Mets ja maa nüüd hingab unerahul,
kui kõik maailma katab pime üö.
:,: Kuu see tõuseb taevaserval üles,
lõpetud on kõik mu päevatüöd. :,:
Metsa ääres kena neiu seisab,
sülles hoiab oma veikest last.
:,: Ja sealjuures ise härdast nutab,
üteldes: “Mu armas, kallis laps. :,:
Sinu pärast loodi mulle häbi,
sellepärast jätan maha sind.
:,: Kõnni üksi eluilm kõik läbi
niikui kõigist maha jäänud lind.” :,:
Neiu veikse maja puole ruttab,
paneb lapse ukseläve peal.
:,: Ja siis ise kiirel sammul ruttab
vahutava jõe laintesse. :,:
:,: Ja need lained teda vastu võtsid
ja oma ohvri alla neelasid. :,:
Neiu oleks omal otsa teinud,
kui ei oleks kalamehed näind.
:,: Kalamehed talle appi jõudsid,
elusalt tõid neiu kaldale. :,:
Oh te, neiud, noorukesed,
mis te endid surmate.
Parem ilmas häbi kanda,
mitte ennast surmata.
A girl has given birth to a child and is planning to kill herself. She leaves the child on strangers’ doorstep and throws herself in the waves of river. Fishermen rescue her. At the end of the song, young girls are admonished that they should not commit suicide but deal with the public ostracizing.
ERA, EV 120 < Krasnojarski krai, Karatusi raj, Ülem-Bulanka k – A. Korb, A. Kalkun, op E. Sepping 2012 < Maali Leer (Rundaltseva), snd 1929.