Läänemaa on siinses valimikus esindatud üksnes pillimeestega. Mart Kaasen (hilj. Kasesalu; Mäearu Mart, 1869–1955) oli just Lääne-Eestile iseloomuliku pilli – hiiu kandle – mängija, pulmapillimees (pala 107). Salvestamise ajal Riigi Ringhäälingus 1936. a. pidas ta oma sünnitalu Lääne-Nigula kihelkonnas Taebla vallas Kirimäe külas. Mart Kaasen oli ümbruskonna hoolikamaid ja jõukamaid talunikke, hea puutööoskusega – valmistas ka hiiu kandleid. Ta oli olnud vallavolikogu liige ja vallavanem. Loomult olevat ta olnud tagasihoidlik, mõtlik ja sõnakehv, aga pillimängus jõuline ja hoogne.

Jaan Rand (Jaani Jaan, 1878–1944) Kirbla kihelkonnast Kirbla külast mängis kannelt, parmupilli ja lõõtspilli. Tema pillimängu salvestati 1937. a. Riigi Ringhäälingus (pala 106). Jaan oskas valmistada nii kandleid kui parmupille, lisaks põllutööle tegi kingsepa-, sadulsepa- ja tisleritööd. Oma lood oli ta õppinud isalt ja teistelt kodukandi pillimeestelt. Lõõtspillimängijana oli Jaan hästi tuntud ja otsitud pulmapillimees, parmupilli olevat ta alati taskus kandnud.

Aleksander Maaker (Anupõllu Aleks, 1890–1968) kuulub Hiiumaalt Emmaste kihelkonnast Muda külast pärit Maakerite suguvõsasse: tema isa oli hea torupillimängija Priidu Maaker ja onu kogu Eestis kuulsaks saanud Juhan Maaker – Torupilli Juss. Meremees ja hiljem põllumees Aleksander Maaker mängis mitmeid pille: parmupilli, kannelt, hiiu kannelt ja lõõtspilli, 30-aastaselt oli ta ära õppinud torupillimängu. Kahjuks oli Riigi Ringhäälingus salvestamise ajal 1938. a. tema torupilli tuulekott katki ja nii on Torupilli Jussi lugu (pala 104) mängitud sõrmilisel. Hiljem, kolhoosis, oli Aleks aidamees, tuletõrjesalga pealik ja pidas muidki ameteid. Veel 70-aastaselt mängis ta torupilli sünnipäevadel ja muudel pidudel.

Saaremaa

Saaremaa lääneosas oli regilaulude viimaseks suuremaks leiupaigaks Maria Koerti (1880–1970) elukoht Mustjala kihelkond. Abielludes oli Maria mehega asutanud Ninase küla kadarikku väikse Silla talu. 1958. a. kogumisretkel pikemalt Maria Koertiga vestelnud Herbert ja Erna Tampere kirjeldasid teda kui käbedat, väga sooja ja südamlikku, otsekohese ütlemisega inimest. Tema laule salvestati veel ka 1961. a. rahvaluulearhiivi Saaremaa ekspeditsiooni ajal ja kokku on Marialt jäädvustatud 22 regilaulu (palad 40, 44). Eriti aga armastas ta lapsepõlves vanaemalt õpitud lõppriimilisi, kogumise ajal juba ühislaulmise traditsioonist kaduvaid rahvalaule.

Helmi Ots (1898–1976) oli pärit Kaarma kihelkonnast Muratsi külast Epi talust. Enne II maailmasõda oli talu heal järjel. Helmi olevat olnud elav, lõbus ja jutukas seltskonnainimene. Tema mees ja poeg mängisid akordioni, nende talus käisid noored koos tantsimas. Helmi lauldud vanemaid ja uuemaid laule salvestati arhiivi 1960. a. ekspeditsioonil Muratsi külas Sepamaal (pala 12). Hiljem kolis ta Kuressaarde, kuhu tema mees oli juba varem elama läinud, et vältida kolhoosi astumist.

Pauline Vapper (Kõue Liina, 1904–2004) esindab Muhu saare laulupärimust. Pauline Vapperi elukohaks on pärast abiellumist olnud Suuremõisa küla, ta on sünnitanud seitse last, olnud taluperenaine ja kolhoosiajal elatanud end kangakudumisega. Liina on laulnud kooris ja õpetanud rahvatantsurühmale vanu muhu tantse. Oma õpetajaks on ta pidanud isa Madis Saarikut, kes oli suur laulu- ja tantsumees. Liinalt salvestatud kümnest regilaulust kuuluvadki mitmed traditsioonilisse meesterepertuaari. Tänu heale mälule ja tähelepanuvõimele teab Liina rohkesti lõppriimilisi laule, tantse, mänge ja vanemat kombestikku. Tema kuulsusele pärimusetundjana panid aluse Eesti Raadio salvestused 1958. a. (palad 11, 70), hiljem on Liinat korduvalt salvestatud ja 1975. a. filmiti tema eestvõtmisel esitatud laulumänge.

Pärnumaa

Kihnus püsis vanapärane pulmalaulutraditsioon täies elujõus veel II maailmasõja järgsetel aastakümnetel. 1937. a. Riigi Ringhäälingus toimunud plaadistamisele jõudsid Kihnust kaks naist. Liis Alas (Elisaveta; Kuraga Liis, Aia vana, 1850–1939) oli väga hea traditsioonitundja, rahvaluule- ja murdekogujate hinnatud konsultant. Liisu mees oli varakult surnud, Liis oli asunud venna juurde ja hiljem elanud rändava käsitöölise elu kuni 70. eluaastateni, kui talle Lemsi külas väike majake ehitati. Liisu mäletati kui kiiret ja väsimatut tööinimest. Laulik oli haruldase huumorimeelega, kihnlaste meenutuste järgi "kräbe, tuline ja erk nagu süsi". Omaette tööd tehes armastas Liis siiski laulda ka nukraid vaeslapselaule, üheks tema lemmiklauluks oli harja otsimise laul (pala 78). Liis oli tuntud pulma eestlauljana, oluliseks laulmise kohaks oli ühine veimede valmistamine – neljapäevaõhtused “ülalistumised”. Liisu lauluvara oli suur ja mitmekesine – temalt on jäädvustatud ligi 100 laulu, kuid helisalvestatud üksnes 9 laulu, neist 5 koos Reet Sutiga.

Reet Sutt (Olga; Tara Riet, 1877–?) oli pärit tuntud laulikute suguvõsast Lemsi külast, pärast abiellumist oli ta elama asunud Linakülla Tarale. Reeda laulurepertuaarist on jäädvustatud väga vähe (pala 20). August Pulst on teda kirjeldanud kui naerunäolist, elavat ja nobedat naist. Elu lõpus läks Reet elama poja juurde Audrusse.

Anna Köster (Saaru Anni, 1899–1989) elas kogu elu Kihnus Lemsi külas. Tema noorpõlves laulsid neiud käsitööd tehes enamasti uuemaid rahvalaule ja Anna Köster on ka ise selles stiilis lauluvärsse loonud, kirjeldades neis koduümbruse looduse ilu. Loomult olevat Anni olnud mõtlik ja tagasihoidlik. Regilaule on temalt II maailmasõja järgsel perioodil korduvalt jäädvustatud, 49 eri laulu seas on rohkesti pulmalaule, samuti perekonnatraditsioonis edasi antud kodutööde loitse ja lastelaule (pala 28).

Tõstamaa kihelkonnas säilis vana pulmalaulutraditsioon kaua – 1930. aastate pulmades oli laulikute vastastikune laulmine tavaline ja veel 1963. aastal oli Liina Irdt pulmarahva soovil vanu pulmalaule laulnud. Hendrik Jantsonit (Adrian Janson; Poe Hendrek, 1861–1941) nimetati kodukandis “meie päris laulikuks” – ta oli suur pulmalaulik, haruldase mälu ja hea improviseerimisvõimega. Laule oli ta õppinud kodukandi pulmalaulikutelt ja ise 20-aastasena esmakordselt pulmas eestlauljaks olnud. Ametilt oli Hendrik Jantson rätsep, rändkaupmees ja poepidaja. Pärit oli ta Murru külast, hiljem elas Tõhela külas. Hendriku laule on Riigi Ringhäälingus salvestatud kahel korral, teisel korral, 1938. a., koos Liisu Orikuga, kellega ta ka pulmades oli vastamisi laulnud (pala 45).

Liisu Orikult (Eliisabet; Põlde Liisu, 1873–1970) Alu külast on laule salvestatud ka hiljem, 1964. ja 1965. a. ekspeditsioonidel, kui laulik oli juba üle 90 aasta vana. Oma suure ja mitmekülgse laulurepertuaari oli Liisu õppinud emalt ja isalt, ent ka paljudelt teistelt vanematelt laulikutelt. Lisaks pulmadele oli ta laulnud ka kirikukooris. Lauliku 1938. ja 1964. aastal esitatud samade regilaulude variandid erinevad üksteisest tunduvalt ja näitavad tema head olukorraga kohamise ja loomisvõimet (palad 17, 45, 55, 69, 77). Ka viimaste salvestamiste ajal oli Liisu ergas ja rõõmsameelne, tegi mitmeid kodutöid, hoidis lapselapselapsi ja tuletas meelde rohkesti seni kogujatele esitamata regilaule.

Liina Irdt (Akiliina Ird; Lauri Liina, 1890–1966) oli Tõhela küla Lauri talu perenaine. Tema pulmas oli laulnud Hendrik Jantson. Liina, kelle isa varem puusepa-ameti tõttu oli rännanud paigast paika, sai pärast abiellumist Tõhelas küla ainsaks naispulmalaulikuks. Tema laule on salvestatud 1964. ja 1965. a. rahvaluulearhiivi kogumisretkedel. Tollal 70. eluaastates Liina oli vilgaste liigutustega ja emotsionaalse jutuga naine. Regilauludest esitas Liina peamiselt pulmalaule (pala 46), rohkesti teadis ta ringmängu- ja muid uuemaid rahvalaule.

Liisa Kümmel (1888–1964) oli pärit Suure-Jaani kihelkonnast Leetva külast. Sealt, peamiselt vanematelt, on õpitud tema laulud ja jutud – Liisa oli ka andekas jutustaja. 1960. aastatel, kui Liisa elas Tori kihelkonnas Ore külas, jäädvustati temalt koos kordussalvestustega 147 laulu ja 218 juttu (palad 13, 19, 41, 65, 92, 94). Liisa laulude seas on loitse, lastelaule ja vanu laulumänge. Regilaule oli ta õppinud ka isalt ja osa neist esindavadki traditsioonilist meesterepertuaari (pala 65). Eriti palju teadis Liisa uuemaid lõppriimilisi laule ning on ka ise teinud laule ja luuletusi, mille stiilis põimuvad rahvalaulule ja kirjanduslikule loomingule omased jooned.

Tori pillimehed tegi omal ajal rahvamuusikute ringreisidega laiemalt kuulsaks samast kandist pärit August Pulst. Mihkel Toom (Lepiku Mihkel, 1873–1958) oli Tori kihelkonna kuulsamaid pulmapillimehi. Viiulit hakkas ta õppima 6-aastasena, 18-aastaselt mängis juba pulmades, talgutel ja jootudel. Kõige rohkem aega oli mängimas käimiseks enne naisevõttu, 19. sajandi lõpukümnendil. August Pulst on kirjeldanud Mihkel Toomi hoogsat mängu: “Püsti seistes lõi jalaga takti ligi. Vahel pani jala pingile või istmele, piibu suhu ja siis laskis poognal käia, nii et viiul vingus käes, pea tudises ja piip hüppas suus.” Ka Mihkli vanaisa oli pulmapillimees, isa mängis sokusarve. Mihkel Toomi salvestati Riigi Ringhäälingus koos viiuldaja Mart Männimetsaga (end. Jantson; Männi Mart, 1872–1948) Tori kihelkonnast Mannare külast (palad 108, 109), kes väga musikaalsena oskas kuulmise järgi lugudele teist häält kaasa mängida. Mehed olevat oma mänguga vaimustust tekitanud ka professionaalidest kuulajates. Mart oli Toris laialt tuntud pulmapillimees, lisaks viiulile mängis ta veel klarnetit ja lõõtspilli. Pilli mängisid ka tema isa ja vend.

Mihkel Tiituselt (1899–1979) Tori kihelkonnast Rätsepa (varem Puista) külast Allika talust salvestati 1965. a. rahvaluulearhiivi kogumisretkel traditsioonilise karjasepilli lepapasuna lugusid (pala 101). Seda pilli oli ta õppinud valmistama ja mängima 7-aastaselt. Suviti oli tal ikka mõni pill leos, pasunasignaale mängis ta põhiliselt koduses seltskonnas ja lastele. Mihkel Tiitus oli osa võtnud Vabadussõjast, Olustveres talupidajaks õppinud ja Taanis praktikal olnud. Asjatundlikust talupidajast tehti kolhoosi ajal kulak, ent pärast sunnitud eemalviibimist tuli Mihkel 1960. a. kodutallu tagasi, taastas kannatada saanud majapidamist ja sai tuntuks aktiivse looduseuurija ning linnuvaatlejana.

Lõuna-Eesti kultuuripiirkonda kuuluvat ajaloolist Mulgimaad esindavad siinses väljaandes Halliste ja Karksi muusikud. Folklorist Selma Lätt (1909–1969) on nii siinse valimiku laulude koguja kui esitaja – plaadivalimiku ettevalmistamise ajal on temalt salvestatud lapsepõlves emalt õpitud Halliste loitse ja mängituslaule (palad 15, 33, 34). Selma Lätt sündis Karksi kihelkonnas Mornas, seejärel elas mitmel pool Halliste ja Paistu kihelkonnas, kus vanemad pidasid rendikohti. 1929. a. astus ta Tartu Ülikooli ja alates 1933. a. töötas Eesti Rahvaluule Arhiivis (sõja järel Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond) ning on tuntud ennekõike pulma- ja kalendritavade uurijana ja eri folkloorivaldkondi esindavate väljaannete koostajana.

Jaak Kõdar (1888–1976) elas salvestamise ajal 1961. a. Halliste kihelkonnas, Abja külanõukogu alale kuuluvas Tedremäe talus, kuhu ta hiljuti oli kolinud Karksist. Ta mängis kannelt vanapärases katmistehnikas, pill oli tugeva kõlaga ja mäng hoogne. Pillimehelt salvestati 23 kandlepala (pala 112) ja ta mängis kaasa ka samal ekspeditsioonil salvestatud Abja külakapellis.

Mulgimaa kunagise rikka regilaulutraditsiooni viimasteks kandjateks olid 1960. aastatel salvestatud Karksi lauljad. Mari Sarv (1884–1977) oli ise ühtlasi pärimusekoguja. Ta alustas kirjapanekute läkitamist Eesti Rahvaluule Arhiivi ajaleheüleskutse peale 1930. a. ja sai üheks arhiivi parimatest korrespondentidest. Laulud õppis Mari Sarv noorpõlves, elades perega Karksi mõisa moonakatemajas. Seal oli koos palju lapsi ja noori, lauldi karjas käies, peeti rohkesti simmaneid, kuuldi kiigel ja jaanitulel vanemaid naisi vanu laule laulmas. Mari õppis käsitööliseks, abiellus Anton Sarvega ja elas hiljem Nuia alevis. Mari Sarve laule on salvestatud mitmel eri ajal, alates 1935. a. vaharullisalvestustest ja plaadistustest 1960.–1970. aastate lindistusteni (palad 26, 59, 93). Tema laulmisstiil oli ebatavaliselt aeglane ja kaunistusterohke, ka kõne olevat olnud pikaldane ja mõtlik.

Greete Jents (1884–1985) oli sündinud Karksi vallas mõisamoonaka peres, töötas põllutöölise ja kokana kodukohas ja kaugemal, muu seas ka Peterburis. Salvestamise ajal 1960. aastatel elas ta Nuias. Greete oli elava loomuga, noorena pidudel innukas tantsija ja tundis rohkesti tollal moodsaid lõppriimilisi laule. Greete Jentsi regilauluoskusest teatas arhiivile Mari Sarv, kes märkis, et kolmest õest oli just Greete pärinud ema Kadri Jõntsi lauluande. 1960.–1970. aastatel on temalt korduvalt salvestatud u. 25 eri regilaulu (palad 6, 59, 81), paaris laulus laulab kooriosa kaasa Mari Sarv.

Kadri Kukk (1893–1976) oli erakordne laulik 20. sajandi regilaulutundjate seas: tema regilaulurepertuaar oli väga suur ja oma laule laulis ta pidevalt, suulise pärimuse kandjale omase loomingulisusega, tema ainsaks laulmispaigaks oli kodu. Laulud õppis ta vanaemalt ja emalt käsitöid tehes. Kadri Kukk on öelnud, et lauldes andiski ema talle edasi oma õpetused eluks. Lauliku sünni- ja elukohaks oli Aniste küla Muriku talu maal asuv Sepatare. Ta oli kaks korda abielus, sünnitas kümme last, esimene mees suri sõjas ja teine mees pidi kolhooside tegemise ajal Anistest lahkuma. Ka Kadri keeldus kolhoosi astumast, elades üksi muust asustusest kõrvale jäänud majakeses, elu lõpuaastatel noorima poja juures Sürgaveres. Esimesed laulutekstid on Kadrilt kirja pandud 1921. a., 1960. a. alates külastati laulikut korduvalt ja jäädvustati umbes 80 eri laulu (palad 47, 60, 84). Kogujad on kirjeldanud tema sügavat kaasaelamist laulude sisule, ehkki üldine esitusstiil on laulikule loomuomaselt tagasihoidlik ja sissepoole pööratud.

Marie Helimets (1891–1975) elas salvestamiste ajal 1960. ja 1971. a. Karksi kihelkonnas Mäekülas. Marie oli pärit Tarvastu kihelkonnast, õppinud Viljandis, töötanud enne abiellumist ka mujal Eestis. Pärast pärimusekogujate tööga tutvumist hakkas Marie arhiivi kirjasaatjaks, tema saadetud materjali seas on esikohal lõppriimilised rahvalaulud, mida ta ise laulda armastas. Marie oskas ka mitmeid vanaemalt ja emalt kuuldud regilaule, mille viise pole peetud Karksile tüüpilisteks – ilmselt peegelduvad neis Tarvastu kihelkonna traditsioonid (palad 9, 18).

Eleena Animägi (Helene; 1900–1993) oli kohalike inimeste sõnutsi viimane suur Karksi laulik. Ta oli tuntud uuemate rahvalaulude esitaja ja laululoojana, vanemast laulupärimusest on temalt 1960. a. rahvaluulearhiivi ekspeditsioonil salvestatud üksnes kadrilaul ja karjasehelletus (pala 4). Eleena emapoolses suguvõsas oli palju häid lauljaid, isa mängis viiulit. Laulmisest kõneldes on ta meenutanud pikka karjasepõlve, mil juba hommikul loomadega välja minnes lauldi, et uni peale ei tuleks. Ta on koos mehega palju mänginud (kandlel ja viiulil) ja laulnud “pidudel, rahvaparkides, lossivaremetes, simmanitel”.

Viljandimaa

Enamus Viljandimaa esitajaid on pärit maakonna kirdenurgast – Kolga-Jaani kihelkonnast Võrtsjärve põhjakaldal. Marie Sepp (Maria; Kõue Marie, 1862–1943) oli sündinud ja elas Soosaare vallas. Oma rikka ja mitmekesise lauluvara õppis ta emalt, ämmalt, kõige rohkem laule aga mehe vanaemalt, vanalt laulikult ja küla ämmaemandalt Purtse Rõõdalt. Laulmiskohtadena on ta nimetanud pulmi ja talguid, armsamateks lauludeks pulma- ja hällilaule. Pärast 17 regilaulu salvestamist 1937. a. Riigi Ringhäälingus (palad 8, 21, 25, 57, 79) asus andekas ja hea mäluga Marie Sepp ise vana pärimust üles kirjutama ja Muusikamuuseumile saatma. Ta kirjutas ka luuletusi ja tegi sünnipäevalaule.

Kadri Asu (Aru Kadri, 1870–?) elukoht asus Kolga-Jaani kihelkonnas Uue-Võidu vallas. Kõik Kadri Asu naissugulased olid head lauljad, onu puhus sokusarve. 1937. a. salvestati temalt Riigi Ringhäälingus 14 regilaulu (palad 2, 71, 72, 85). Kadri on esitaja ankeedile vastates pidanud oluliseks kooris laulmist ja lemmiklauludeks nimetanud uuemaid laule. August Pulst on kirjeldanud teda rõõmsa, elava ja kiire jutuga naisena. Kadri on jutustanud karjasepõlvest, kui ta suhtles poole kilomeetri kaugusel asuvate teiste karjastega, lauldes rõõmsa või kurva viisiga huikeid (pala 2).

Juuli Ott (1870–1944) oli pärit Kolga-Jaanist Võisiku vallast Odiste külast ja 18-aastasena asunud elama Tallinna. Juuli oli saanud suhteliselt hea hariduse – 7 talve küla- ja kihelkonnakooli, Tallinnas tegutses ta rätsepana. Juuli kodukandis oli olnud rohkesti laulikuid, tema isa mängis sarve, parmupilli ja viiulit. Juuli oli samuti viiulit mängima õppinud, ent oskas ka mõningaid regilaule. Ta osales rahvamuusikute ringreisidel ja 1936. a. salvestati temalt Riigi Ringhäälingus 5 laulu (pala 80) ja 3 viiulilugu.

Liidia Kampus (Keisri Liide, 1898–1983) oli põline Kolga-Jaani Leie küla inimene. Kuna ta polnud mujal haridust saanud ega pikemalt külast ära olnud, oli ta salvestamise ajal 1961. a. küla parim murdekeele oskaja. Lindile laulis Liidia Kampus kümmekond uuemat laulu, sealhulgas mitu kohalikku külalaulu, ja paar regilaulu (pala 14). Külalaulude tegemise traditsioon oli Leies väga tugev ja püsis kaua, seltskonnas lauldi alati palju ja Liidegi oli hea laulja. Tema pere elatas end väikesel popsikohal põllutööst ja ta kasvatas üles kolm last.

Marta Vistilt (1898–1986) Suure-Jaani kihelkonnast salvestati laule 1961. a. Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil. Marta oli siis juba arhiivi kirjasaatja, tema saadetiste põhiosaks olid emalt õpitud lõppriimilised rahvalaulud, ringmängu- ja tantsulaulud. Ingrid Rüütel on Marta kodu kirjeldanud silmapaistvalt puhta ja linnalikuna ning perenaist väga külalislahkena. Salvestamise ajal elas Marta Vist Navesti lähedal, kuhu nad mehega olid 1922. a. talumaad saanud. 1949. a. loodud Navesti kolhoosi liikmena sai Martast zootehnik-farmijuhataja, hiljem, pensionipõlves asus ta elama sünnikohta Suure-Jaani.

Tartumaa

Põhja-Tartumaalt Kodavere kihelkonnast pärit Anna Lindvere (Kiissa Kaelu Anna, 1878–1955) on tuntud eelkõige pajatajana, aga ka hea lauluoskajana. Tema isa Kaarel Kurs (Kiissa Kaelu) oli Ranna valla Sääritsa küla laulumeister, viiulimängija ja jutuvestja. Anna sai tuntuks soome keelteadlase Lauri Kettuneni vahendusel, kes 1909. a. üliõpilasena Kodavere murret uurides avastas Anna kui erakordselt hea murdeteadja, Kurside juures pikemalt peatus ja Anna pärast seda Helsingisse esinema viis. 1938. a. plaadistati temalt Riigi Ringhäälingus 30 pala, lisaks regilauludele ja loitsudele ka paar rahvapärast koraalivarianti ja juttu (palad 3, 36, 74, 87). Sel ajal oli Anna Lindvere abielus ja elas Mustvee linnas. Ta olevat olnud julge ja temperamentne naine, kaubitses turul, laulis kooris ja harrastas näitemängu.

Joosep Kotkas (1885–1962) oli pärit Tartu-Maarja kihelkonnast Kavastu vallast Pastiku talust. Ta oli Tartu linnas koolis käinud ja õppinud mõnda aega ametit Riias Zimmermanni muusikariistade töökojas. 1936. a., kui temalt Riigi Ringhäälingus 4 kandlelugu salvestati, elas ta Tallinnas ja töötas raudteel. Joosep Kotka omavalmistatud kannel oli pikk, tugevate bassidega, mäng kõlav ja nüansirikas (pala 111). Lisaks kandlele mängis ta ka põiepilli. Joosep on esinenud August Pulsti korraldatud rahvamuusikakontsertidel ning saatis hiljem kandlel rahvatantsurühmade esinemisi.

Lõuna-Tartumaa ja Võrumaa ala jaguneb muusikaliselt lääne- (tuumalaks Otepää ja Sangaste kihelkond Lõuna-Tartumaal ning Kanepi lääneosa, Urvaste ja Karula kihelkond Võrumaal) ja idapiirkonnaks (Võnnu Lõuna-Tartumaal, Põlva ja Räpina Võrumaal), eriilmelise ala moodustab veel Hargla-Rõuge piirkond, nn. Mõnistemaa.

Helene Kukk (1894–1969) elas salvestamise ajal Tallinnas, ent sündinud oli ta Sangaste kihelkonnas Mäekülas, Uniku talus. Vanad Sangaste kihelkonna karjase-, kiige- ja mängulaulud (palad 5, 27, 97, 98) ning hulga lõppriimilisi rahvalaule oli ta õppinud oma emalt. Esmakordselt saatis Helene poolt kirja pandud laulud arhiivi tema lapselaps Tõnu Rüütel 1961. a. Helene jätkas noorusest meelde jäänud laulude, mõistatuste ja juttude üleskirjutamist ka edaspidi, tema laule salvestati 1962. ning 1967. a.

Võrumaa

Kanepi laule on siinses väljaandes esitanud tuntud keeleteadlane, Võru murde uurija Hella Keem (1915–1997). Ta oli pärit Urvaste kihelkonnast Vaabinast, asus 1936. a. õppima Tartu Ülikooli, alustades ühtlasi pikaajalist murdekogumistööd. Hella Keem oli suurepärane koguja, oma keelejuhtidega suutis ta luua eriliselt lähedase ja südamliku suhte. Siinse väljaande ettevalmistamise käigus 1966. a. Eesti Raadio stuudios salvestatud laulud on õpitud Kanepi ja Põlva kihelkonna headelt murde- ja laulutundjatelt. Kooraste vallas Karste külas on Hella Keem 1937. a. kogumisretkel Akadeemilise Emakeele Seltsi stipendiaadina külastanud Miina Lehte (1874–?) ja Ann Ismaeli (1862–1940). Neilt üles kirjutatud materjali seas on ka mõlemad siinses valimikus avaldatud laulude tekstid (palad 64, 66).

Oskar Visnapuud (1907–1972), Kanepi kihelkonna Krootuse küla pillimeest, on külastatud plaadiantoloogia ettevalmistamise käigus tehtud retkel 1965. a. sügisel. Oskar Visnapuu oli ümberkaudu tuntud ka pillimeistrina ja naljajuttude pajatajana. Lehepillilugusid saatis ta ise 5-duurilise akordkandlega (pala 113). Oskar oli endale valmistanud kasetohust lehepilli, et sellega ka talvel mängida saaks. Tema nooruses olevat tavaliseks pillimaterjaliks olnud haavaleht.

1966. a. salvestas Aino Strutzkin Eesti Raadiost Kanepis neljaliikmelist külakapelli, kus mängisid koos August Müürsepp (1900–1970), Osvald Viin (1896–1978), Kindlus Viin (snd. 1931) ja August Tina (1896–1989). Kindlus oli Osvaldi poeg, ka kõik vanemad mehed olid hõimlased. Mehed elasid salvestamise ajal igaüks ise kohas – Kellakülas, Mõnsi ja Jõksi külas ning Antslas, koos mängisid peamiselt sünnipäevadel või pulmades. Kõik olid pillimeeste suguvõsadest pärit ja enamus oskas mängida ka muid pille (August Tina oli kolmes koolis õpilaste mandoliiniorkestrit juhendanud). Vanemad mehed olid juba noorpõlves mänginud koos umbes 12-liikmelises külaorkestris. Siin valimikus kõlava Pulmapolka (pala 115) oli August Müürsepp õppinud noorena Kanepis.

Otto Hiiop (Ott Hiiob; Talve Otto, Mulk, 1865–1950) oli sündinud Viljandimaal Patküla vallas (sellest ilmselt ka hüüdnimi Mulk), koolis oli ta käinud aga juba oma peamises elukohas Urvaste kihelkonnas Vaabina vallas, kus ta hiljem pidas väikest talu. Karjapoisipõlves meisterdas Otto Hiiop oma esimese viiuli, 16-aastaselt oli juba pulmapillimees. Ta oli kokku pannud ka 6-mehelise pillikoori, mis koosnes viiulitest ja lõõtsast. 1937. a. Riigi Ringhäälingu salvestamisel on ta koos mänginud teise Urvaste kihelkonna viiuldaja Kristjan Joakitiga (1863–1942), kes elas Antsla alevis ja oli sündinud Vana-Antsla vallas (pala 110). Esimese viiuli oli Kristjangi teinud endale karjapoisina, veel oskas ta mängida karjapasunat ja sikusarve. Kristjan oli põllumees, alevisse elama asudes oli ta hakanud tegema kingsepatööd.

Helmi Vill (1904–1973) oli sündinud Karula kihelkonnas Vana-Antsla vallas Mõisamäel. Seal oli ta õppinud regilaule oma isaemalt Triina Hermannilt, kes oli tunnustatud pulmalaulik. Kokku on Helmi Vill esitanud 15 eri laulu. Tema tütar Ene oli neid arhiivi jaoks kirja pannud 1956. a., Helmi juures käidi salvestamas 1957. ja 1965. aastal (palad 48, 68, 91, 95). Sel ajal oli ta Antsla lähedal asuva Säremiku talu perenaine, kasvatanud üles viis last. Kogujad on Helmit kirjeldanud kui äärmiselt tagasihoidlikku naist. Vanad laulud pidid talle eriliselt lähedased olema – kuigi ka teised Triina Hermanni lapselapsed olid vanaemalt laule õppinud, ei mäletanud nad kaugeltki nii palju terviklikke regilauluvariante.

Jukk Akermanni (?–1922) sokusarvelood salvestas 1912. a., oma esimesel Eesti kogumisretkel fonograafiga soome suurkoguja Armas Otto Väisänen (pala 99). Jukk elas Karula kihelkonnas, Vana-Antsla valla Oeküla Käomäe talus. Juki lutusarv oli 3-auguline, sellel mängis ta Väisänenile 14 lugu, laulis koos naisega paar regilaulu ning mitmeid uuemaid rahvalaule, tema ja ta poeg mängisid ka Väisänenil kaasas olnud puuvilet. Väimehe sõnutsi Jukk “ol´l suur jämme miis”, pikematel käikudel kandis ta sokusarve ikka kaasas ja tema sarvemäng olla vaimustanud ka Lätimaa kuulajaid.

Minna Kokka (1892–1971), väga head Hargla kihelkonna vana pärimuse tundjat külastati Mõnistes esmakordselt 1957. a. rahvaluulearhiivi ekspeditsioonil, tema laule salvestati ka 1965. a. (palad 67, 83). Minna armastas ja oskas oma sõnutsi "miljoneid" lõppriimilisi rahvalaule ja jutustas, kuidas ta karjas käies oli lakkamata laulnud. Pisut tõrksamalt esitas ta kogujatele emalt õpitud regilaule – nende viis ei tundunud talle piisavalt ilus. Pulmalaulude esitamist oli ta lapsena ise pealt näinud ja salvestuse ajal neid lauldes “tsiirutas” keha, käed puusas, kahele poole, nagu Mõnistes tavaks oli olnud. Minna oli elanud väga kehvades oludes. Lugemishuvilise ja jutuka naisena tegi ta kaastööd kohalikule ajalehele ja kohe pärast esmakordset kokkupuudet folkloristidega hakkas rohkeid mälus säilinud laule ja jutte arhiivile kirja panema.

Julius Paas (1882–1966) Hargla kihelkonnast oli üks Mõnistemaa kuulsa lauliku, Tämbälse perenaise Hipp Paasi kümnest lapsest. Kõik Hipe lapsed olid head lauljad. Julius sai isatalu peremeheks, oli edukas põllumees ja pidas oluliseks hea hariduse andmist oma kolmele lapsele. Optimistlik ellusuhtumine ja rõõmus meel aitasid üle elada küüditatuaastad Siberis. 1956. aastal sai Julius naisega taas elama asuda sünnitallu Tämbälsele, kus teda külastati rahvaluulearhiivi 1957. a. kogumisretkel. Hipelt õpitud 14 regilaulu salvestati 1965. a. (palad 38, 49).

August Teppo (1875–1959) Põlva kihelkonnast Loosu külast on läbi aegade kuulsaim eesti lõõtspillimeister, kes olevat ehitanud umbes 200 pilli. Nende konstruktsioon lähtub Hohneri lõõtspillidest. Eriliselt kaunis ja tugev on nii Teppo pillide hääl kui korpus: “ehalkäijate pill – ei lagune ega ligune”. August Teppo pillidest võtsid eeskuju teised pillimeistrid ja nimetust “teppo lõõts” kasutatakse ka pillitüübi tähistamiseks (Augusti tehtud pille kutsutakse “originaal-teppodeks”). August ja pere järgnevate põlvkondade mehed olid kõik head lõõtspillimängijad (pala 114).

Ann Rammo (1864–1939), Põlva kihelkonna ühe parima jutustaja ja regilauluteadja laule esitab siin valimikus murdeuurija Hella Keem (palad 56, 62). Laulude tekstid on ta Ann Rammolt kirja pannud 1937. a. murdekogumisretkel Koiola valla Adiste külas. 1938. a. on keeleteadlane Paul Ariste Anne jutustamist ja laulmist ka plaadistanud.

Setumaa

Setumaal on vana laulustiil kultuurimuutustega kohanedes püsinud elavana 21. sajandi alguseni. Anne Vabarna (Anna Vabarn; Jako naan´e, 1877–1964) nimi on üks setu laulukultuuri sümboleid. Anne sündis Peipsiäärses Võporsova külas, abiellus 19-aastaselt ja kolis Värska lähedale Ton´a külla, kokku sünnitas ta 9 last. Anne sai laulikuna tuntuks 1920. aastatel, alates 1930. aastatest esines ka väljaspool Setumaad: Soomes, August Pulsti korraldatud rahvamuusikute ringreisidel terves Eestis, pärast Teist maailmasõda Moskvas ja korduvalt Tallinnas. Koolihariduseta jäänud Anne lõputut laulutagavara, muinasjutte ja muud pärimust panid kirja nii tema lapsed kui paljud professionaalsed pärimusekogujad, kokku on temalt jäädvustatud ligikaudu 6000 lk. tekste. Anne lõi ise mitmeid jutustavaid värssteoseid, muu hulgas eepose setu kuningas Pekost, ta oli ka meister kõikvõimalikel teemadel improviseerima. Anne laule on korduvalt salvestatud, siin valimikus on avaldatud 1936. a. Riigi Ringhäälingus tehtud salvestusi, kus koos Annega laulavad tema tütred Matrjona (Mat´o) Suuvere ja Natalia (Nati) Vabarna ning minia Varvara (Varu) Vabarna, ja 1959. a. magnetofonisalvestusi (palad 7, 10, 31, 37, 39, 50, 51, 52, 53, 54, 75, 88, 89).

Sido Nikit ja tema poeg Nikita Vassil elasid 1913. a., kui Armas Otto Väisänen neid külastas, Kiiova külas Petseri (hiljem Meremäe) vallas. 46-aastaselt Nikitalt on salvestatud sarvepillimängu, 13-aastaselt Vassilalt kaks karjapasuna – lepätoro – lugu. Väisänen on reisipäevikus kirjutanud, et ehkki Nikit temaga kohtudes rääkis tööleminekust, ei teinud ta katsetki kuhugi minna, vaid ainult mängis. Nikit puhus pilli kissis silmi, tema jalad lõid teineteise võidu takti ja keha õõtsus mängurütmis. Oma mängu fonograafist kuuldes olevat ta põrandale tantsima hüpanud.

Janika Oras