Kui tuled sa, too kaasa valgeid lilli,
ei kollaseid ei ihka minu rind.
:,: Too, kallim, kaasa süüta valgeid õisi,
nad terveks teevad murtud südame*. :,:
Miks küsivalt sa minu poole vaatad,
kas muutund ma või sulle võõraks jäänd.
:,: Miks asjatult minu huultelt naeru ootad,
see naer on ammu ununenud ju. :,:
Miks otsid sa minu silmist endist sära,
mis kadunud ühes armastusega.
:,: Kõik õnn ja rõem on ununenud ära
ja järel jäänd vaid noorusmälestus*. :,:
Kui mälestus jääb õnne unistuse
meil minevikus hele tähena.
:,: ja selle mineviku elustuseks
mind, kallim, vahest meel(d)e tuleta. :,:
Kui jälle tuled, too kaasa valgeid õisi,
ei kollaseid ei ihka minu rind.
:,: Too, kallim, kaasa süüta valgeid õisi,
nad terveks teevad murtud südame*. :,:
* need terveks teevad murtud südame
* ja järel jäänud noorusmälestus
A girl wishes her former lover to bring her white flowers to heal a broken heart. There is no laughter on her lips, no shine left to her eyes. With happiness and joy forgotten, a memory of youth is all that remains.
ERA, CD 2 (29) < Omski obl, Azovo raj, Tsvetnopolje k – A. Korb 1997 < Pauliine Frei (Peet), snd 1932; Linda Grigošina (Püks), snd 1923; Ilda Holland (Ale), snd 1939; Aine Kislova (Kuzmina), snd 1937; Elfriede Paukson (Suursoo), snd 1927; Linda Tsirk (Tsiak), snd 1923.