Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3

Lauliku lapsepõli

Hella Keem õppinud Ann Rammolt, Põlva (1966)

Kui ma ol´li väikokõnõ,
alle-aa, alle-aa,
kasvi ma sis kaunikõnõ,
ol´li üte üü vannu,
pääle kate päävä vannu,
imä vei kiigu kesa pääle,
pan´de hällü palo pääle,
pan´de pardsi hällütämmä,
suvõlinno liigutamma.
Par´dsil ol´le pal´lo sõnno,
suvõlinnul liiäl laaluq,
par´ts sääl man mul pal´lo laule,
suvõlindu liiast kõnõli.
Säält mina, lat´s, sis laulu oppe,
ul´likõnõ sõna osasi,
kõik mina pan´ni papõrihe,
kõik mina raie raamatuhe.
Selle minol pal´lo sõnno,
selle laajalt lauluviisi.

Tuli ütel´: “Olõt tuima!”
Vesi ütel´: “Käü vihanõ!”
Kivi ütel´: “Olõk kinmä!”
Kandu ütel´: “Olõk kal´gi!”
Kuis ma tuima, tulõkõnõ,
vihane käü, viikene,
kinmä olõ, kivikene,
kal´gi olõ, kannukõnõ –
olõ-i mina tuima tütterestä,
kale naise kanasesta.
Ilokas ol´le mino imä,
nal´akas ol´le naane kanja.

Kui ma olin väiksekene,

kasvasin ma siis, kaunikene,
olin ühe öö vanune,
peale kahe päeva vanune,
ema viis kiigu kesa peale,
pani hälli palu peale,
pani pardi kiigutama,
suvelinnu liigutama.
Pardil oli palju sõnu,
suvelinnul liialt laule,
part seal juures mulle palju laulis,
suvelind liialt kõneles.
Sealt mina, laps, siis laulud õppisin,
hullukene sõnad oskasin,
kõik mina panin paberisse,
kõik mina raiusin raamatusse.
Seepärast on mul palju sõnu,
seepärast laialt lauluviisi.

Tuli ütles: "Ole tuim!"
Vesi ütles: "Käi vihasena!"
Kivi ütles: "Ole kindel!"
Känd ütles: "Ole kalk!"
Kuidas ma olen tuim, tulekene,
käin vihasena, veekene,
kindel olen, kivikene,
kalk olen, kännukene –
ma ei ole tuima tütarde seast,
kaleda naise kanade seast.
Rõõmus oli minu ema,
naljaline oli kandja naine.

Refrään on mõnel korral: alle-aa, ai-ai-aa

ER < Tartu l. < Põlva khk., Koiola v., Adiste k. – O. Kõiva Eesti Raadios 1966. a. < Hella Keem, 52-a. < Ann Rammo, s. 1864. a.
[LP V a 2; CD2-2].