Laske sissi kadrisandi,
katrisanti,
kadril küüdse külmeteve,
kadril varba valutave!
Kadri om tullu kauge'elta,
ümmert ilma, ümmert otsa,
läbi soo sipa-sopa,
läbi laane lipa-lapa.
Obu meil uppus ojasse,
mära jäi mätaste vahele,
lumi rikkus loogakirja,
sadu rikkus saaniteki,
ärmätus sei ää obese.
Liisa, tõsta usselinki,
Anna, sina anna penki!
Perenaine, linnukene,
tagant laudjas* tasane,
puhu tuli tubadesse,
lõõtsu lõke põrmandulle,
võta pirdu pistussesta*,
võta halgu ahju päälta!
Kui-i ole pirdu pistussenna,
võta lõmmu* lõhna* päälta,
kui-i ole lõmmu lõhna päälta,
võta roogu räästa'esta!
Viskan sissi viljaõnne,
kahel käel karjaõnne.
Siin om tuba puhtas pestu,
siin om sängi ästi säet,
siin om elle* perenaine,
annab kadril karaskit.
Kui sa-i tää, ma juhate:
karask om kambren kapi pääl.
Kadri-i taha kanaliha –
kukk om kana kannustenu.
Kui kadrisante sisse ei lasta, siis laulavad nad:
Saagu, saagu, ma sajatan:
siia sinu tütar seenetagu,
aia hääre allitagu,
vennal vii kandijaksa,
õel õvve pühkijaksa,
vennanaistel vemmeldada!
Ega me-i ole näl´lasandi,
me olem pal´lalt nal´lasandi.
* laudjas – ristluukoht
* pistus – pilak
* lõmm – kooritud puuhalg peergude kiskumiseks
* lõhn – partepealne
* elle – helde
RKM, Mgn. II 622 e < Abja raj., Karksi kn., Mäeküla (Karksi khk.) – O. Kõiva Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil 1961. a. < Marie Helimets, 69-a.
[LP II a 3; CD1-18].